12/2008 Teisi Remmel
Suures peres kasvanud Eesti Õdede Ühingu president Teisi Remmeli õed-vennad lõid perekonnad, neile sündisid lapsed. Tema enda elu läks aga teisiti. Karjäär viis tippu, aga seegi lõplikult ei rahuldanud üksindust. Rõõm tuli talle hoopis teistmoodi.
Lapsepõlves oli palju lähedust
Lapsena tundsime oma suure perega jõulude saabumisel sügavat rõõmu ja lähedust, vaatamata ainelisele puudusele. Isa koos vendadega tõid alati koju suure kuuse, mida ehiti küünalde ja vatitupsudega. Olime sõjakeerises kaotanud kõik materiaalsed väärtused ja peale sõda asunud taas elama Pärnu. Pereliikmeid, kes vajasid igapäevast toitu ja riiet, oli 13. Isa ei saanud nõukogude võimu tõttu ametlikku tööd, sest oli olnud pastor. Ta pidi töötama iseseisvalt: muretses endale hobuse ja vankri (ree) ning viis inimestele kütet. Kuid kõik see ei võtnud südamest ära rõõmutunnet.
.Peale jõuluõhtu kirikuteenistust tuldi koju, et olla koos perega. Seisime kuuse juures vanuse järgi reas: vanaisa, vanaema, ema ja lapsed. Mina kui noorim olin alati viimane. Isa luges jõuluevangeeliumi, lauldi jõululaule, esineti salmide ja lauludega. Kingitusi saime ainult mina ja mu õde Siiri ning vend Aamo – olime ju noorimad. Kingitusi valmistasid meile vend Joel ja vanemad õed. Mäletan üht jõuluaega, kui aitasime Siiri ja Aamoga isal küttepuid viia ühele koguduse õele. Ta elas kaugel, kuid jõuluks oli tal kütet vaja. Tagasiteel koju istusime reel isa kõrval sooja teki all. Isa ostis meile igaühele sooja prantssaia. See oli suur kingitus. Selle saia maitse on tänaseni meeles.
Isa ostis meile igaühele sooja prantssaia. See oli suur kingitus.
Lapsepõlv möödub ruttu, kuid ema-isa armastuse külv jääb. Õppisime nendelt nägema õnnetuid ja vaeseid. Koos Pärnu koguduse noortega külastasime alati koguduse vanu ja teisi abivajajaid. Poisid lõhkusid puid, tüdrukud aitasid majapidamises. Valmistati jõulurõõmu ja ülestõusmispühadeks värviti mune. Kui kogu pere kolis 1957. aastal Tallinna, siis sama heategevus noortega jätkus Nõmme koguduses.
Üheksakümnendate aastate alul, kui meie maal oli raske aeg, oli mul võimalus juhtiva haiglaõena luua kontakte ning saada pakke nii Rootsist, Saksamaalt kui ka Soomest. Valmistasime õhtuti koos õdedega hulganisti jõulupakke ning jagasime puudustkannatavatesse peredesse. Õed Hilja, Siiri ja Taimi muretsesid abivajajate nimed ja aadressid, kellele pakke viia. Palju jõulurõõmu viisime ka Narva lähedale Soldina külla, kus olime elanud vahetult enne sõda. Külarahvas oli ju vaesem.
Taevaisa aitas mulle muretseda auto, see oli tõeline ime ja kingitus. Andsin tõotuse, et selle autoga püüan teha nii palju kui võimalik jumalariigi tööd ning heategevust.
Teised lõid oma pered
Remmeli-pere on kogu aeg suurenenud: abiellusid nii mu õed kui vennad. Siis tulid neil omad pered ja lapsed. Ma väga armastan oma õdede ja vendade lapsi, lapselapsi. Nad on mulle lähedased. Minu elu läks kahjuks teisiti. Enne kui jõudsin abielluda, hukkus minu armastatu. Olin masenduses ning tundus, et sellest väljatulemine on võimatu. Alustasin karjääriga ametialasel tegevusel. Saavutasin kõrgeima, mida minu erialal saavutada oli võimalik. Olin Eesti Õdede Ühingu president, Baltimaade Õdede Ühingu president jne. Kuid süda ei olnud sellega rahul.
Saavutasin kõrgeima, mida minu erialal saavutada oli võimalik.
„Õnne ei ole kerge tabada. Vahel võib inimene mõelda, et ta on selle juba kätte saanud, kuid siis märkab ta järsku selle piire ja näeb, kuidas see tema käte vahel sureb. Ta hakkab järjekordselt unistama mingist uuest, teisest õnnest" (Hannes Heinsar).
Puudus sisemine rõõm. Mulle sai selgeks, rõõm on ainult Jumalas ja ainult siis, kui nõustume loobuma kõigest, mis viib kaugemale tegelikust õnnest. Kadus kurbus, üksindus ja nägin elu hoopis teisest küljest.
Ühel sügiskuu päeval helistas mulle tolleaegne EKB Koguduste Liidu president vend Helari Puu ja pakkus võimalust osaleda liidu sotsiaaltöös: olla sihtasutuse „Sõbra käsi" juhatuses. Olin kohe nõus. Sealt hakkas minu aktiivne tegevus lastega, kes vajasid toetust. Tutvusin paljude neist isiklikult. Kui valmis maja Koskla tänaval ja sinna asusid elama lapsed, kel polnud kodu, püüdsin nendega kontakti luua. Algul ei läinud see lihtsalt. Lapsed, kes on elus palju kannatanud, ei usalda kergesti inimesi. Kuid kõige olulisem on armastada: armastada neid nende puuduste ja vigadega. Me armastame ju oma pereliikmeid sellistena, nagu nad on. Pidasime koos pühapäevahommikusi palvusi koos lastega. See lähendas. Vestlesime probleemidest. Püüdsin tähele panna nende mõtteid ja vajadusi. Panime perele nime „Kosklapere". Mind nimetati pere vanaemaks. Vanaemal on ju õigused, kuid ka kohustused. Tegime koos väljasõite nii talvel kui suvel. Kutsusin tüdrukuid enda juurde koju. Neile kohutavalt meeldis ise süüa teha, olla perenaised.
Koolivaheaegadel elasid minu juures nii poisid kui tüdrukud – vahel oli päris laagri moodi.
Kuid siis tuli haigus, mis viis mind raskele operatsioonile. Sellele järgnes teine operatsioon... Pidin vähendama oma töökoormust. Elasin seda väga raskelt üle. Kuid sidemed Kosklaperega ei ole tänaseni katkenud. Külastan neid ikka, kuid nüüd enamasti nemad mind.
Pühendusin aitamisele
Ebaametlikult elas Kosklaperes 12aastane tütarlaps Merilin. Ta ei teadnud, kus elab tema ema. Püüdsin talle läheneda, kuid alul see ei õnnestunud. Tahtsin tema eluloos selgust saada, kuid ka see ei õnnestunud. Alustasin tema ema otsinguid. Mõistsin, kuidas ta igatseb oma ema, oma perekonna järele. Tänu Taevaisa abile õnnestus leida ema, koos temaga ta kolm õde ja vend, kes oli äsja sündinud. Rõõm ja kurbus. Kuidas edasi? Mina olin ju ka selles peres algul võõras. Seisin ukse lävel ja palusin südamest Jumalat – anna tarkust. Jumal andis. Ta ei jäta meid, kui me tõsiselt tahame pühenduda kellegi aitamisele. Seal peres oli tol hetkel palju pisaraid ja muret.
Panime perele nime "Kosklapere". Mind nimetati pere vanaemaks.
Tasapisi sain Meriliniga sõbraks, ta hakkas mind usaldama. See oli suur võit. Sain sõbraks ka teiste lastega. Püüdsin neile rääkida Jeesusest. Võtsin neid enda juurde Tallinna, et olla koos nendega. Siis saabus päev, kui võisin südamest südamesse rääkida emaga. Ta sai jagada oma muret, mõtteid. Nüüd oleme väga lähedased. Püüan talle olla ema eest. Ta vajab tuge.
Alles nüüd ma mõistan kui pikk on tee selleni, et sind hakataks usaldama. Ikka ja jälle mõistan tõde, et ainult armastus on võtmeks. Olen õnnelik, et võin neile rääkida Jumala armust, olla lastele vanaema eest, elada kaasa nende elu rõõmudele ja muredele.
Ma tänan kõiki oma õdede ja vendade lapsi ning nende lapsi, kes on mind armastanud, täitnud tühja koha minu elus. Tänan Taevaisa, et ta on kinkinud mulle suure pere, kelle liikmena ma ennast tunnen.
Kaunist jõulurahu ja rõõmu kõigile. Kallid üksikud inimesed, õed ja vennad: püüa teha rõõmu, jagada armastust – küll sa siis koged, kui palju rikkam on elu.
