Otsing

12/2008 Teisi Remmel

 

Suures peres kasvanud Eesti Õdede Ühingu president Teisi Remmeli õed-vennad lõid perekonnad, neile sündisid lapsed. Tema enda elu läks aga teisiti. Karjäär viis tippu, aga seegi lõplikult ei rahuldanud üksindust. Rõõm tuli talle hoopis teistmoodi.

 

Lapsepõlves oli palju lähedust

Lapsena tundsime oma suure perega jõulude saabumisel sügavat rõõmu ja lähedust, vaatamata ainelisele puudusele. Isa koos vendadega tõid alati koju suure kuuse, mida ehiti küünalde ja vatitupsudega. Olime sõjakeerises kaotanud kõik materiaalsed väärtused ja peale sõda asunud taas elama Pärnu. Pereliikmeid, kes vajasid igapäevast toitu ja riiet, oli 13. Isa ei saanud nõukogude võimu tõttu ametlikku tööd, sest oli olnud pastor. Ta pidi töötama iseseisvalt: muretses endale hobuse ja vankri (ree) ning viis inimestele kütet. Kuid kõik see ei võtnud südamest ära rõõmutunnet.

.

Peale jõuluõhtu kirikuteenistust tuldi koju, et olla koos perega. Seisime kuuse juures vanuse järgi reas: vanaisa, vanaema, ema ja lapsed. Mina kui noorim olin alati viimane. Isa luges jõuluevangeeliumi, lauldi jõululaule, esineti salmide ja lauludega. Kingitusi saime ainult mina ja mu õde Siiri ning vend Aamo – olime ju noorimad. Kingitusi valmistasid meile vend Joel ja vanemad õed. Mäletan üht jõuluaega, kui aitasime Siiri ja Aamoga isal küttepuid viia ühele koguduse õele. Ta elas kaugel, kuid jõuluks oli tal kütet vaja. Tagasiteel koju istusime reel isa kõrval sooja teki all. Isa ostis meile igaühele sooja prantssaia. See oli suur kingitus. Selle saia maitse on tänaseni meeles.

Isa ostis meile igaühele sooja prantssaia. See oli suur kingitus.

Lapsepõlv möödub ruttu, kuid ema-isa armastuse külv jääb. Õppisime nendelt nägema õnnetuid ja vaeseid. Koos Pärnu koguduse noortega külastasime alati koguduse vanu ja teisi abivajajaid. Poisid lõhkusid puid, tüdrukud aitasid majapidamises. Valmistati jõulurõõmu ja ülestõusmispühadeks värviti mune. Kui kogu pere kolis 1957. aastal Tallinna, siis sama heategevus noortega jätkus Nõmme koguduses.

Üheksakümnendate aastate alul, kui meie maal oli raske aeg, oli mul võimalus juhtiva haiglaõena luua kontakte ning saada pakke nii Rootsist, Saksamaalt kui ka Soomest. Valmistasime õhtuti koos õdedega hulganisti jõulupakke ning jagasime puudustkannatavatesse peredesse. Õed Hilja, Siiri ja Taimi muretsesid abivajajate nimed ja aadressid, kellele pakke viia. Palju jõulurõõmu viisime ka Narva lähedale Soldina külla, kus olime elanud vahetult enne sõda. Külarahvas oli ju vaesem.

Taevaisa aitas mulle muretseda auto, see oli tõeline ime ja kingitus. Andsin tõotuse, et selle autoga püüan teha nii palju kui võimalik jumalariigi tööd ning heategevust.

Teised lõid oma pered

Remmeli-pere on kogu aeg suurenenud: abiellusid nii mu õed kui vennad. Siis tulid neil omad pered ja lapsed. Ma väga armastan oma õdede ja vendade lapsi, lapselapsi. Nad on mulle lähedased. Minu elu läks kahjuks teisiti. Enne kui jõudsin abielluda, hukkus minu armastatu. Olin masenduses ning tundus, et sellest väljatulemine on võimatu. Alustasin karjääriga ametialasel tegevusel. Saavutasin kõrgeima, mida minu erialal saavutada oli võimalik. Olin Eesti Õdede Ühingu president, Baltimaade Õdede Ühingu president jne. Kuid süda ei olnud sellega rahul.

Saavutasin kõrgeima, mida minu erialal saavutada oli võimalik.

„Õnne ei ole kerge tabada. Vahel võib inimene mõelda, et ta on selle juba kätte saanud, kuid siis märkab ta järsku selle piire ja näeb, kuidas see tema käte vahel sureb. Ta hakkab järjekordselt unistama mingist uuest, teisest õnnest" (Hannes Heinsar).

Puudus sisemine rõõm. Mulle sai selgeks, rõõm on ainult Jumalas ja ainult siis, kui nõustume loobuma kõigest, mis viib kaugemale tegelikust õnnest. Kadus kurbus, üksindus ja nägin elu hoopis teisest küljest.

Ühel sügiskuu päeval helistas mulle tolleaegne EKB Koguduste Liidu president vend Helari Puu ja pakkus võimalust osaleda liidu sotsiaaltöös: olla sihtasutuse „Sõbra käsi" juhatuses. Olin kohe nõus. Sealt hakkas minu aktiivne tegevus lastega, kes vajasid toetust. Tutvusin paljude neist isiklikult. Kui valmis maja Koskla tänaval ja sinna asusid elama lapsed, kel polnud kodu, püüdsin nendega kontakti luua. Algul ei läinud see lihtsalt. Lapsed, kes on elus palju kannatanud, ei usalda kergesti inimesi. Kuid kõige olulisem on armastada: armastada neid nende puuduste ja vigadega. Me armastame ju oma pereliikmeid sellistena, nagu nad on. Pidasime koos pühapäevahommikusi palvusi koos lastega. See lähendas. Vestlesime probleemidest. Püüdsin tähele panna nende mõtteid ja vajadusi. Panime perele nime „Kosklapere". Mind nimetati pere vanaemaks. Vanaemal on ju õigused, kuid ka kohustused. Tegime koos väljasõite nii talvel kui suvel. Kutsusin tüdrukuid enda juurde koju. Neile kohutavalt meeldis ise süüa teha, olla perenaised.

Koolivaheaegadel elasid minu juures nii poisid kui tüdrukud – vahel oli päris laagri moodi.

Kuid siis tuli haigus, mis viis mind raskele operatsioonile. Sellele järgnes teine operatsioon... Pidin vähendama oma töökoormust. Elasin seda väga raskelt üle. Kuid sidemed Kosklaperega ei ole tänaseni katkenud. Külastan neid ikka, kuid nüüd enamasti nemad mind.

Pühendusin aitamisele

Ebaametlikult elas Kosklaperes 12aastane tütarlaps Merilin. Ta ei teadnud, kus elab tema ema. Püüdsin talle läheneda, kuid alul see ei õnnestunud. Tahtsin tema eluloos selgust saada, kuid ka see ei õnnestunud. Alustasin tema ema otsinguid. Mõistsin, kuidas ta igatseb oma ema, oma perekonna järele. Tänu Taevaisa abile õnnestus leida ema, koos temaga ta kolm õde ja vend, kes oli äsja sündinud. Rõõm ja kurbus. Kuidas edasi? Mina olin ju ka selles peres algul võõras. Seisin ukse lävel ja palusin südamest Jumalat – anna tarkust. Jumal andis. Ta ei jäta meid, kui me tõsiselt tahame pühenduda kellegi aitamisele. Seal peres oli tol hetkel palju pisaraid ja muret.

Panime perele nime "Kosklapere". Mind nimetati pere vanaemaks.

Tasapisi sain Meriliniga sõbraks, ta hakkas mind usaldama. See oli suur võit. Sain sõbraks ka teiste lastega. Püüdsin neile rääkida Jeesusest. Võtsin neid enda juurde Tallinna, et olla koos nendega. Siis saabus päev, kui võisin südamest südamesse rääkida emaga. Ta sai jagada oma muret, mõtteid. Nüüd oleme väga lähedased. Püüan talle olla ema eest. Ta vajab tuge.

Alles nüüd ma mõistan kui pikk on tee selleni, et sind hakataks usaldama. Ikka ja jälle mõistan tõde, et ainult armastus on võtmeks. Olen õnnelik, et võin neile rääkida Jumala armust, olla lastele vanaema eest, elada kaasa nende elu rõõmudele ja muredele.

Ma tänan kõiki oma õdede ja vendade lapsi ning nende lapsi, kes on mind armastanud, täitnud tühja koha minu elus. Tänan Taevaisa, et ta on kinkinud mulle suure pere, kelle liikmena ma ennast tunnen.

Kaunist jõulurahu ja rõõmu kõigile. Kallid üksikud inimesed, õed ja vennad: püüa teha rõõmu, jagada armastust – küll sa siis koged, kui palju rikkam on elu.

Uudised

2022-5-august

31 August 2022
2022-5-august

SISUKORD Tuhanded noored ütlesid jah misjonile Katre KotiesenSõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks Miikael Johan Tamm Mis lood need on, mida te omavahel veeretate? Ermo Jürma Herman Mäemets – õpetaja ja karjane Margus...

Tuhanded noored ütlesid jah misjonile

31 August 2022
Tuhanded noored ütlesid jah misjonile

August 2022 Katre Kotiesen, Rakvere Karmeli kogudus 25. juunil toimus Oslos Telenor Arenal võimas kristlik noortekonverents „The Send“, kus osales ligikaudu 10 000 inimest üle maailma. Kolmandat korda (2019 USA-s 58...

Sõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks

31 August 2022
Sõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks

August 2022 Miikael Johan Tamm, projektijuht ja turundusassistent Kutsume kõiki huvilisi Sõbralt Sõbrale kauplustesse vabatahtlikeks! Sõbralt Sõbrale vabatahtlikud muudavad maailma oma väikeste ja suurte heategudega, pannes hoolimise ringlema. Veelgi olulisem –...

Mis lood need on, mida te omavahel veeretate?

31 August 2022
Mis lood need on, mida te omavahel veeretate?

August 2022 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja „Kas me jõuame varsti kohale?“ Väikelaste vanemad tunnevad seda lauset ja kui nad seda kuulevad, on teada, et nüüd läheb edasisõit raskemaks. Õnnelik on see,...

Herman Mäemets – õpetaja ja karjane

31 August 2022
Herman Mäemets – õpetaja ja karjane

August 2022 Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor Herman Mäemets (88) on Ridala juurtega mees. Õppinud küll õpetajaks, aga teeninud terve elu pastorina. Õpetaja oskused ja pastori selge kutse on selles...

Läkitatud lahti laskma tulevikku

31 August 2022
Läkitatud lahti laskma tulevikku

August 2022 Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus Olevistes koguduste festivalil 2022 Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21).Minu isapoolne vanaisa Richard Tamm oli Oleviste...

Prohvet Hesekiel: vahimehe kohustus

31 August 2022
Prohvet Hesekiel: vahimehe kohustus

August 2022 Sander Tulk, Tartu Kolgata kogudus Hesekieli raamat on ilmselt üks raskemaid lugemisi Vanas Testamendis. Kõige enam seostatakse Hesekieliga raamatu alguse suurejoonelist nägemust, lugu surnuluudest raamatu lõpupool ja üleskutset olla...

Tagantjärele mõtteid festivalist

31 August 2022

August 2022Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor EKB koguduste festival „Kohal kogukonna heaks“ (Tallinnas 10.–12. juunil) toimus uudses formaadis. Erinevate põlvkondade kohalolek ja panus, sisukad jumalateenistused ja töötoad, kaasahaarav muusika...

EKB Liidu koguduste festival 2022

31 August 2022
EKB Liidu koguduste festival 2022

August 2022Ermo Jürma, Teekäija toimetaja EKB Liidu koguduste 1994. aastal taas alanud suvekonverentsid jäid kahel koroona-aastal vahele, osa harjuski ekraanidega. Tänavu saabus 10.–12. juunil toimunud festivalile „Kohal kogukonna heaks“ Tallinna...

Timo Lige „Väike missa“

31 August 2022
Timo Lige „Väike missa“

August 2022 Juhan Palm-Peipman, muusik Kolmainupüha esiettekanne Oleviste kirikus.Eesti üks viljakamaid ülistusmuusika loojaid on hakkama saanud ühe erilise ülesandega. Ta on kirjutanud teose nimega „Väike missa“, mis paljude inimeste jaoks ei...

Linke