Jooksja Tiidrek Nurme: esimesed jõulud kristlasena oli suur kontrast

12/2010 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Seitse aastat tagasi tähistas Eesti meister ja rekordiomanik mitmel jooksudistantsil Tiidrek Nurme esimest korda jõule kristlasena. See oli tema jaoks suur kontrast. Enne olid jõulud lihtsalt tavaline perekondlik püha. Nüüd aga tähistab Nurme jõuludega Kristuse sünnipäeva, kes on ta ellu andnud olulise tähenduse ja keda ta peab tähtsamaks kui rekordeid ja medaleid.

Tavalisest pühast sai sünnipäeva tähistamine

Hoolimata sellest, et Tiidrek Nurme vanemad ei olnud kristlased, olid ta lapsepõlvekodus jõulupühad au sees. „Pere oli koos, sõime, laulsime, saime kingitusi," meenutab ta. Enne seda oli põhjalik ettevalmistus: ema valmistas palju maitsvat toitu, organiseeris kingitused igale lapsele, isale ning vanaemale. Kuusk oli juba nädal varem toas ning ehitud. Kõik lapsed said toredaid kingitusi. Jõulud olid tähendusrikkad. Õhtul püüdis ema isegi arendada diskussiooni sellest, milleks jõulud on. „Minu jaoks oli see aga muinasjutt, tavaline lugu," nendib Tiidrek. „Selliselt veetsin jõule 16 aastat."

.

Võib ette kujutada, milline oli kontrast, kui Tiidrek avastas seitse aastat tagasi, et lugu Jeesusest ei olegi muinasjutt, vaid lugu tegelikust ajaloolisest isikust, kes mitte ainult ei sündinud inimesena, vaid osutus Jumalaks, maailma Päästjaks. Muutus oli nii suur, et viis aastat tagasi kirjeldas ta seda Teekäija jaoks sõnadega: „Elan juba teist elu siin maailmas, kuigi olen alles 20aastane."

Esimesed kristlikud jõulud olid Tiidrek Nurme jaoks aastal 2003. „Olin juba jooksja. Läksin jõulupühal Kuressaare linna peale jooksma, pleier taskus, kõrvaklapid kõrvas, kuulasin laule ja jutlusi," räägib Tiidrek. „Olen seda teinud peaaegu iga aasta!" Siiamaani meeldib talle Bing Crosby vanade jõululaulude CD, mille ta tookord endale jõulumeeleolu tekitamiseks ostis. „Uskusin, et Kristus on olemas, surnud minu pattude eest. Rahu, mis vabastab kogu minu mõtteviisi ja viib füüsilise pinge, olen kogenud vaid Jeesust tundma õppides."

Esimesed perejõulud Keenias

Sel aastal veedab Tiidrek Nurme jõule juba neljandat korda koos abikaasa Mailiga. Esimest korda on nende pere jõulupuu juures aga septembri alguses sündinud poeg Jakob.

Esimesed ühised jõulud veetsid Nurmed hoopis kaugel, Keenias, kus Tiidrek on avastanud head treenimisvõimalused. „Olin seal kuus nädalat, Maili tuli kaasa." Treeningbaasi peremees, kahekordne olümpiakuld Kip Keino (1500 m aastal 1968 ja 3000 m tõkkeid aastal 1972) püüdis luua sportlastele jõulumeeleolu. Kogu laagri jaoks – u 35 inimesele – oli kaetud jõululaud, mis seisnes Coca Colas ja jõulukoogis. „Ka muu toit oli tol päeval natuke rikkalikumalt tehtud kui tavaliselt," meenutavad Nurmed jõule soojal maal. „Tehti ka palve, ehkki enamik sportlasi ei olnud kristlased, mõned olid isegi moslemid." Keenia pealinnas Nairobis nägid Nurmed natuke ka Lääne kultuurist tuttavaid jõulusümboleid.

Järgmised ühised jõulud on möödunud koos lähemate sugulastega. Nurmedega samas linnas, Tartus, elavad ka Maili vanemad. „Neil on üsna lahtised uksed," jagab Tiidrek. „Jõulude ajal on mu vend, õde ja vanaema ka seal olnud."

Jõulusid tuleks teistega jagada

Maili lapsepõlvekodus, Liivi ja Avo Rosenvaldi peres, on jõule alati peetud Jeesuse sünnipäevana. Nii on ajapikku välja kujunenud oma jõulutraditsioonid, mida kõik vaikimisi teavad, aga mis väimees Tiidreku jaoks vajasid algul harjumist. „Minule oli kõik uus, aga teistele oli programm nii pähe kulunud, et üllatusi ei tulnud. Jõulutoidud, tubade ettevalmistamine – kõik tehti ilma läbirääkimata." Ootamatuna tuli see, et igaühelt oodati paki eest salmi. Teistel oli seegi vaikimisi teada ja ette valmistatud, aga väimeest polnud ette hoiatatud. „Olen tundnud end osakesena suures jõululaupäeva süsteemis."

Tiidrek tunneb end sellistes jõulutraditsioonides turvaliselt. „Enamasti need perekonnad, mis on säilinud tervikuna, tähistavad jõule toreda perekondliku koosviibimise näol. Lagunenud perekondades pole jõulutradistioon väga hästi säilinud. Kuna lagunenud perekondasid on üha rohkem, siis on ka jõulutraditsioon hääbumas."

Kas nüüd, kui Maili-Tiidreku peres on oma laps kasvamas, jäävad jõulud oma väikese pere keskseks? „Eelistan suurema perega tähistada," kostab Tiidrek. Maili loomulikult hoolitseb selle eest, et oma kodu oleks ka ilus, jõulu-meeleolus. Tiidrek lisab: „Kuna olen saanud osa Kristuse armastusest, siis on hea jagada seda rohkematele kui oma naine ja laps. See on maailmaajaloo suurim sünnipäev. Seda tähistades ei saa ma jääda kuidagi ükskõikseks ja ainult perekeskseks. Varem, kui eirasin kirikut ja sellega seonduvat, tundusid jõulud mulle lihtsalt pereüritusena, aga nüüd, kristlasena, näen selles rõõmupäeva. Sest see on päev, mil sündis Tema, kes andis hingamise kogu maailma inimestele."

Kolm Eesti rekordit aastal 2010

Perekonna jaoks on Tiidrek Nurme eelkõige abikaasa ja isa. Koguduse jaoks usukaaslane, kes annab vaimulikku tuge, palvetab ja jutlustab. Igapäevaelu on tal aga hoolimata aastaajast seotud spordiga. „Olen nõus, et inimesed tunnevad mind eelkõige jooksjana," möönab ta, „aga lähedaste inimeste jaoks ma olen kõike muud kui jooksja." (Vaatab oma pea kolmekuusele pojale otsa ja tõdeb naeratades: „Ta on nii armas! Teda ei huvita see, kas ma olen jooksja!")

Jooksjana hindab Tiidrek aastat 2010 julgelt: „Füüsiliselt olin sel aastal läbi aegade parimas seisus." Tõepoolest, aasta jooksul tuli kolm Eesti rekordit: sisehallis 3000 m ja 1500 m, väljas miilijooksus. Lisaks sellele isikliku rekordi parandus 5000 m jooksus 26 sekundi võrra, mis on Eesti kõigi aegade kolmas tulemus. „Mõnede valede treeningumeetodite ja võistlusvalikute tõttu jäi vorm maksimaalselt realiseerimata," nendib ta. Näiteks Barcelona kergejõustiku EMil oli eesmärgiks jõuda finaali, kust ta jäi esimesena siiski välja.

Tiidrek näeb selle põhjuseid laiemas, ka usulises perspektiivis: „Sellel hooajal avastasin, et täidan nagu kellegi teise eesmärke: avalikkus ootab minult medaleid ja rekordeid. Tulemust ei saa planeerida. Medalid ja rekordid ei saa olla eraldi eesmärk – ebajumalad –, vaid tehtud töö vili ja paljude heade asjade kokkulangemine. Suurem osa meediast suhtub aga nendesse kui ainueesmärki. Selliselt sporti tehes langeb treeningkvaliteet ning toob rahutuse päevadesse. Aga kui Jumala abiga olen saanud sellest üle olla, siis olen saanud ka häid tulemusi."

Elu mõte on rohkem kui sport

Küsin Tiidrekult: „Kui sa ei usuks Jumalat, kas sa siis jookseksid halvemini?" Ta vastab ilma pikemalt mõtlemata: „Siis ma ei olekski jooksja! Kui sain kristlaseks, siis avastasin oma annid: et mulle meeldib joosta. Jumal ei pannud sellele kätt ette."

„Tegelen spordiga, sest mulle meeldib jooksmine ja mul läheb selles hästi," kirjeldab Tiidrek oma elukutset. Aga see ei ole veel ta elu mõte. Tiidreku elumõte ei ole intervjueerija jaoks välja mõeldud, vaid see pakitseb ta südamest ilma küsimatagi: „Elul on palju sügavamad väärtused kui lihtsalt söömine, joomine ning äraelamine. Kristlasena on elul palju sügavam, vaimulik mõte. Seetõttu rekordite ja medalite tagaajamine on lihtsalt elu raiskamine. Rikkus, kuulsus, rekordid ja medalid on – kui Piibli mõtet kasutada – „kui rohuõieke, mis kord närtsib ja maha variseb"."

Tippsportlasena tunnetab Tiidrek oma laiemat vastutust ühiskonna ees: „Kuna olen andekas jooksja, siis ma jooksen. Aga mu eesmärgiks on olla Eesti ühiskonnas eeskujuks mitte spordisaavutustega, vaid mõtteviisi poolest. Soovin anda tunnistust Jumala juhtimisest oma elus ja kinnitan, et elus on olulisemaid asju: Jumal, kes on loonud kõik ja kes tahab inimestega ühendust võtta."

„Jumal on andnud mulle elu mõtte, mis toob rahu ka rasketel aegadel. Palvetan oma elu iga päev Jumala kätesse, tean, et ta on minuga nii õnne kui ebaõnne korral. See teadmine on niivõrd vabastav, et toob naeratuse näole."

 

 

Viimaste aegade olulisi mõtteid Tiidrek Nurme jaoks:

„Kõige tähtsam pole tegemine, vaid olemine."

„Me ei saa määrata ise oma tulevikku, sest kõik ei ole meie endi kätes."

„Meil ei ole võitlemist ainult iseenda ja teiste inimestega, vaid ka kurjade vaimumaailma jõududega."

 

Tiidrek Nurme

Abielus Maili Nurmega

Poeg Jakob sündis 3. septembril 2010

Õpib teoloogiat Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

Eesti rekordid

1500 m 3.38,59 (2008)

1500 m 3.47,40 (2010, siserekord)

2000 m 5.06,02 (2008)

3000 m 7.55,37 (2010, siserekord)

Miilijooks 4.00,22 (2010)

Praegune põhidistants

5000 m 13.31,87 (2010, Eesti kõigi aegade kolmas tulemus)

 

Jumala juurde jõudmine Tiidrek Nurme elus

Paar nädalat peale viimast joomist astusin sisse Kuressaare Linnakiriku uksest ja tundsin kogu oma südame, hinge ja vaimuga, et siin peitub elu saladus, siin peitub Algus ja Ots. Jumal, siin sa oled, siin olen ka mina ja siia ma tahan jääda!

Iga kord peale kirikust lahkumist tundsin ülimat joovastust, rõõmu ja rahulolu. Ükski muu elu nauding ei ole suutnud mulle sellist tunnet anda kui suhe Jumalaga. Alati, kui mul oli küsimusi teatud asjade kohta, siis kohe järgimisel koosolekul sain oma küsimustele vastused – see kinnitas mu usku, sest ainult Jumal teadis minu küsimusi. Mu silmad avanesid, tabasin reaalsuse ja mõistsin, et on olemas keegi, kes sind alati kuuleb ja aidata tahab ning Ta ei taha sind kunagi jätta. Seda veendumust kinnitasid minu palvete konkreetsed täitumised.

Ema ei tundnud mind kodus enam ära, ta vaatas minu poole küsiva pilguga, et olen see tõepoolest mina. Tahtsin talle öelda vaid, et jah, see ma olen, nüüd juba tõeline Tiidrek.

Usus taipasin, et südamehääl, mis tihti rääkis minu vastu, kui olin veel pätt, oli Jumala Vaimu hääl. Piibel ütleb: „Kui sa oma südames usud ja oma suuga tunnistad, siis saad päästetud!" See tähendab, kui sa usud kogu oma südamega Jumalasse ning julged seda ka välja öelda, siis Jumal võtab sind oma hoole alla. Mina tegin seda 2003. aasta aprillikuus ja mu elu muutus täielikult! Seda aega nimetan oma uue elu alguseks.

See, et ma usun Jumalasse ning Tema abistavasse käesse, on andnud mulle kõik: rahu, rõõmu, armastava südame ja kõik, mis rahuks ning rõõmuks tänapäeval vaja on: raha, peavari, toit, riided, kindlus tuleviku suhtes.

Tean, et kuhu iganes ma lähen, seal on ka minu Jumal. Ma lihtsalt suhtlen Temaga, et Ta saaks mind aidata, loen Ta sõna, Piiblit, et teada saada Tema tahet. Käin kirikus, kus on minu õed ja vennad usus. Võrreldes eelmise elu „sõpradega" tunnen nende toetust kõiges ja alati.

Tiidrek Nurme algselt Teekäijas 2/2006