05/2011
Agnes Böning
Eike Vellend (29) on muusik ja üldhariduskooli muusikaõpetaja, kes on paljudele tuntud eelkõige ansamblist Karmoška, kus ta mängib viiulit ja laulab. Sageli esineb ta koos rahvamuusik Astrid Böning-Nõlvakuga. Eike kodukoguduseks on Oleviste Kogudus, kus ta aitab kaasa erinevates muusikaprojektides, kõige rohkem ülistuses. Viimased kolm aastat on Eike innukalt erinevatel misjoninädalatel ja misjonikohvikutes kaasa aidanud, leides, et kõige parem on oma aega kasutada Jumalat teenides. Nii annab Eike oma panuse ka sel suvel toimuval Avispea misjoninädalal.
.Eikele meeldib looduses matkata ja heade sõpradega kvaliteetaega veeta. Ta soovib saada inimeseks, kes tunneb tõeliselt Kristust, kuuleb Ta häält ning tahab Teda järgida. Kord kuus võib Eiket kohata Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus, kus ta õpib teisel kursusel.
Sul on olemas muusikaline kõrgharidus. Miks Sa otsustasid Seminari õppima tulla?
Seminarist rääkis mulle väga värvikalt ja kaasakiskuvalt minu tolleaegne korterikaaslane ja hea sõber Agnes Böning. Minu ainsaks kõhkluseks oli, kas jõuan oma tööde ja tegemiste kõrvalt piisavalt õppimisega tegeleda.
Oli Sul mingeid eelarvamusi Seminari osas?
Eelarvamusi Seminari suhtes pole kunagi olnud. Pigem oli ootusärevus ja põnevus.
Mis on olnud KUS-is õppides raskem, mis kergem, kui arvasid?
Olen väga tänulik, et võin õppida selles koolis. Siiani on olnud huvitav ja põnev. Ootan alati rõõmuga sessile minekut, sest seal olles otsekui muu elu korraks peatub ja jääb kaugele. Olgugi, et sessid on suheliselt intensiivsed, tunnen, et seal olles tegelikult puhkan. Minu jaoks kõige raskemaks on osutunud kodutööde, eriti kirjalike tööde tegemine. Pean õppima veel paremini oma aega jaotama, et jõuaks asjad tehtud.
Millised inimesed õpivad KUS-is?
Seltskond on väga värvikas, vahva ja omanäoline. Erinevad inimesed üle Eesti erinevatest kogudustest ja erineva taustaga.
Millised on KUS-i õppejõud?
Nii nagu inimesed on erinevad, on seda ka KUS-i õppejõud, kuid pean ütlema, et enamus neist on väga professionaalsed ja tasemel. Sellesse kooli õppima tulles olin väga sügavalt liigutatud sellest, et need inimesed, kes meid õpetavad, otsivad siiralt Jumalat ja ka elavad välja seda, mida nad usuvad. Erinevus nende koolidega, kus varem olin õppinud, oli väga suur.
Kuidas hindad KUS-i mentorite süsteemi?
Pean mentorgruppe väga vajalikuks. See on koht, kus on võimalik väiksemas ringis arutleda kripeldama jäänud küsimuste üle. Hindan väga oma mentorit ja olen mitmetele mind huvitanud küsimustele vastuseid saanud.
Kellele julgeksid soovitada KUS-i õppima tulla ja miks?
Arvan, et KUS-i võivad õppima tulla kõik, kellel on huvi ja kes soovivad ennast arendada. Eriliselt tahaksin rõhutada, et selleks ei pea olema pastorikutsumus, et tulla KUS-i teoloogiat õppima. Aasta tagasi paari teise seminaristiga Praha seminari külastades, küsiti meilt pidevalt, kas me kavatseme pastoriteks hakata, et seminaris õpime? Loomulikult õpib meil päris palju juba tegevpastoreid ja kindlasti ka tulevasi pastoreid, aga see pole ainus amet koguduses, misjaoks võiks õppida teoloogiat. Jumalariigi tööpõld on suur ja lai ning õppimine tuleb alati kasuks.
Astrid Nõlvak (muusik, Eike sõber, koguduse- ja bändikaaslane)
Eike juures hindan väga tema lojaalsust – Eiket saab usaldada. Ei ole ka lihtne leida sõpra, kellega koos saad nii nutta kui naerda – Eikes on see kõik olemas. Temaga on hea koos olla. Lisaks on temas palju lapselikku rõõmu ja puhtust ning samas vaimulikku küpsust. See kõik annab kokku väga ilusa ja kalli inimese.
Usun, et Seminaris õppimine on Eikele mõjunud avardavalt, vähemalt minule Eike kõrval olles on Tema Seminaris õppimine küll nii mõjunud.
Eikega seoses meenub palju toredaid seiku, kuna suhtleme väga tihedalt, olles nii sõbrad kui ansamblikaaslased ja koos on läbi elatud palju. Selliseid erilisi seiku ümber jutustada on aga raske ja teistel, kes pole olnud asjaosalised, on neid tihti võib-olla ka raske mõista, aga Eikele mõeldes panen siia mõned hetked kirja ja kui tema seda loeb, siis ta saab aru, mida ma mõtlen. Mäletan Looduse Omnibussiga Lapimaal käiku ja seda, kuidas 5-6 tundi järjest bussis laulsime ja pilli mängisime – soovituim lugu oli Heeringas (See oli ennemuistsel aal...),
mäletan öist saunaskäiku ja käreda külmaga lavalt lumme hüppamist, mäletan Eike hasarti lumelauasõitu õppides ja seda, kuidas ta tõstuki alla jäi, mäletan seda kui Lapimaal nagu kaks väikest last lummehüppeid tegime ja end nagu lumepalle paksus kohevas lumes ringi veeretasime, mäletan meie vastastikuseid sünnipäevaüllatusi, Eikele tehtud aprillinalja, mäletan ühiseid hommikuid ja hommikujutte, mäletan kui meil ükskord polnud midagi muud süüa kui karp mune ja siis me sõime neid nii, et pärast oli kõht kõva, mäletan Karmoška reise nii Rootsi kui Marimaale ja seda, kuidas Venemaa rongis Eike viiulit varjasime, mäletan ühiselt läbiviidud muusikateraapiatunde, mäletan pikki palveid, nii et lõpuks tuli uni enne kui aamen jne...
Eike on mulle väga armas.
