04/2012 küsitles Eve Saumets
Tarmo, sa lõpetad juunis Seminari. Mida meenutad, heites pilgu möödunud õppeaastatele?
Parafraseerides dr Peeter Roosimaad, võiks öelda nii, et sündmuse toimumise saab siis kinnitada, kui on tehtud vastavad õiguslikud toimingud – lõputöö kaitstud ja diplom käes.
Aga eks see olukord ole võrreldav usueluga – meie usk peab olema suurem kui hetkeseis.
Õpime Tallinna rühmaga individuaalsete plaanide alusel.
Viimane õppeaasta oli eriline selle poolest, et raskemad ained olid jäänud kõige lõppu, sh heebrea keel. Need ained esitasid tõsiseid väljakutseid ("to be or not to be"). Ainete läbimine on meie grupil seotud nii õppejõudude kui ka üliõpilaste võimaluste ühendamisega. Kõike seda on mitmed õppeprorektorid suurepäraselt koordineerinud. Ma arvan, et neil on pidevalt vaja lahendada mitme muutujaga võrrandeid ja oma ülesanded lahendavad nad alati hindele "A".
.Minu isiklik plaan oli selline, et pühendan kogu kevadsemestri lõputöö kirjutamisele. See on nii ka õnnestunud. Arvestades muid igapäevaseid ülesandeid, ei oleks see teisiti mõeldav olnudki.
Kas Seminaris on hea õppida, miks?
Seminar on eriline mitmes mõttes ja võrrelda seda teiste õppeasutustega oleks keeruline. Isiklik kogemus on mul ainult Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminariga, kust võtsime samuti mõned ained. Saan öelda, et mõlemad on head, kuna koolid saavad aru, et õpitakse põhitöö, pere ja koguduse teenimise kõrvalt. See ei tähenda hinnaalandust, vaid mõistmist õppeplaani koostamisel ja nõustamisel.
Seminaris on hea õppida, sest õpitut saab kasutada oma koguduslikus teenimistöös. Meie rühm Tallinnas on väike, aga me hoiame väga kokku. Tartus sessidel käijad on saanud endale ilmselt rohkem uusi sõpru õdede-vendade näol.
Seminaris on olnud hea õppida, sest meie rühmal oli võimalus osaleda loengutel Tallinnas ja ainult nädalavahetustel. Keset töönädalat on osadel üliõpilastel võimatu töölt vabaks saada ja Tartusse sõita. Ilmselt oleks meil olnud ka võimatu lõpetada kooli nelja aastaga.
Oled tegev Oleviste koguduse töös. Kas Seminari vari saadab sind ka koguduse keskel?
Suures koguduses teatakse üksteisest üsna vähe, aga lähemad kaastöölised ja sõbrad kindlasti märkavad seda – niimoodi võib öelda küll. Küllap on Seminar mu arengut mõjutanud.
Täiskasvanud inimest on raske ümber kujundada. Kuidas hindad oma isiksuse arengut Seminari õpingute valguses?
Õppisin 30-aastaselt ühe aasta väljaspool Eestit, Piiblikoolis. Ma arvan, et need õpingud mõjutasid minu isiksust rohkem. Teoloogiat ei peakski aga sügavamalt õppima esimese kõrgharidusena. Kui on olemas juba elukogemus, siis on teoloogiaõpingutel hoopis teine tähendus. Kas kool peaks just ümber kujundama, seda ma ei oska öelda. Sõltub eelnevast taustast. Pigem õpime mõistma ja tõlgendama asju, mida me ilma teoloogilise hariduseta ei mõistaks. Jumala poolt oleme loodud erinevateks isiksusteks ja Jumal ei ootagi ehk niivõrd isiksuslikke muudatusi. Küll aga teenides ühises koguduste liidus, on hädavajalik, et oleme rajanud oma hoone samale vundamendile.
Isiklikku arengut silmas pidades olen võrrelnud oma jutlusi näiteks 10-15 aastat tagasi kirja pandud jutlustega. Need on erinevad. Kas Jumal saab nüüd rohkem inimesi nende kaudu mõjutada, sellise hinnangu annavad Jumal ja kuulajad.
Õppimine on elukestev tegevus ja see ei lõpe seminari lõpetamisega.
Mida soovid Seminari tulevastele tudengitele?
Et igaüks saaks sisemise kindluse, miks ta tahab õppida. Ja kui see on olemas, siis julget otsust õpingute alustamiseks.
Kui oled juba teenimistöös või tunned selleks kutsumust, siis tea, et ilma ettevalmistuseta on teenimistöö üsna mõeldamatu.
