05/2012 Janice´it külastas ja tema mõtted eestindas Vilja Lige.
Kohtume Viinalasside-pere lahke kodu söögilauas, kus leidub mitmest rahvusest sõpru. Talle omase tagasihoidliku ja rõõmsa olekuga pereema Janice toob lauale erinevaid hõrgutisi. Jah, see on ikka pigem ameerikalik lõunalaud. Kuigi pere on juba pikki aastaid elanud Tartus, on nad siiski põhja-ameeriklasteks jäänud.
Elutoas istudes imetleme pereisa tehtud kiikhobust – see tuli jõuluks kõigile tänastele ja tulevastele lastelastele. „See hobu ühendab meie põlvkonnad," selgitab Janice ning räägib, miks see jõuluõhtul nii palju emotsioone majja toonud oli – kes nuttis ja kes naeris, ükskõikseks ei jätnud see kedagi.
Räägime lastest, kasvatusest, perekonnast. Palvetame oma armsate eest. Mul tekib mõte, et Janice võiks jagada ka teistele eesti emadele oma eduka ameerikaliku lastekasvatuse saladusi. „Ei, see pole ameerikalik, see on piibellik kasvatus," naeratab Janice.
Eesti kristlasele näib parim pool Ameerikast kauni ideaalina, kus rahatähtedele on trükitud „In God we trust" (me usaldame Jumalat) ning igas tänavas on kirik, kuhu pühapäeva hommikul pidulikult riietatud perekonnad suunduvad.
.Kujunemisaastad Ameerikas
Janice kasvas üles Ohio osariigi väikelinnas. Kirikus käidi vähemalt 3 korda nädalas, 2 korda pühapäeval ning kesknädalases palvetunnis. Lastel ei tekkinud mõtetki, et kirikusse võiks mitte minna ja nad läksid vastu vaidlemata, kuna see oli tavaline elu osa. Janice arvab, et tal oli fantastiline lapsepõlv. Ema oli kodune ning isa töötas 5-lapselise pere ülalpidamiseks mitme mehe eest. Vahel oli tal kaks lisatööd. Kuigi isa kõvasti tööd rügas, oli ta alati olemas. Ta kaasas lapsi oma lisatöödele ning lastest said professionaalsed koristajad juba väga varajases eas. Kaks korda nädalas pesid nad põrandaid ja tualettruume, tühjendasid tuhatoose. Isa ei pannud neid lihtsalt tööle, vaid tegi seda lastega koos, samal ajal õpetades. Sellest sai töökogemus, millest täna räägitakse uhkusega. Oktoobris tuli talus heina vedada. See leidis aset pärast viljakoristust ning abiks oli hobune või traktor, ja vanker.
Vahel võisid lapsed saada ka vitsa, mida kardeti! Isa oli suur mees, kuid sõbralik ja armas nagu karumõmm. Ta polnud kunagi vihane, kui lapsi karistada tuli. Ta viis nad lastetuppa ja selgitas, mis oli valesti tehtud. Loomulikult oli nuttu, kuna karistus oli tulemas, mis tähendas paari-kolme laksu pepu peale. See oli valus, kuid jäi meelde nii, et enam pahandust ei tehtud. Siis võis arvestada suure kallistuse ja musiga, kui sõnakuulmatus oli andeks palutud. Kui lapsed toast välja läksid, olid nad isaga täielikult lepitatud ja ÕNNELIKUD! Isa oli lastele pilt taevasest Isast.
Keskkooli ajal oli Janice´il lisaks isa aitamisele veel ameteid. Kuna ta oli 8-aastasest peale klaveritunde võtnud, andis ta kogu ülikooli aja ise tunde. Ta oli koolis ka sekretäritööd õppinud ning suvel töötas sellel alal.
Nooruse unistused olid sarnased parima sõbra Janice Marie omadega. Võib-olla Janice veidi kadestas teda tema suure kivimaja ja selle lähedal oleva tiigi pärast. See oli väga ilus paik ning tolleaegses Ameerikas oli elukoht maal märk jõukusest. Nad olid Janice Mariega tutvunud 7-aastaselt kirikus ning kohtusid nii seal kui ka perekondlikel palvustel mitu korda nädalas. Sellest ajast on pärit ka unistused tulevasest abikaasast. Janice tahtis sellist meest, kes armastab ja soovib teenida Jumalat rohkem kui tema. See oli väga suur soov, sest Janice oli Issandat armastanud väiksest peale.
Keskkoolis oli Piibliklubi. Enne tunde koguneti raamatukogus, et laulda, kuulda lühisõnumit ja palvetada. Janice käis kooliajal läbi vaid kirikusõpradega. Hiljem asus ta õppima kristlikku ülikooli ning ainus noormees, kes talle seal meeldis, on nüüdseks kaua aastaid ta sõbra Janice Marie abikaasa olnud. Kord osalesid nad sõbrannaga Kanadas noortekonverentsil ning seal tehti tutvust ühe kena noormehega. See oli Linden. Neid lahutasid 1000 kilomeetrit ja siis algas mitu aastat kestnud kirjavahetus, mis lõppes veidi enne pulmi, kui Linden USA-sse tuli. Olen alati imetlenud Janice´i kauneid sõnu tema mehe Lindeni aadressil. Seal on respekt, lojaalsus, jumalakartus... Janice väärtustab nende sõprust ja armastust, mehe töökust, pühendumust Jumalariigi tööle ja tema hoolitsust oma naise eest. Tänu nende sarnasele maailmavaatele võivad nad koos olla vaimulikus töös. Sellel aastal on nende abielus ja teenimises murranguline aeg – noorim laps lõpetab gümnaasiumi, kuid nad soovivad edasi töötada Tartu Salemi ja Risttee kogudustes ja toetada tugevat kristliku perekonnaideaali.
Peresuhted, mille aluseks on Piibel
Austus on väga oluline abielu printsiip, mida Janice on õppinud oma vanematelt: ema austas isa ja isa armastas ema. See oli suurepärane pärand tema abielu jaoks, piibellik printsiip mehe ja naise-vahelistes suhetes. (Ef 5:33) Tänapäeva eesti naisele on Janice´il rõõmustav teade: kui selliseid printsiipe pole, on võimalik neid õppida ja oma peres ellu rakendada. Lisaks Piiblile on Janice sellele arvamusele toetust leidnud raamatutest. Üks 7 000 inimese seas läbi viidud uurimus tõdeb: „Kuigi igaüks vajab armastust ja austust, ütleb konflikti korral 83% meestest, et teda ei austata ning 72% naistest, et teda ei armastata."
Janice peab väga oluliseks lapse suhet vanematega, kes teda mõjutavad ja kujundavad. Lapse suhtumised ja eesmärgid sõltuvad suuresti sellest, mida ta oma vanematelt õppis. Väikese lapse elus on kõige tähtsam ema, kes peaks olema positiivne ja moraalne eeskuju. Last mõjutab kahtlemata ema jälgimine – tema majapidamine, tema kombed, tema suhted teistega, tema rahakasutus, tema üldine elustiil. Laps märkab ka austust ja armastust, mida tema ema oma abikaasale, isale või teistele osutab. Nii valmistatakse noort inimest ette saama teiste suhtes austavaks, ja pühendunud abikaasaks.
Lapsevanemad peaksid alati olema valmis tunnistama oma eksimusi ja vabandama. Oma tegusid tuleb selgitada ja põhjendada ka vigu. See õpetab mõistma, et vigu teha võib, kuid andeks palumata jätta ei või. Kui teil puudub hea vanemlik eeskuju, on võimalik leida mentor, lohutab Janice abivajajaid.
Janice´ile kui emale on alati olnud tähtis olla laste jaoks olemas. Esimestel eluaastatel tuleb emal lapse jaoks palju kvaliteetaega võtta. Ta isiklikult usub, et ema peab võimalikult kaua kodus olema. Ta pole täiesti lasteaia vastu, kuid mitte miski lapse elus ei saa asendada kodus olevat pühendunud ja armastavat ema. Tema elus on lapsed tähtsal kohal olnud, nad on tema rõõm.
Ameerika eripärad kasvatuses
Tüüpiline ameerika ema soovib, et ta laps oleks kõiges parim ja targim. Üheks tänapäeva ebajumalaks on kujunenud sport – lapsed käivad väga mitmes ringis, kuhu ema neid iga päev sõidutab. Spordisaavutusi peetakse kohati olulisemaks kui õppeedukust. Kuigi laps on muutunud ühiskonnas iidoliks, muretseb Janice, et suremus abordi teel on tõusnud üle 30%. Ameerika pered on erineva suurusega, kuid kristlaste seas ja õnnelikes abieludes on tavaliselt palju lapsi.
Janice näeb eesti ja ameerika kasvatuse peamise erinevusena lapse turvatunnet tema üksi olles. Vabadus ja kindlustunne on head, kuid kristlikud eesti vanemad ei hoia lastel selliselt silma peal nagu seda Ameerikas tehakse. Turvalisuse kaalutlusel ei lubata alla 14-aastastel üksi ühistransporti kasutada ega üle paari tunni üksi kodus olla. Selle tagajärjel on pered rohkem seotud oma laste igapäevaeluga, sõidutades neid kooli, trenni ja noorteüritustele. Teisest küljest võib see näida ameeriklaste skeptilisusena Jumala suhtes, kelle käes on meie elu. Peame olema valmis riskima, näidates oma usaldust laste vastu, samas peame targalt käituma.
Paljud ameerika kristlikud pered kaitsevad oma lapsi maailma eest neid kodus õpetades. See on tendentslik paljudes maades, kuid võõras Eestis. Janice´i ja Lindeni lastel on olnud nii kodu- kui ka kooliõpe. Koduõppe üks ohtusid on, et laps võib jääda sotsiaalsesse isolatsiooni ning tal ei pruugi olla ainustki mitte-kristlasest sõpra.
Lastekasvatuse juures on oluline teada, kes nende sõbrad on. Kui kodu on avatud, sinna on lastel hea oma sõpru tuua, saab pere ka neile head mõju avaldada. Lastega tuleb viisakalt ja positiivselt ka nende sõpradest rääkida. Tuleks teada, kes on nende sõbrad nii isiklikus plaanis kui ka Facebook´is. Ole ka ise seal nende hea sõber ja ole kursis, mille ja kellega nad seal tegelevad, soovitab Janice. Arvuti võiks olla kodus kesksel kohal ikka selleks, et teada, millega laps tegeleb. Ameerikas on õppimine palju rohkem TV- ja arvutipõhine ning lähtuvalt sellest on loomulik, et arvuti koht ongi peretoas (köögi-elutoa-söögitoa ühend).
Boy- ja girlfrend´id
Rääkides laste boy- ja girlfriend´idest, on Viinalassidel kogemusi, kuidas laste sõprusest kasvab välja sügavam suhe. Neile meeldib väga kui noormees räägib oma tunnetest oma tütarlapse isale, küsides, kas nad võivad „käia". Kui peres on lähedased suhted, tuleb see loomulikuna. Siis on ka selge, miks laps ühe või teise sõbraga rohkem suhtleb. Vanemad võiksid õppida tundma ka oma lapse „tulevase" perekonda. Janice ütleb "a date is a prospective mate" (see kellega käid, võib olla on su tulevane abikaasa).
