07-08/2012 Teksti koostas intervjuu põhjal Mari Järg
Põlvamaal Mikitamäe vallas asub väike Orapera talu, mis on ökotoodete sõpradele kindlasti tuttav. Sealse perenaise Liisi Kutkina suur soov on, et inimesed õpiksid lisaks Looja antud rohelisele apteegile tundma ka nende andide autorit ennast. Kuid sellekski, et Liisi ise Issanda vastu võtaks, läks omajagu aega. Mahetootjana tuntud Liisi Kutkina näeb aga neis aastais selget Jumala juhtimist.
Liisi Kutkina (neiupõlvenimi Tobre) sündis 1941. aastal 5. veebruaril Narvas. Tema ehitusinsenerist isa ja teatri tantsijannast ema olid eestlased, ent emapoolse vanaema kaudu voolab Liisi soontes ka vene verd. Sõja-aastad polnud perekonnale kerged: nende kodu hävis pommitamises. Kuigi pere pääses eluga, ei saadud siiski koos olla. Liisi mäletab selgelt aega, mil isa oli kodust ära ja sai „külas" käia üksnes öösiti. „Ilmselt oli minu isa metsavend siin Lõuna-Eestis," meenutab Liisi.
1945. aastani elas perekond emapoolsete sugulaste juures Kuusalus. Kuigi ema polnud usklik, pani ta oma lapse kohaliku koguduse pühapäevakooli. Liisi mäletab tagasihoidlikult kaunistatud palvemaja ja selle erilist lõhna. Kusagilt lapsepõlvest on meelde jäänud Meie Isa palve. Võimalik, et just pühapäevakoolist.
Kaugele maale
Kui isa saadeti 25 aastaks asumisele Siberisse, otsustas kahe väikese tütrega perekond elu sealpool piiri ühiselt jätkata. Isa pandi oma elukutse tõttu teedeehitusinsenerina Kemerovskaja oblastisse Mežduretženski linna rajama. Seal elas Liisi kuni kohaliku kooli lõpetamise ja tööle asumiseni. „Tol ajal oli seadus, et enne ülikooli õppima asumist tuleb kaks aastat lihttöölisena töötada, soovitavalt valitaval erialal," selgitab Liisi. Tüdruku sooviks oli õppida geoloogiat, ent sellest tüdines ta kiiresti, siirdudes edasi ehituse valdkonda.
Noore neiuna tegeles Liisi jalgratta- ja suusaspordiga ning terendamas võinuks olla isegi tippsportlase karjäär kui mõtlematud otsused poleks elurada teiseks seadnud. „Pärast kooli läksin kohe kodunt ära. Isa oli väga range ja kui noor neiu pääses vabadusse, polnud enam mingeid piire. Ja siis sündis mul poeg. Sain vallasemaks. Aga isa võttis poja kohe enda juurde ja ütles, et mina mingu õppigu ja nemad kasvatavad seda poissi. Noormees, kelle peale ma lootsin, ei elanud päris korralikku elu," kirjeldab Liisi n-ö põhjas oldud aegu. Tagantjärele tõdeb ta, et sel hetkel oli kaks valikut – kas jääda andeksandmatu meelega kahetsema valesid otsuseid või enesele andestada ja edasi minna. Selgelt näeb Liisi siingi Issanda juhtivat kätt, et sai tehtud vigadest õppides uuesti alustada.
Linnakeses nimega Novokuznetsk lõpetas Liisi oma ülikooliõpingud ja asus järgnevaks 17 aastaks tööle raudbetooni uurimise instituuti. Seal tutvus ta oma tulevase abikaasaga, kes huvitaval kombel oli pärit Tartust. Mehe perenimi Kutkin viitab juurtele Peipsi-äärsete vanausuliste hulgas. Eks siingi oli Jumala juhtimist, et kaks võõrsile sattunud eestlast otsustasid oma edasist eluteed ühiselt käia. See liit valmistas erilist rõõmu ka Liisi vanematele. „See oli tõeline armastus. Tõesti, need olid aastad, mis kunagi ei unune," meenutab ta.
Tagasi sünnimaale
Muutusetuuli tõi 1970. aasta, mil isale määratud asumisaeg täis sai ja Liisi vanemad otsustasid kolida tagasi Eestisse. Kuna oma kodutalu Mikitamäe vallas Kahkva külas isal tagasi saada ei õnnestunud, ostis ta samas külas teise koha, mida praegu tunneme Orapera talu nime all. Noortelgi oli soov oma sünnimaale naasta. Paraku ei võetud Liisi abikaasat Tartu Ülikooli tööle ja nii tuli jääda Jaroslavi. See tõi Liisi ja tema pere siiski Eestile oluliselt lähemale – senise 4700 km asemel vaid 1020 km.
Öeldakse, et inimene teeb plaane, aga Jumal juhib. Pärast 17 aastat Jaroslavis võrdlemisi heal järjel elamist saabus telegramm ema haigusest ning Liisi sõitis viivitamatult Eestisse. Saanud emaga paar nädalat haiglavoodi serval koos olla, tuli hüvasti jätta. Huvitaval kombel ei pannud see sündmus Liisit igavikule mõtlema. Ta lihtsalt elas oma elu nii, nagu oskas, arutlemata selle üle, mis peaks saama siis, kui ta ise kord siit ilmast lahkuma peab. Tagantjärele meenutab Liisi, et miskipärast ei ole surm temas kunagi hirmu tekitanud.
Pärast ema matuseid tegi Liisi kindla otsuse, tulla isa juurde. Siiani imestab ta, kui veendunult sai see samm astutud. Tal oli ju Venemaal perekond, kodu, hea töökoht ja võimalus õige pea saada tehnikateaduste kandidaadiks raudbetooni uurimise alal. Ka armastav abikaasa, kel oli pensionini jäänud vaid neli aastat, julgustas Liisit pojaga Eestisse minema ja kavatses ise hiljem järele tulla.
Orapera talus
1986. aastal Oraperale kolimimisega algas Liisi elus uus etapp. Nüüd tuli talu majapidamise eest vastutada ja oma küllalt nõudliku isa eest hoolt kanda. Kümnendi vahetus tõi uue kaotuse: Liisil tuli matta isa. Kuigi sama aasta sügisel tuli abikaasa lõpuks kodumaale pensionipõlve veetma, ei kestnud seegi kaua. Juba 1991. aastal pidi Liisi matma ka oma armastatud mehe. Poeg töötas Tartus ja õde elas kaugel Venemaal ning Liisi jäi nüüd täiesti üksi. Seegi ei pannud teda elu mõtte ega igaviku peale tõsisemalt mõtlema.Meenutades neid keerulisi aegu, on Orapera talu perenaine veendunud, et kogu elu oli Jumal teda tegelikult kutsunud, ent tal polnud kõrvu seda kuulda. Issand andis Liisile veel aega pöördumiseks. Tänutundes toob ta välja, et kuigi ümberringi olid mitmed külainimesed alkoholi küüsis, pole see tema jaoks kunagi kiusatuseks olnud. Leinagi ravis Liisi raske töö, mitte viinapudeliga.
Liisi kutsub külla
Igaüks, kes tunneb huvi ravimtaimede kasvatamiskuntsi vastu või soovib neid paremini kasutama õppida, võib Orapera talus koos perenaisega hariva ekskursiooni teha. „Soovin, et võimalikult palju inimesi saaks teada, kuidas ja mida korjata, kuidas kasutada ja kasvatada. Jagan ka taimeistikuid, et huviline võiks vajalikud taimed oma aeda kasvama panna." Küllamineku saab kokku leppida meilitsi: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Lähemale Jeesusele
Kui Orapera talus oli juba kuus aastat looma- ja põllupidamisega hinge sees hoitud, soovis Liisi hakata midagi muud tegema. 1997. aastal sattus ta Räpinas loengule, milles tutvustati ravimtaimede saladusi. Nagu Liisile kombeks, sai selgi korral langetatud kiire, kuid kindel otsus, et just taolise valdkonnaga võiks tegeleda. Ravimtaimede kasvatamise, kasutamise ja müügiga seonduvat tutvustas talle Tiiu Väinsaar. Tema kaudu õppis Liisi tänama Loojat rohelise apteegi eest. Ometi ei näinud Liisi ikka veel vajadust Issandaga ka ise lepitatud saada.
Ühel päeval rongiga sõites tuli tema juurde keegi võõras ja ulatas talle Uue Testamendi. Veidi aega Liisi küll luges seda ja püüdis aru saada, ent kogu tekst oleks justkui kinni olnud. Siiski jäi see raamat tema riiulisse alles.
Jumala targa juhtimise läbi oli Liisi tuttav samas külas elava Liliaga, kellega sai mõnda aega üsna tihedalt suheldud, kuni ühel hetkel see lihtsalt katkes. 2009. aasta lõpus hakkasid sõbrannad aga taas suhtlema ja jõulude ajal kutsus Lilia Liisit Selise kogudusse, mille liikmeks ta ise just saanud oli. Liisi küll uuris, mida seal tehakse ja mis mõte sel käimisel on, ent hoidus siiski kohale minemast ja oma silmaga kaemast.
Jumalal oli aga oma plaan. Mõned kuud hiljem seisis Liisi kord maantee ääres ja ootas bussi, et sõita Põlvasse. Kuid bussi ei tulnud. Siis peatus tema kõrval auto, milles istunud noormees talle lahkelt küüti pakkus. Suur oli Liisi üllatus, kui autojuht tema vaimuliku olukorra kohta uuris ja Selise kogudusse jumalateenistusele kutsus. Sel korral Liisi enam ei kahelnud. „Läksin samal pühapäeval. Ma ei unusta kunagi seda esimest korda. Kui esimene laul kõlas, hakkasid pisarad iseenesest voolama. Kõik salvrätid olid korraga märjad. Mulle jäid kohe meelde sõnad „ta on avand pärliukse, vabalt sisse pääsen ma," meenutab Liisi.
Pärast teenistust pakkus suhtlemisaldis Liisi tol päeval palvemajas olnud inimestele enda valmistatud ürditeed. Ta polnud sugugi häbelik ega omaette hoidev, seda enam, et mitmed inimesed olid tema jaoks tuttavad. Liisi mäletab, et oli väga hämmeldunud nähes, kuidas usk Jeesusesse on muutnud Liliat. „Ma ei tundnud teda ära! See Lilia, keda ma teadsin enne, oli umbes selline, nagu mina olin olnud 18-aastasena... Minu jaoks oli see suur vapustus! See pani mind uskuma, et inimene tõesti võib saada muudetud," räägib Liisi, kes ka ise samal päeval Kristuse oma Päästjaks vastu võttis.
Edasine on olnud läbi katsumuste kasvamine usus. Enne kogudusega liitumist tuli Liisil võidelda suitsetamisega. See on paljudele inimestele raske kiusatus, nii oli ka Liisiga. Ta tõdeb, et vestlused pastoriga ja Jumala sõna lugemine olid suureks abiks. Mis puudutab viimast, siis pärast Kristusega lepitamist avanes Piiblis kirjutatu Liisi jaoks hoopis uues valguses. „Ma ei tahagi enam midagi muud lugeda. Ma ei kujutanud enne ettegi, kuidas peaks Jumalasse uskuma, aga nüüd ma tean, et Jeesus ise käib mu kõrval," kirjeldab Liisi Issanda imelist tööd enda juures.
Ristimine
Ristimine ja kogudusega liitumine tulid juba mõne kuu pärast. 1. augustil 2010. aastal sai Liisi Selise koguduse liikmeks ja on seda ustavalt olnud tänaseni. Oma ristimiseelset ööd mäletab ta väga selgesti. „Ma ei saanud terve öö magada. Ma ei mõelnud millelegi muule kui neile „pärliustele". Teadsin, et pean ainult sisse astuma. Mingit teist teed ei ole inimesel üldse olemas. On ainult see tee, mida näitab meile Jeesus. Ja ta kutsub meid."
Liisi meenutab, et ta lausa värises ristimisvette astudes. „On kirjeldamatu tunne, kui saad öelda Jeesusele südamest „Jah!" Ma väga tahan, et kõik inimesed maailmas ütleksid selle jah-sõna! Ma olen juba vana inimene ja loodan, et pole midagi, mis tuleb minu ja Issanda vahele. Tahan tulla tema palge ette. Soovin, et ta tunneks mind ära oma lapsena."
Küsimusele, mida tähendab tema jaoks kogudus, vastab Liisi nii: „Kogudus on minu kodu ja minu pere." Tema jaoks on oluline olla teistele toeks ja samas tunneb ta, et usuõed-vennad on seda temalegi. Liisi suureks igatsuseks on näha, et Jumala rahvas armastab üksteist siiralt ega lase andeksandmatul meelel usku hävitada.
Pidupäevast argipäeva
Pühapäev on Liisi jaoks pidupäev. Kuid argipäevadel tegeleb ta endiselt ravimtaimede kasvatamise ja ürditeede, maitsetaimesegude, ürdisoolade ning sigurikohvi tootmisega. Viimast kasutati Eesti taludes vanasti üsna palju, kuid Liisi oli esimene, kes pühkis vanadelt retseptidelt tolmu ja hakkas erilist kohvi ka kaasaja inimestele tutvustama. Läbinud mahetootmisalase koolituse, on Liisi teisigi asjast huvitatuid koolitanud, ka Rootsis ja Inglismaal. Oma tööd võtab Liisi täie tõsidusega. „Pean olema selle hooldaja, mille Jumal on andnud inimestele kasutada. Pole vaja minna apteeki kallist rohtu ostma kui Looja on meile kinkinud rohelise apteegi. Soovin, et igaüks võiks suhtuda austavalt Jumala loomingusse, mille ta meile on kinkinud," räägib Orapera talu perenaine.
Mõtteid lõpetuseks
Taas viivad Liisi mõtted andestuse teema juurde. „Tahan, et igaüks andestaks ka iseendale Jumala tahtest üleastumised, et me ei jääks kinni vanasse ellu, vaid oleksime vabad. Nii on kiusatustest kergem võitu saada. Igal hommikul ma tänan Jumalat, et ta on kinkinud taas ühe päeva. Mul on kurb mõelda nendele, kes Issandat ei tunne. Soovin, et igaüks võiks öelda südamest „Jah!" Jeesusele, nii nagu mina sain öelda oma ristimisel."
