11/2013 
Tarmo Toom, Allikal, 2013
Evangeeliumites kordub ütlus: „Jeesus, teades nende mõtteid..." (Mt 9:4; 12:25; Lk 9:47; 11:17). Miks on Jeesus huvitatud meie südame mõtetest?
Mõtted pulbitsevad meis kogu aeg, need tulevad ja lähevad, mõned jäävad ega taha kohe sugugi ära minna. Eesti luuletaja Heli Vihti sõnadega:
Kus küll sünnivad mõtted?
Millised on nende teed?
Tulevad kuskilt ja kaovad,
Nii nagu voolavad veed.
Jeesus teadis, et mõtlevad olendid mõtlevad pidevalt, ja teadis sedagi, kui olulised meie mõtted on. Mitte et kõik mõtted oleksid võrdselt olulised, vaid et mõtetel on suur tähtsus meie elus. Need määravad kaudselt meie teod ja tegemata jätmised, kujundavad meie isiksust ja iseloomu, otsustavad meie suhtumise kaasinimestesse ja Jumalasse. Seepärast psalmist paluski: „Oh, Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!" (Ps 139:23).
Igasugune vaimulik edasiminek algab kontrollist mõtete üle.
Kõik algab mõtetest
Varakristluses arutati seda mõtete asja kaunis põhjalikult. Sellega tegeleti teadlikult, sellele pöörati pidevat tähelepanu ja sellest kirjutati traktaate. Evagriuse-nimeline mees 4. saj oli ilmselt esimene, kes analüüsis mõtteid (logismoi) ja kelle analüüsist kasvas omakorda välja keskaja populaarne õpetus seitsmest surmapatust – teema, mida me harva puudutame, aga mis käsitleb kiusatuste teket ja patutegude eostumist.
Ameerika kristlaste hulgas levis komme kanda randmepaela WWJD, s.o esimesed tähed lausest „What would Jesus do?" (Mida Jeesus teeks?) See on hea meeldetuletus, kui peame otsustama millegi tegemise või tegematajätmise üle. Mõtetest tulenevate surmapattude puhul võiksime kanda aga randmepaela WWJNT: „What would Jesus not think?" (Mida Jeesus ei mõtleks?)
Surmapattude nimekirjad ja sisu oleks omaette põnev teema. Meie aga piirdume siin vaid lihtsa tõdemusega, et halvad teod saavad alguse halbadest mõtetest. Evagrius õpetas, et
• kurjast mõttest, mida heietama hakkame, sünnib kirg ja kiusatus,
• kirest ja kiusatusest sünnib tegu,
• korduvatest tegudest johtuvad iseloom ja harjumus,
• harjumus aga määrab, kes me oleme ja milliseks me lõppkokkuvõttes kujuneme.
Seepärast algabki igasugune progress, igasugune vaimulik edasiminek, kontrollist mõtete üle. Teisiti öeldes, need, kes oma mõtteid ei suuda kontrollida, ei ole teinud veel esimest sammugi oma pühitsuse teel.
See kõlab ehk liiga ehmatavalt, sest kes meist suudaks oma mõtteid kogu aeg taltsutada? Kas ei ütle Piibel: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale" (1Ms 8:21). Aga kui Evagriusel on õigus, et pühitsusprotsess algab kontrollist mõtete üle, siis tasub uurida seda mõtete ohjeldamise asja.
Milliseid mõtteid hakkame mõtlema?
Evagrius, kes igal nädalalõpul kuulas pihtimusi ja nõustas kaaskristlasi, tõdes, et mõtted paratamatult tulevad ja lähevad. Just nagu prohvet Hesekiel ennustas Googile: „Sel päeval tõuseb sul midagi südamesse" (Hs 38:10). Mõtete tulek ei ole meie võimuses – nad lihtsalt tekivad me peas, eriti nende peas, kes on sunnitud palju üksi olema ja on tihti oma mõtete, unistuste, ettekujutuste ja tunnete seltsis või isegi nende meelevallas.
Kuid meie võimuses on mõtete edasimõtlemine, nende arendamine, nende juurde ikka ja jälle tagasitulemine, nende nautimine, neile võimu ja voli andmine. Martin Luther ütles kord tabavalt: „Me ei saa vältida lindude lendamist oma pea kohal, kuid me saame vältida, et nad meile pähe pesa ei ehita." Tõepoolest, mõtete sünd on justkui paratamatu, aga mõtete pesitsemine, nende elushoidmine ja toitmine sõltub meie tahteotsusest. Me kas hakkame midagi mõtlema või otsustame, Jumala abiga, tulnud mõtteid mitte mõelda.
Mõtete sünd on justkui paratamatu, aga nende elushoidmine ja toitmine sõltub meie tahteotsusest.
Cassianus, kes tutvustas Evagriuse õpetusi Lääne kirikus, selgitas lühidalt: me saame mõtteid kas tervitada või minema saata; kas omaks võtta või hüljata. Kõik sõltub sellest, mis me nendega peale hakkame. Kas suudame oma halvad mõtted maha jätta või hellitame neid oma südames edasi.
Räägitakse kahest vagast teelisest, kes jõudsid kärestikulise jõe äärde. Jõe kaldal seisis nõutult üks neiu, kes ei julgenud enam edasi minna.
Pikemalt mõtlemata haaras vanem mees tütarlapse oma kätele, kandis ta voogudest läbi ja soovist talle head teed. Noorem pühak ei jäänud aga nähtuga sugugi rahule. Ei! Vagad mehed ei tohi naisi puudutada, eriti selliseid kaunitare nagu too noor neiu. Kas ei pannud tema vanem vend toime lausa lubamatut tegu? Kõndinud mõnda aega vaikuses, ei suutnud noorem mees end enam tagasi hoida ja pahvatas: „Kuidas sa võisid niimoodi teha? Sa praktiliselt kallistasid teda!" Vanem rändur pööras aga pea kaalutletult noorema poole ja sõnas: „Saan aru, milles on asi. Sina kannad teda ikka veel oma südames, aga mina jätsin ta jõe kaldale maha."
Nõnda on ka mõtetega – võime neid endaga kaasas kanda, mässida end pöörastesse tunnetesse, mida need tekitavad, ja anda järele nende ahvatlustele. Iiob kurtis: „Mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees" (Ii 20:2). Prohvet Jeremija küsis: „Kui kaua sa lased viibida eneses nurjatuil mõtteil?" (Jr 4:14). Kuid samas võime ka halvad mõtted n-ö jõe teisele kaldale maha jätta, neile igaveseks „Head teed!" soovida.
Mõlgutades mõtteid Jumalast, pole meie ajul aega ega energiat halbadele mõtetele.
Kuidas võidelda kiusmõtetega?
Evagrius andis nõu kiuslike mõtete vastu seista piiblisalmiga, just nagu Jeesus tegi oma kõrbekiusatuste puhul (Mt 4:1–11). Selle tehnika nimi oli antirrhēsis, mis tähendab vastuütlemisi, vaidlemisi, õiendusi. Iga kord, kui halb mõte saabub oma uues ilusas kuues, tuleb see eemale peletada kohase Pühakirja salmiga. Evagrius soovitas kõikvõimalike kiusmõtete tõrjumiseks 498 piiblisalmi. Pühakirja tsiteerimist halbade mõtete vältimiseks peeti isegi nii tõhusaks, et kõrbepühakute ütluste kogus räägitakse ühest kurjast vaimust, kes keeldus munka äratamast, sest ärkvel munk oleks teda kohe "tulistanud" Pühakirja salmidega.
Nõnda küsigem eneste käest täie tõsidusega: „Kas halbadel mõtetel on meie südames eluõigust? Kas võtame neid vastu kui aukülalisi, kellele pühendame kogu aja ja tähelepanu? Või palume Jumalalt jõudu kahjustavad mõtted oma südamelävelt tagasi saata, neid mitte omaks võtta ja neile isegi mitte ajutist elamisluba anda?"
Mis siis aitaks meil vältida neid mõtteid, mida Jeesus ei mõtleks?
Evagrius teadis, et palvetamine õnnestub üksnes siis, kui pea ja süda ei ole täis halbu ega tühiseid mõtteid. Ta meenutas rahvaütlust „Kärbsed keeva vee peale ei tule" ja soovitas olla ametis Jumala ja tema asjadele mõtlemisega otsekui „keedes". Manitseb ju Piibel otseselt: „Mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale" (Hb 3:1). Mõlgutades mõtteid Jumalast, on meie aju ametis millegi kasulikuga, mis võtab halbade mõtete mõtlemiselt ära aja ja energia. Ma ei propageeri n-ö positiivset mõtlemist, mis usub tegelikkuse kujundamist mõttejõu abil, vaid hõivatud olemist Jumala asjadega, mis ei anna halbadele mõtetele mingit šanssi. Sooviksin, et saaksime koos kuningas Taavetiga õhata: „Kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!" (Ps 139:17).
Kindlustamaks heade mõtete olemasolu ja kohalolu, soovitas Cassianus sagedast Pühakirja lugemist, patukahetsus-psalmide laulmist, paastumist, nutmist oma jõuetuse ja laiskuse pärast ning palves valvamist. Võib-olla tundub see loetelu sulle äraleierdatud nimekirjana kasulikest asjadest. Kuid luba meenutada, et tavaliselt on kõige tüütumad just need nõuanded, mida me küll hästi teame, aga millegipärast ei järgi.
Vaadeldes lähemalt mineviku jumalameeste ja -naiste pühitsustaotlusi, avastame veel teisigi, üpris konkreetseid abivahendeid heade mõtete pideva kohaloleku tagamiseks.
Näiteks kehtestati benediktiinide reeglites (6. saj) kanoonilised tunnid, st iga kolme tunni tagant tuli koguneda palvusele ja Pühakirja lugemisele. Asi ei olnud mingi tuima kirikliku kombe juurutamises. Mõte oli selles, et ükskõik mida keegi tegi, iga kolme tunni tagant tuli aeg maha võtta, mõelda oma askelduste üle ja vaadata, kas ikka kõik, mis parasjagu toimus, oli Jumala ja tema sõnaga kooskõlas. See on nagu sagedane kompassi vaatamine ja oma kursi pidev kontrollimine. „Ma uurin oma teid ja pööran oma jalad jälle su tunnistuste poole," ütleb psalmist (119:59). Kui sa iga kolme tunni tagant võtaksid aega, et Facebooki asemel korra Jumala sõna peeglisse vaadata ja mõned psalmid lugeda, siis sa ei lase oma mõttemaailmas tekkida tohuvabohu, vaid täidad selle õigete mõtetega.
Cassianus soovitas omakorda õigete mõtete mõtlemiseks lühikeste palvete pidevat kordamist. Näiteks: „Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Issand, rutta mulle appi!" (Ps 70:2). Taas ei ole tegemist mingi sõnamaagia ega soovitusega harrastada tühja ja korrutavat palvepobinat. Iva on oma mõtete järjekindlas suunamises Jumalale, temale oma mõttemaailma avamises. Cassianus taipas, et kui kogu ta elu ei ole pööratud lakkamatuks palveks, siis palve lihtsalt ei taha sobida tema ellu ja Jumalaga kõnelemise asemel hakkab ta iseendaga oma mõtteid arutama.
Mu vanemate Muuga suvila tagatoas oli Jeesuse pilt, mis paistis sealt hästi elutuppa. See pilt oli maalitud just nagu Kaarli kiriku altarimaal: Jeesuse silmad olid joonistatud täpselt keskele, nii et ükskõik kus sa ka ei asunud, Jeesus vaatas sulle otsa. Just nagu Ps 11:4 ütleb: „Tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi." Mäletan, et kui mul poisikesena parasjagu mõni koerus plaanis oli, panin tagatoa ukse igaks juhuks lihtsalt kinni, et Jeesus ei näeks.
Ärge pange oma mõttetoa uksi kinni! Laske Jumalal ennast näha ja pidevalt üle vaadata ka oma mõtted! „Olgu sulle meelepärased mu ... südame mõtlemised sinu ees" (Ps 19:15).
Et halvast mõttest ei sünniks tegu
Vaatamata headele nõuannetele kogeme tihti, et meil ei õnnestu halbadest mõtetest hoiduda. Mõtted lihtsalt tulevad. Seepärast tuleks eriti jälgida, et halvast mõttest ei sünniks halb tegu. „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu!" (Ef 4:26). Isegi kui ägedushoog toob pahatahtlike mõtete tulva, peaksime siiski hoiduma pattu tegemast. Evangeeliumid kirjeldavad ka Jeesuse ärritumist – mõelge templi puhastamisele, viljatu viigipuu needmisele – ja ometi me usume, et Jeesus ei teinud kunagi pattu.
Stoikud arvasid, et igale kiusmõttele eelneb propatheia – eelkirg, impulss, mis nõustumise korral viib tahtliku mõtteni. Näiteks, kui näeme kellelegi liiga tegemist, tekib meis kohe soov õiglus jalule seada. Kuid enne, kui sünnib vastav tegu, peame tekkinud impulsi omaks võtma ja heaks kiitma. Nii andis üks 4. saj tundmatu autor päris praktilist nõu: „Halvast mõttest halva teoni on neli etappi: esimene südames, teine näos, kolmas sõnades ja neljas kätes. Kõige parem on, kui suudame halva mõtte juba oma südames surmata. Kui ei suuda, näitab ta varsti end punaseks minevas näos. Kui vähegi võimalik, võiks märk pahast mõttest meie näoilmes jäädagi süütuks hoiatussignaaliks. Kui me aga ei suuda end taltsutada ja ütleme midagi mürgist, siis peaksime ometi püüdma, et meie käed paha mõtte kohaselt tegutsema ei hakkaks."
Evagrius nentis, et kui Mooses aitas oma käsulaudadega Jumala rahvast hoiduda halbadest tegudest, siis Jeesus õpetas, et hoiduda tuleb juba halbadest mõtetest. Selleks aga soovin kõigile rohkesti Jumala armuabi!
