04/2014 Meego Remmeli jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil 2014
Meie konverentsi keskmes on tänavu Piibel – põlvkondade pärand. Antud pärandi keskmes seisab Jeesus. Johannese evangeelium keskendub omakorda Jeesuse eluõhtule ja sellele, mida ta siis oma järgijatele pärandas. „Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla", nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate" (Jh 13:31–35).
Jeesuse kirkus peab kõigile tuntuks saama läbi meie elus esile tuleva armastuse ja jüngerluse.
Jeesuse jumalik kirkus ning armastuse ja jüngerluse käsk
Eestimaa ja maailm on täis pingeid ja probleeme. Seda enam tuleb otsida Jumala riiki ja tema õigust. Nii veendume ja veename ka maailma enda ümber, et Jeesus on Issand üle kõige. See on parim sõnum üle aegade – ja meil on eesõigus seda ellu viia. Aastat alustades oskasime vaevalt ette kujutada, mis on juba sündinud ja veelgi sündimas. Paljud küsivad – ja mitte ainuüksi Ukrainas – mida toob tulevik? Jeesus ütleb vaid: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni" (Ap 1:7j). Seega tuleb meil olla tema tunnistajaks ka siinmail, olgu Eestis, Venemaal, Ukrainas, kus iganes.
Mida tähendab olla tunnistajaks? Jeesus on sedagi ette öelnud: „Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, ärge ehmuge: see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda – need on sünnitusvalude algus. Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile. Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi" (Mk 13:7–10). Jeesuse sõnul pole ajaloo ja selle edasikestmise mõte ei maailmalõpu ootamises ega maises võidukuses sõdade ja hädade keskel, vaid Jeesuse tunnistamises „kõigile rahvaile".
Kuidas aga tunnistada Jeesusest ja kuulutada „kõigile rahvaile" rõõmusõnumit siis, kui ebaõiglus võtab võimust ja enam ei saa varjuda turvatunnet pakkuva Jeesuse seljataha? Jüngrid leidsid end just taolises olukorras. Nad kuulsid, et edaspidi tuleb järgida mitte enam käegakatsutavat Inimese Poega, vaid nähtamatuna usutavat Jumala Poega.
Kas on võimalik, et kui Jeesus ei ole enam Inimese Pojana inimmaailmas, toob meie elu Jumala kirkuse vaimulikult ja füüsiliselt kogetavana esile? Oma viimasel õhtul pärandas Jeesus selleks meile kaks märksõna: armastus ja jüngerlus. „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate," ütles ta (Jh 13:35).
Jeesus õpetas, et pole ülemat käsku armastusekäsust. Jüngerluse käsk lähtus Jumala- ja ligimesearmastuse käsust. Eriliselt rõhutas ta armastuse ja jüngriksolemise tähendusrikkust aga vahetult enne oma surma. Ülestõusmise järel ja taevaminemise eel andis Jeesus oma jüngritele läkituse, minna kõikjale maailma tegema jüngriteks kõik rahvad, neid ristides ja õpetades pidama kõike, mida ta oli käskinud, seega esmajoones armastama. Ei millestki muust kui just „sellest tunnevad kõik" tema jüngriks olemist. Jeesus kinnitas, et meil tuleb armastada nii, nagu tema meid on armastanud (Jh 13:34), ja teha jüngreid nõnda, nagu tema on jüngreid teinud (Mt 28:18–20). Seega peab Jeesuse jumalik kirkus kõigile tuntuks saama läbi meie elus esiletuleva armastuse ja jüngerluse. Mingit muud käsku üle selle Jeesus pole andnud. Kõik teised käsud ja korraldused Jeesuse elus ja tegevuses, suhetes ja õpetuses, lunastuses ja läkituses on kokkuvõetavad neis kahes: armastage ja jüngerdage!
Jüngerlus puudutab kõike, kes me oleme, kõike, mis meil on, ja kõike, mida me teeme või tegemata jätame.
Nii tähendab tunnistada ja järgida Jeesust – pühenduda armastusele ja jüngerlusele. Meie usutunnistus kirgastab Jumalat Jeesuses kui Issandas läbi armastuse ja jüngerluse. Jeesus ilmutas Inimese Pojana Jumala ülimat kirkust pühimas elus täis armastust ja jüngerlust, suhtes patuste inimestega. Kõigil on selles arenguruumi. Isegi Jeesus pidi jüngerlikult arenema, kuna „olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas" (Hb 5:8).
Jeesus elas armastuse ja jüngerluse elu. Ta jagas armastuse ja jüngerluse sõnumit. Ta tegi armastuse tegusid ja jüngreid. Ta kannatas ja rippus ristil mitte piitsutamise ja naelte tõttu, vaid meie armastuse ja jüngrikssaamise nimel. Nii ongi Jumalat kirgastava armastuse ja jüngrite-tegmise märgiks saanud Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine. Isa paremale käele taeva minnes andis ta oma järgijatele sellesama armastuse ja jüngerluse läkituse: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid" (Jh 20:21), „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad" (Mt 28:19), „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate" (Jh 13:35).
See on Jeesuse järgijate missioon. Nii on see juba enam kui 130 aastat meiegi missioon – kehastada oma maa ja rahva keskel ning suhetes muu maailmaga Jeesuse armastuse ja jüngerluse kaudu elumuutvat usuliikumist, kes kirgastab Jumalat.
Jeesuse missioon ühendab põlvkondi
Jüngerlus tähendab Jeesuse järgimist Issandana. Nii puudutab see tegelikult kõike, kes me oleme, kõike, mis meil on, ja kõike, mida me teeme või tegemata jätame. Piibel annab aga põlvkondade pärandina meile läkituse kirgastada Jumalat läbi Jeesuse ja tema järgijate armastuse ja jüngerluse „kõigi sugupõlvedeni" (vrd Rm 16:25–27; Ef 3:14–21). Ükski inimene ega põlvkond Jeesuse koguduseihus ei tohi seda läkitust täitmata jätta. Ükski koguduseliige ei saa ennast või teisi ihu kui terviku toimimise jaoks ebaoluliseks pidada. Otsekui teatejooksu meeskonnal, tuleb ka meil oma missiooni teatepulka nii edasi kanda kui edasi anda.
Olen tänulik Jumalale, et võisin sündida perekonda, kus on põlvest põlve järgitud Jeesuse armastuse ja jüngerluse missiooni. Tänavu täitub 150 aastat minu vanavanaisa Karl Remmeli sünnist (03.06.1864). Pärnu-Jakobis Veevalla küla talupoja peres sündinud poiss sai käia ainult kolm talve külakoolis. Rohkemat suur pere ja talutööd ei võimaldanud. Kui Karl oli 16-aastane, peeti Veevallas evangeelseid koosolekuid. Seal kuulis ta sõnumit Jeesuse armastusest ja jüngriksolemisest. Karl tunnistas Jeesuse oma Päästjaks ja Issandaks. Seesmiselt vabaks ja õnnelikuks saanud noormees ei suutnud oma elumuutvast kogemusest vaikida. Nii kuulutas ta kõigile Jeesuse armastust ja jüngriks olemist.
Sindis onunaise juures elavat õde külastades kohtus Karl ühel evangeelsel koosolekul Jüri Milliga. Temagi oli usklikuks saanud, aga ei julgenud sellest teistele tunnistada. Olid ülestõusmispühad, ent ilmad ikka veel külmad. Karl kutsus Jüri õue palvetama, et Jumal annaks talle julgust oma usu tunnistamiseks. Nad põlvitasid kahekesi lumehanges. Sealt tõustes läks Jüri tuppa, astus inimeste ette ja hakkas rääkima, mida Jeesuse armastus ja jüngerlik järgimine tema elus olid teinud. Nüüd said neist „tunnistajad vennad", kes paigast paika käies isiklikult kogetud elumuutust kuulutasid.
Varsti pidi Karl minema neljaks aastaks tsaariarmeesse. Ühel päeval luges ta kodust tulnud kirjast ka baptistidest. Peatselt tuli teade, et isegi ta beebina ristitud, aga nüüd usklikuks saanud õde lasknud end baptistlikult ristida. Karl ei saanud selle vajalikkusest aru ja kirjutas koju: „Kui neile teistkordset ristimist vaja läks, siis mulle aitab küll ühest, et õndsaks saada." Sõjaväest vabanedes asus Karl Pärnusse. Saades kuulda, et ka Mill oli lasknud end ristida ja kuulutab evangeeliumi Pärnus rajatud baptistikoguduses, tekkis temalgi soov uut kogudust näha saada. Siiski ei tahtnud ta nendega ühineda – südames oli „ristitute" suhtes jätkuv umbusk.
Nii otsustas Karl küll koosolekule minna, ent lõpus kohe lahkuda. Jüri Mill aga püüdis vana sõbra kinni. Nüüd oli tema see, kes Karli jüngerdas ja usuristimise tõde selgitas. Ta andis Karlile nõu kodus Piiblit uurida. Nii ta tegigi – veendudes ka isiklikult usuristimise vajalikkuses. Jüri Mill ristis Karl Remmeli Pärnu lahes 1890. aasta maikuus. Ristitavate hulgas kohtas Karl oma tulevast abikaasat Louise Ernitsat. Aasta hiljem laulatati juba ajalooline abielu – esimene baptistide abielu Pärnus. Mina võin nende lapselapselapsena tänulikult tunnistada, et Jumal on tõepoolest saanud „kõigi sugupõlvedeni" kirgastatud Jeesuses ja tema järgijate armastuses ja jüngerluses.
Sedasama oleme kutsutud tunnistama meie kogu oma usuliikumisega. Jeesuse armastuse osadus ja jüngerluse plaan puudutab meid kõiki. Keegi meist ei ole ega saagi olla oma usuelus üksi. Me kõik oleme nii või teisiti Jeesuse armastusest ja jüngerlusest osa saanud. Piibli pärand on meile edasi antud eelmiste põlvkondade kaudu. Meie eel, ajal ja järel on teised, nagu meiegi, kutsutud seda ühist missiooni Jeesuse nimel edasi viima. Jumala tahe ongi meid niimoodi üheks ihuks kokku ühendada. Jeesuse Vaimus on meie olemasolu mõte ja identiteet suurem kui me ise. Meie kutsumus ja läkitus ületab meie isikliku eluea ja tegevuse piirid. Jeesus on usaldanud meie kätte oma armastuse ja jüngerluse missiooni, mis algas enne meie sündi ja jätkub ka pärast meie surma. Täna on lihtsalt meie kord kehastada Jumalat kirgastava Jeesuse armastust ja jüngerlust tema koguduseihus ja maailmas.
Seda teadvustades omandab kõrgema tähenduse ka põlvkondade pärandina Piiblis antud juhtnöör, „et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses" (Ef 4:15j). Igas elavas organismis sünnivad järjepidevalt uued elusrakud. Varem või hiljem peavad enne sündinud ihurakud ka surema. Jeesuse-taoliselt osutume seemneks, kelle ülesanne on elada ja surra kogudusliku organismi eluvõime viljakandva jätkumise nimel. Kirikuisad rõhutasid, et märtrid on koguduse kasvuseeme. Eelmiste põlvkondade usuisade ja -emade elukäigu lõppakord annab järgmisele põlvkonnale tonaalsuse Jeesuse edasikirgastamiseks armastuses ja jüngerluses (Hb 13:7j). Nii esitame koguduseihuna lugu elumuutvast usuliikumisest läbi ajaloo.
Jeesuse armastuse käsk kutsub esile elumuutvaid algatusi koguduses ja maailmas
Jeesuse jätkusuutlik elusorganism on kestlik armastuses ja jüngerluses. Kui meie identiteet pole pelgalt meis endis, vaid Jeesuses ja tema koguduseihus üle aegade, saavad ka meie isiklikud ja koguduslikud armastuseteod ja jüngrite-tegemine antud hetkest kõrgema tähenduse.
16. märtsil möödus 120 aastat Karl Remmeli poja ja minu vanaisa Rudolf Remmeli sünnist. 1944. aasta kevadel, kui kõik püüdsid pageda punase okupatsiooni ja küüditamiste järjekordse laine ohus välismaale, pakkis ka mu vanaisa koos abikaasa ja 9 lapsega kohvrid. Perekonnasõber oli kogu perele broneerinud kulla hinnaga kajuti, laevatamaks vabadusemaale. Enne teeleasumist põlvi palveks maha pannes kuulis aga papa – nagu teda hüüti – Vaimus küsimust: kes siis teie asemel eelolevatel kannatusaegadel mahajääjatele armastust osutaks? Äkitselt täitis vanaisa südant selgus, et tema missioon on armastada mitte niivõrd iseenda ja oma perekonna vabadust, kuivõrd neid, kes Eestimaale maha jäävad. Ta pakkis kohvrid lahti ja jäi oma rahvaga. Jah, see polnud kerge – ei talle ega ta perele. Samas kinkis see võimaluse mullegi – 22 aastat hiljem sündida emakeelsel isamaal ning õppida jüngerlikus armastuses kodumaa rahvast ja Jumala riiki teenima. Aidaku Jeesuse armastus mul ja minu perel vanaisa jüngerliku armastuse missiooni jätkata!
Armastus (kr agape) tähendab andmist. See peab tulema seestpoolt, mitte välise survega. Jeesus näitab, et taoline armastus on elumuutev: „Kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata! Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:41–48).
Kristlik eetik Glen Stassen selgitab nende sõnade valgel Mäejutlusest, et Jeesus jüngerdab meid armastust praktiliselt väljendama läbi elumuutvate algatuste, mis peatavad vihkamise ja kättemaksu põrguratta ning tekitavad armastuses ja heategudes elumuutva usuliikumise. Jeesuse armastuse käsu järgimine kutsub esile elumuutvaid algatusi ka meie aja koguduse ja ümbritseva maailma jaoks. Jeesuse armastuse kogemine ja jagamine kaasinimestega annab võimaluse muutumiseks.
Meiegi missoon tänapäeval pole pelgalt reaktiivne, vaid proaktiivne.
Sedasama õpetas Paulus omaaegsetele roomlastele. Ja Rooma muutuski. Jeesuse järgijad ei mugandunud toonase elu ja olukordadega, vaid kutsusid esile muudatusi inimeste sees ja inimeste vahel kogu ühiskonnas – üle impeeriumi ja selle piiride. Olgu näiteks kasvõi gladiaatorite verevalamise või orjapidamise kadumine. Meiegi missoon tänapäeval pole pelgalt reaktiivne, vaid proaktiivne. Terve koguduseihu ja iga rakk selles on kutsutud osalema Jeesuse armastuses elumuutvate algatuste esilekutsumises: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. (...) Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. (...) Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! (...) „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!" Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!" (Rm 12:2,5,9–11, 20j).
Just niisugustest proaktiivsetest algatustest annavad tunnistust täna Ukraina baptistikogudused. Nad võtavad armastusega oma kodudes ja kogudusehoonetes vastu Krimmist pagendatud põgenikke. Ukraina sõjameeste naiste ja laste kõrval on kogudused varju pakkunud ka Krimmi tatarlaste paljulapselistele perekondadele. Kaetud peaga mosleminaised küsivad: „Miks te seda teete? Me oleme teise rahva ja teise usu esindajad?" Koguduseliikmed vastavad: „Jeesus näitas, et tema järgimine tähendab armastada teisi samamoodi, nagu tema meid on armastanud – sõltumata kellegi keelest, kultuurist, usust või uskmatusest."
Armastus veenab igaüht. Armastus tõlgib Jeesuse jüngerluse inimestele arusaadavasse keelde. Armastus on tegude, mitte sõnade tegemine. Ukrainlastega koos võib meiegi vendlus ühineda riike ja rahvaid, keeli ja kultuure ning poliitilisi ja majanduslikke piire ületava elumuutva usuliikumisega. Iga armastuses tehtud tegu ja usus palutud palve, abiks antud lepton või inimellu külvatud euro-paar võib kaaluda „rohkem kui kõik muud" (Lk 21:1–4). Meie elu ja annid võivad kanda käibevääringust kaalukama armastuse erikaalu. Üle aegade jääva Jeesuse jüngerliku armastuse erikaalu.
