05/2014 
Foto: Otto Pärnamägi, Kaev.net
Otniel Bunaciu, Euroopa Baptisti Föderatsiooni president
„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda" (Hb 4:12–13).
Piibel on meie usu ja väärtuste tuumaks. Minu kodumaa Rumeenia on 86 protsendi ulatuses ortodoksi taustaga. Kui me räägime seal kristlastega, ütlevad nemad: traditsioon – see on tohutult tähtis! Meie aga ütleme: see on siin Piiblis – see ongi püha traditsioon. Seega, baptistikogudustele on kohane rääkida Piiblist.
Jutluse aluseks valitud Heebrea kirja tekst räägib Jumala sõnast. Kui antud salmidest edasi lugeda, on siin üleskutse kuulekusele usus ja Jumala asjades. Ma ei ava kogu lõigu teoloogilist sõnumit, aga loetud salmidest tuleb välja, et Jumala sõna toimib inimeste juures meelevallaga.
Miks peaks üldse nii palju Piibli üle muretsema?
Miks me peaksime tänapäeval nii palju Piiblist hoolima? Ma tean, et Uus Testament tõlgiti Lõuna-Eesti keelemurdesse 1686 ja Põhja-Eesti murdesse 1715. See on hulk aega tagasi. Võib-olla mõned arvavad: miks sellega üldse vaeva näha, miks muretseda Piibli üle, mis küsimus see üldse selline on? Me elame multikultuurses, väga paljude uskudega maailmas. See on ilmalikustunud – postmoderniseeruv maailm.
Miks peaksime selles maailmas, kus võib iga infoni mõne sekundiga jõuda, rääkima Piiblist? Paljud inimesed ütlevad, et Piibel on väga hea raamat, Piiblis on palju kasulikke ja tarku asju meie kohta, aga see kuulub ajaperioodi ja kultuuri, mis on sisuliselt kadunud ja seljataha jäänud. Isegi inimesed, kes Piiblisse muidu positiivselt suhtuvad, ütlevad, et neil on tänapäeval Piiblit väga raske kasutada, sest see on pärit nii kaugest kultuurist, et seda on raske rakendada.
Aga meie kristlastena hoolime Piiblist ja peame silmas, kuna see on evangeelium Jeesusest Kristusest. See on sõnum meile. Jumal on ennast ilmutanud Jeesuse Kristuse isikus ja tema ilmutuse kaudu tuuakse meid Jumala osadusse Jeesuses Kristuses.
Jumala sõna on kui lõvi, sa ei pea lõvi kaitsma; kõik, mis sa tegema pead, on lõvi lahti laskma – lõvi kaitseb ennast ise.
Kogudusena ja selle liikmetena on meid läkitatud Jumala sõnumit maailma viima. Põhiline vorm, kuidas kogudus oma sõnumiga välja läheb, ongi koos Piibliga, sest meil ei ole teist teed. Piibel on olemas selle tõttu, et Jumal võttis midagi ette – Jumal otsis inimest. Kui Jumal lõi inimese, oli tema sooviks inimesega osadust pidada. Jumal ei ole oma eesmärki kusagile seljataha heitnud ega unustanud. Isegi kui patt on tekitanud lõhe Jumala ja inimese vahele, lähtub Jumal enda seatud eesmärgist ja taastab inimesega osaduse. Piibel on Jumala algatuse, tema tegevuse tulemus. Seega kõige taga on Jumala eesmärk ja mitte lihtsalt meie ideed. Siin on Jumala vägi ja mitte inimlikud püüdlused. Selles on Jumala tegu, mitte lihtsalt meie reaktsioon. Sellepärast me lähtume Piiblist, selle tõttu Piibel on nii kaalukas ja tähtis meile.
Meil võib olla kiusatus lähtuda kusagilt mujalt: kirjandusest, sotsioloogiast, mingist teisest valdkonnast, isegi religioonist. Aga kui me seda teeme, on oht, et me paneme Piibli mingisse raami või kasti või puuri – püüame Piibli enda kontrolli alla asetada. Aga Piibel on suveräänne Jumala sõna – seetõttu Piibel on vaba.
Charles Spurgeoni eluajal leidis vastukaja liberaalne kriitika, mille tõttu paljud piibliõpilased pöördusid Piibli suhtes kriitiliste teooriate poole. Inimesed, kes tahtsid püsida Piibli juures ja hoida terviklikku usku, tundsid, et peamine, mida nad veel teha said – oli kaitsta Piiblit igasuguse kriitika suhtes. Alustati liikumist, mida nimetati „Lahing Piibli eest". Kuna Spurgeon oli mitte ainult Inglismaal, vaid ka üle Euroopa kuulus jutlustaja, püüdsid nad saada ka teda oma paati, et ta tuleks nendega kaasa lahingusse Piibli eest. Ta võttiski sellest kuigivõrd osa. Aga räägitakse, et üks tema vastustest nendele inimestele oli järgnev: „Jumala sõna on kui lõvi, sa ei pea kaitsma lõvi; kõik, mis sa tegema pead, on lõvi lahti laskma – lõvi kaitseb ennast ise. Sellepärast lase lõvi puurist välja. Ükski puur ei kaitse lõvi, see ainult piirab lõvi võimalusi, muud midagi. Lase lõvi puurist välja!"
Mida me teeme Piibliga?
Kui leiame, et Piibel on meile oluline, kuna ta on Jumala sõna, meenub mulle kohe teine küsimus: mida me teeme Piibliga? Missugune peaks olema meie suhtumine personaalselt ja kogudusena, kui me tegutseme Piibliga? Kui lugeda seda lõiku Heebrea kirjast, peaksime panema Piibli peale väikse kleepsu: „Käsitse ettevaatlikult!" Heebrea kirja autor ütleb, et Jumala sõna on nagu mõõk. Kui me teda ettevaatlikult ei käsitse, võib ta efektiivse relvana väga sügavale lõigata. Sa võid mõõgaga lõigata ka jalga, kui sa ettevaatlik ei ole. Me peame Piibliga ettevaatlikult ringi käima mitte sellepärast, et Piibel oleks õrn või rabe, vaid meie oleme õrnad ja rabedad. Me peame Piibliga ettevaatlikult ringi käima mitte selle pärast, et Piibel on kuidagi piiratud või limiteeritud, vaid et meie oleme piiratud. Piibliga peame tähelepanelikult ringi käima mitte sellepärast, et Piibel ei oleks asjakohane olemasoleva olukorra suhtes, vaid sellepärast, et meie ise üldjuhul ei ole ei asjakohases seoses ega suhtes olemasoleva olukorraga.
Me peame Piibliga ettevaatlikult ringi käima mitte selle pärast, et Piibel on kuidagi piiratud või limiteeritud, vaid seetõttu, et meie oleme piiratud.
Ma usun, et on olemas tase, kus Piibel Jumala sõnana teeb oma tööd meist sõltumata. Usun, et Piibel teeb oma tööd, kuna ta on Jumala sõna, sõltumata ateismist ja ateistlikust suhtumisest. Kuna Piibel on Jumala sõna, teeb ta oma tööd isegi sõltumata ükskõiksusest. Kuna Piibel on Jumala sõna, teeb ta oma töö, sõltumata vastuseisust ja vastupanust. Kes veel saab tunnistust anda sellisest Jumala sõna mõjust kui meie, kes me oleme elanud kommunistliku ja ateistliku surve all? Me ei saanudki ehitada Jumala sõna ümber mingeid kaitsepuure, meil ei olnud võimalik neid omada. Aga Piibel valitses. Miks peaks praegu teistmoodi olema? Pühakirja töö toimub mitte selle pärast, et meil on oskused, vaid eelkõige seetõttu, et selles on Jumala vägi, mis toimib.
Apostel Johannes ütleb oma evangeeliumis Jumala sõna ülemäärasest mõjust: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud" (Jh 1:1–5). Piibel suunab meie tähelepanu Jeesusele, kes on Jumala Sõna, kellel on osa Jumala loomistöös. Johannes ütleb, et seesama vägi, mis toimis loomisel, on nüüd toimiv selleks, et tuua valgust inimestele. Sellepärast ma usun, et Pühakiri on võimeline Jumala sõnana toimima, aga Jumal on otsustanud tegutseda ka minu ja sinu kaudu.
Üks naine, kes töötas Ladina-Ameerikas prostituudina, läks ühel päeval turule, kus mingid inimesed Piibleid jagasid. Keegi andis ka talle Piibli kätte. Ta ei saanud üldse aru, mis raamat see on, aga ta nägi, et piiblileht on erilisest materjalist. Ta vaatas, et vähemalt midagi sellest saab, võib sigaretti keerata – osta tubakat ja keerata endale pläru. Ta võttis järjest piiblilehti ja tegi nendega suitsu. Ühel päeval tuli hetk, kus ta otsustas: enne kui ta paberile tule otsa paneb, ta loeb, mis seal kirjas on. See oli lehekülg, kus on Jeesuse ja Samaaria naise lugu (Jh 4). Naine pöördus Jumala poole ja jättis oma õnnetu ameti ja sai tunnistajaks Jeesusest. Jumala sõnal on vägi. Me peame sellega hoolega toimetama, sest see on otsekui kahe teraga mõõk – ja me võime endale haiget teha, kui me ettevaatlikud ei ole.
Hea on, kui me tunnistame ja tunnustame Piibli meelevalda inimelude muutmisel. Parim, mis me teha saame, on teha Piibel inimestele kättesaadavaks, nii et nad ise võivad kogeda Jumala sõna meelevalda oma elus.
Kristlastena peame teadma, kuidas suhestuda sellise meelevallaga. Kardan, et vahel puudub meil piisav alandlikkus. Mina ise olen jutlustaja ja mulle meeldib jutlustada. Aga seal on üks suur kiusatus ka, see tuleb nii lihtsalt – et vaat, sinu sõnadel ongi see meelevald, mis muudab.
Heaks näiteks sellest on erinevad keeled. Keel on seotud meie identiteediga, päritoluga; meie emakeel on seotud sellega, kes me oleme, meie maailmavaate ja püüdlustega. Kas mitte Kristjan Jaak Peterson ei öelnud: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" Eesti keel tõsteti üles ühe poeedi sõnades – keelel on mõju ja meelevald. Meil võib tekkida tunne, et nüüd võime selle igavikuni tõsta.
Aga Johannes annab ühe teise vaate ja ütleb, et „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust". Näeme, et asi ei ole selles, et meie tõstaksime selle – kas või emakeele – üles igavikkudeni, vaid Jumal tuleb ja kõnetab meid meie elus. Kui me seda mõistame, saab Piiblist üleskutse ülesande juurde. Piiblist saab pühendumine, mis meid kõiki puudutab. Piiblist saab kirg Jumala sõna heaks, kuna sellel on meelevald ja see võib muuta elusid. See muutub üleskutseks ja kutseks järgida Kristust. Sellepärast kuulutab Piibel ette Jumala riigi saabumist Jeesuse Kristuse tulekus. Sellepärast ei eksisteeri kogudus mitte iseenda, vaid evangeeliumi jaoks. Kui me arvame lihtsalt, et me eksisteerime iseenda pärast, iseenda jaoks, on see määratud läbikukkumisele.
Piibel võib öelda jah ja ei
Piibel toob meie ette ühe mitmetahulise küsimuse: kes võib öelda jah või ei selle maailma asjadele ja teemadele? Rumeenias on piirkondi, kus baptistidel koos teiste evangeelsete liikumistega on lihtsalt tänu arvulisele ülekaalule poliitilist võimu. Kristlased saavad sellest innustust ja lähevad hoogu ja leiavad, et nad peaksid selles poliitilises süsteemis osalema ja muutma selle maa seadusi – tegema selle maa kristlikuks. Nad tahaksid jõuda olukorrani, kus me saame kiita heaks või panna veto asjadele, mis maailmas sünnivad, et kui see meile meeldib, siis me toetame seda, kui see ei meeldi, siis paneme veto peale. Me toetume ka Piiblile ja põhjendame sellega, miks me ütleme jah ja miks ei. Ma usun, et on olukordi, kus meil tulebki seda teha. Aga me peame olema ettevaatlikud, sest et Piibel tervikuna on Jumala jah inimesele. Me ei peaks inimesi Piiblist eemale tõrjuma sellega, et meie tahame neile midagi öelda, vaid laskem neil Piiblit kuulata. Jumala kohus on kindel ja valmis nende jaoks, kes tõrjuvad Jumala sõna eemale. Aga laskem neil kuulda Jumala sõna. Mina ei saa olla Jumala kohtumõistja inimeste üle.
Jeesus Jumala Sõnana oli Jumala Vaimu väega võitud. Olgu meie Jumala sõna kuulutus võitud sama Vaimu poolt.
Mustlastel on üks laul, mis ütleb, et evangeeliumil on vägi. See on korduse peale üles ehitatud: evangeeliumil on meelevald, evangeeliumil on meelevald... Jumala sõnal on meelevald, kuna see ei hävi iialgi. Sellel on meelevald, sest see toetub Jeesusele ja lunastustööle. Sellel on meelevald, sest see on inimeste südames. Sellel on meelevald, sest see annab meile valguse.
Kristlastena kutsutakse meid üles tunnistama evangeeliumi, olema tunnistajad evangeeliumile. Mõned leiavad, et meie ülesanne on olla seotud, kaasa haaratud maailma tegemistest, saades aktivistideks maailmas. Mõned leiavad, et me peame inimese hingele sõnumi viima ja laskma neil ise edasi areneda. Ka seda tuleb teha. Aga meie tõeline üleskutse ja kutsumus on olla tunnistav kirik. Kui me kummardame, kui me austame Kristust, siis me teeme seda. Meie oleme tema tunnistajad kogu maailmas.
Ma usun, et olete mu jutust aru saanud, et minu arvates meie siiski ei suuda Piiblit muuta. Meil võib olla Piibel, millel on meelevald ja mis on seostatud eluga meie ümber. Kui me tahame, et see toimiks meie elus ja meie koguduste elus, siis on vaja võidmist, on vaja Jumala meelevalda. Kas mitte see pole see, millest Jeesus räägib: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat" (Lk 4:18–19). Jeesus Jumala Sõnana oli Jumala Vaimu väega võitud. Olgu meie Jumala sõna kuulutus võitud sama Vaimu poolt.
