11/2014 
Ruudi Leinus, Mähe baptistikoguduse pastor
Isadepäeva traditsiooni algatas Sonora Dodd Washingtonist, kes soovis austada oma sõjaveteranist isa. Sonora ema suri kuuendat last sünnitades ja vapper farmer kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Täiskasvanuna isa tahtejõudu ja isetust mõistes soovis abiellunud tütar austada oma isa ja teisi temasuguseid ennastsalgavaid isasid erilise tähtpäevaga. Esimene suurem tähistamine leidiski aset Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane'i linnas 19. juunil 1910. Ametlikult kuulutati isadepäev Ameerikas riiklikuks pühaks 1996. a ja seda tähistatakse juunikuu 3. pühapäeval.
Küllap isa oli teinud parima, mida ta oskas, kasvatades poegi Jumala kartuses.
Isadepäev on minu arvates esmalt perepäev. Ei saa olla isa, kui pole ema. Ei saa olla laps, kui sul pole isa ja ema. Isadepäev on meil kujunenud pühaks, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Peaasi, et isadepäev ei muutuks kellelegi pelgalt kohustuseks. Ühel päeval aastal, ehk siis isadepäeval, võib olla oma koht ja tähendus perekonna keskse tähtpäevana.
Ühe pere lugu
Evangelist Luukas annab meile edasi Jeesuse jutustuse kahest pojast: „Ühel inimesel oli kaks poega" (Lk 15:11). Isal on kaks poega, selle pere ainsad lapsed. Küllap isa oli teinud parima, mida ta oskas, kasvatades poegi Jumala kartuses, andes edasi aja jooksul talletatud tarkust.
Parimad õpetussõnad on meile antud Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga poolt. Isa õpetussõnad oma pojale: „Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust, sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!" (Õp 1:8j).
Veel lisab Saalomon: „Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast... Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu" (Õp 3:13–14, 17). Ka paljude muude sõnadega õpetas Saalomon oma poegi: „Kuulge, pojad, isa manitsust, ja pange tähele, et õpiksite arukust! Sest ma annan teile hea õpetuse, ärge hüljake mu juhatust!" (Õp 4:1j). Saalomon andis edasi ka hoiatusi ohtude eest, mis ümbritsevad igat inimest: kurjad ja pimedad teed, võõrad naised, abielurikkumine, ülekohus, meeletus, vihkamine jne.
Küllap olid tähendamissõnas esile toodud pojad kõike seda kuulnud ka oma isalt. Ja ometi on nõnda, et põllumees külvab põllule enda teada puhastatud seemne, kuid peatselt märkab ta imestuse ja üllatusega, et koos orasega tõusevad esile ka mitmesugused umbrohud, mis püüavad taimi lämmatada. Nii juhtub see ka inimestega. Vanemad kasvatavad lapsi parimas arusaamas ja armastuses, ometigi tuleb juba väikeses lapses esile jonnimine ja oma tahte pealesurumine. Mida suuremaks sirgub laps, seda rohkem ümbritseb teda maailm oma pahedega ja märkamatult hakkab see mõjutama ka sirguvat last. Ühte vähem, teist rohkem. Mõni võib sirguda täiskasvanuks nii, et need halvad mõjud ei ole ta külge hakanud, mõne puhul on halvad mõjud saanud võimust heade üle.
Selle loo peategelaseks kujuneb ootamatult armastav isa.
Lugu kahest pojast 
„Ühel inimesel oli kaks poega". Usun, et need pojad olid saanud parima kasvatuse oma isakojas. Aga ometi tuleb selles Jeesuse jutustatud loos esile, et „hea seeme" on külvatud, kuid „keegi" on külvanud põllumaale märkamatult ka umbrohtu. Issand kõneleb, kuidas noorem poeg, kuigi tal polnud selleks mingit õigust, nõuab isalt välja talle tulevikus kuuluva pärandiosa ja läheb nautima vabadust. Vabadust, mida meiegi kaasaeg pakub igal võimalikul ja võimatul viisil. See noorem poeg asubki teele kaugele maale.
Kuid oh häda, ta elab seal eemal isakojast ohjeldamatut elu, ja kaasa võetud vara saab üsna peagi otsa. Sest kui sul on raha, siis leidub alati neid nn sõpru, kes on valmis sinuga koos raha kulutama. Kui raha otsas, siis kaovad üldjuhul ka „sõbrad" üksteise järel ära. Nii juhtus ka kadunud pojaga. Raha on ära kulutatud, lisaks on maale saabunud nälg. Aga süüa on ju tarvis. Ta leiab varjupaiga kellegi kodaniku juures, kes saadab noormehe sigu hoidma. Kõige raskem ülesanne, mis juuti, kes ei tohi süüa sealiha, võib üldse tabada. Tuli olla sigade karjuseks ja süüa kõtrasid, mis olid ka sigade toiduks.
Nüüd korraga jääb noormees mõttesse ja talle meenub üle tüki aja isakodu. Seal on süüa, ehk võiksin olla seal üheks palgaliseks paljude seas. Vähemalt oleks tööd ja saaks korralikult süüa. Teda tabab korraga oma eksimuse mõistmine: lähen isa juurde ja ütlen: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest" (Lk 15:18j). Otsustatud, ja kodutee on jalgade all.
Sellest kadunud pojast on kirjutatud lugusid, temast on maalitud pilte, esmalt küll ta tagasitulekust isakoju ja kohtumisest oma isaga. Kadunud poja lugu on kordunud läbi inimkonna ajaloo ja kordub üha uuesti ja uuesti.
Rembrandt on maalinud Luuka evangeeliumi 15. peatüki tähendamissõnale toetuva suurejoonelise maali „Kadunud poja tagasitulek". Ta arendab siin andestuse ja halastuse teemat. Teenija on toomas koju jõudnud pojale parimat kuube ja kingi, tegelased on liikumises ja vestluses. Põlvitav poeg näeb tõepoolest seakarjuse moodi välja. Kasimata ja närudes, jalad haavades, surub ta oma näo isa rüppe. Mõlema silmad on suletud, sest sõnad ja pilgud on liigsed. Mõned tegelased seisavad põhirühma kõrval, teiste hulgas vanem vend, kelle südames pole ruumi andeksandmisele, sest ta ei mõista isa siirast tundepuhangut, kes ülimalt rõõmustab oma poja üle, kes „oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud" (Lk 15:32).
Seal on teine, vanem poeg, kel on esmasündinu eesõigused, eriti pärimise osas. Ta on kenasti oma isakojas, teeb hoolsasti ja korralikult tööd. Peab kinni kodusest korrast ja tavadest. On püüdnud igati täita isa käskusid, mitte ainult ühekordselt, vaid aastast aastasse. Elu tundub nii kaunis olevat. Noorem vend on läinud oma vabal tahtel laia maailma elu nautima ja teateid tema elujärje kohta ei ole pikka aega saabunud. Tundub, et see ei ole ka vanemat venda eriti muretsema pannud, eks igaüks on ise oma õnne sepp. Kuni ühel päeval väljalt töölt koju tulles kuuleb ta korraga isamajas pillimängu ja rõõmsat pidutsemist. Üks sulastest teatab vanemale pojale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises" (s 27). Nüüd korraga saab avalikuks vanema poja südame tegelik hoiak, ta andestamatu meelsus oma noorema venna suhtes ja kohtumõistmine venna käitumise üle.
Isa armastus
Armsad Teekäija lugejad! Selle loo peategelaseks kujuneb ootamatult armastav isa. Ta näeb kaugelt tulemas oma kadunud poega – nälginuna, räbalates, kuid siiski tervise juures. Poeg, kes lühikese ajaga oli ära kulutanud kogu talle antud päranduse. Isa jookseb pojale vastu, langeb talle kaela ja annab talle suud, nagu poleks vahepeal midagi halba juhtunud. Isa valab välja kogu oma armastuse ja ütleb oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad" (s 22j). Isa rõõmust kuuldes ei suuda seda mõista ega sellest osa saada vanem poeg, kes hakkab hoopis süüdistama oma isa, et see ei ole andnud talle ühtegi sikku, et koos oma sõpradega rõõmutseda. Kuid õnneks jätkus isal armastust ka vanema poja jaoks: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma" (s 31).
Nii on Jumala armastusega. Ta armastab meid kõiki: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks" (Jh 3:16j).
Armsad isad! Armastagem oma lapsi Jumala armastusega, nii nagu armastas isa oma poegi Jeesuse poolt jutustatud tähendamissõnas kadunud pojast. Mõlemad pojad vajasid ja vajavad ka meie päevil oma isa armastust, samuti tütred. Elagem seda armastust välja konkreetsete tegudega!
Irene Paldre on kirjutanud luuleread:
„Isa, anna mulle minu esimene armastus,
las põleda ma Sulle kuumalt, jäägitult.
Mu jalad pane käima sellel rännakul,
mis Sinu töödes ruttaks tegema kõik kaunilt.
Ma palun, kingi mulle tagasi
see lihtne otseühenduse osa,
kus Sina minus vallutavalt ainuke,
kõik, mida teen ja olen – üksi Sulle."
