3/2009 Aare Tamm, Ridala baptistikoguduse pastor
„Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale. Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: "Milleks see salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele." Ja nad tõrelesid naisega. Aga Jeesus ütles: "Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head – mind aga ei ole teil alati. Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks. Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud."" (Mk 14:3-9)
Mõtteid ohvri väärtusest
Mida me Issandale loovutame? Äkki anname liiga palju!? Maailma majandusel on rasked päevad. Kogudused elavad samas maailmas. Kerge ei ole kellelgi. Kõik inimesed peavad õppima raha lugema. Muidu ei tule omadega välja.
Kindlasti puudutab see ka koguduse liikmete toetust oma kogudusele. Usun, et nii mõnigi inimene võib siin ennast vabandada ja mõelda – mul eneselgi vähe. Mul omalgi kitsas käes. Jumal, palun saa minust aru. Ja korjanduskarpi pudenevad sendid...
Loetud kirjakoht rääkis meile naisest, kes tõi Jeesusele ohvriks terve varanduse – salvi, mis maksis kõva töömehe aastapalga. Mõelda vaid, korraks salvi pähe. Ruum head aroomi täis ja läinud see vara ongi.
Mõne inimese arust oli see lausa raiskamine. Selle rahaga oleks võinud hoopis toetada vaeseid. Kuid ometi oli tegu suhtumise küsimusega.
Meenub lugu kahest müürsepast. Teekäia küsis ühelt: „Mis sa siin teed?" „Teenin oma igapäevast leiba. Kandi müüri eest saan nii ja nii palju raha ja päevas suudan nii palju müüri laduda. Raske ja nüri töö. Aga noh, elatist on ju vaja kuidagi teenida."
Teekäia küsib sama küsimuse teiselt müürimehelt: „Mis sa siin teed?" Töömehe nägu lööb särama ja ta jutustab õhinaga: „Siia tuleb Jumala koda. See tuleb suur ja lõpmata kaunis kirik. Ma olen väga õnnelik, et tohin selles töös kaasa lüüa!"
Kaks töömeest ja üks ja sama töö. Üks vaevab ennast, teine rõõmustab, et tohib Jumalat teenida. Jällegi suhtumise küsimus. Kas anname Issandale rõõmuga oma parima või hädaldame Koguja sõnadega: Kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
„Minu on hõbe ja minu on kuld, ütleb vägede Issand" (Hg 2:8). Jumalal ei ole ei majandussurutist ega kriisi. Kuid ometi just kitsikuste kaudu katsub Jumal meid läbi: kes me tegelikult oleme? Kuidas me suhtume temasse? Kas meie usk on nüri kohustus või lööb see meie silmad särama? Me oleme valmis oma Issandale tooma parima, kallima vara, mis meil on? Ja nii nagu me anname, nii me ka ise saame. „Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti." (2Kr 9:6)
Pere, kes käis kirikus harva, istus lõunalauas. Jutt läks hommikusele jumalateenistusele. Mees kritiseeris küll jutlust, küll laule. Nende kümneaastane poeg kuulab isa juttu ja küsib korraga: „Aga isa, kui palju sa korjanduskarpi panid?" Pika puiklemise peale ütleb isa: „Noh ühe krooni ja mis siis?" Poiss seepeale: „No mida sa siis ühe krooni eest saada tahtsid?" Naera või nuta. Poisil oli omamoodi õigus.
Kui ootame Issandalt parimat, tuleb ka meil anda parim.
Jumal näeb üsna hästi meid läbi. Kas loovutame temale ülejäägi või oma kõige kallima?
Naine andis oma kõige suurema varanduse, mille oli ehk oma emalt päranduseks saanud. Seda oleks võinud ju jätta kingituseks omakorda oma tütrele. Aga ei! Ta armastas Issandat nii väga, et ta ei kahelnud. Parim kuulugu Issandale! Ta tegi Issandale kauni teo. Ja seda tegu käskis Jeesus meenutada, kus iganes evangeeliumi kuulutatakse.
Parima Issandale andmine ei ole raiskamine, vaid on investeering taeva panka. Sealt saame protsendid. Kord läks kuningas turule rahvast vaatama. Seal nägi ta kerjust ja palus kerjuselt midagi endale anda. Kerjus soris kaua oma kerjakotis: seal oli päts leiba, oli õunu ja pirne, oli isegi poolik juustukera. Kuid koti põhjast leidis ta kolm riisitera. Need loovutas ta kuningale. Järgmisel päeval tuli kuninga saadik ja ütles kerjusele: „Siin on sinu kolm riisitera, mis sa eile andsid kuningale. Siin nad on." Ja ta ulatas kerjusele kolm kullast riisitera. Kerjus veeretas neid peos ja kirus vaikselt: „Oleks ma talle terve pätsi leiba andnud, oleks mul täna kamakas kulda! No vähemalt õuna või pirnigi! Täna oleksin need kullast tagasi saanud. Aga mina rumal! Ei raatsinud kuningale anda enamat kui kolm riisitera..."
Armas sõber! Kui sa tood Issandale midagi, siis mõtle enne hoolega, mida anda: kas kolm riisitera või midagi hoopis enamat? Jumal ei jää kellelegi võlgu. Tema tasub rikkalikult. „Jumal armastab rõõmsat andjat" (2Kr 9:7).
Talle ärgu kuulugu vaid osa meie varast või sissetulekutest, vaid kuulugu kõik, terve meie elu. Tasuks pärime muidugi igavese elu. Aga see paistab olevat veel mägede taga. Kuid midagi saame kohe. Me kogeme hindamatut. Me kogeme Jumala õnnistust.
Selle kinnituseks tahan jutustada oma loo.
Mitte, et mina midagi väärt oleksin, vaid Jumal on erakordne Jumal, kelle õnnistuse suurus ületab kõik meie ohvrid, jätab varju meie murtud alabasternõu väärtuse.
Oli aasta 1971. Töötasin koos abikaasaga Tallinnas. Meil oli äsja muretsetud oma kaunis kodu Kohilas. Isegi auto olime soetanud. Me teenisime tolle aja kohta väga hästi. Kokku kusagil üle 500 rubla kuus. Võrdluseks: maja maksis 3000 ja auto eest käisime välja 2500 rubla. Peres kasvas kaks last. Kolmene Erki ja pooleteisene Ethel. Töötasime usinalt kaasa Kohila Baptistikoguduses. Elu oli ilus ja kindlustatud. Naise vanemad kolisid ka meie majja ja nii oli lapsehoidmise probleem lahendatud. Elu oli rahulik ja kindel. Kuni...
Samal aastal tegi toonane vanempresbüter vend Võsu mulle ettepaneku, minna Sadala koguduse pastoriks. Olen kuulnud, kuidas mehed ja naised võitlevad ja otsivad selgust. Minul seda tarvis ei olnud. Hinges oli kohe kindlus, et see on Jumala tee! Augustis oli Kohila koguduse aastapäev ja vend Herman Mäemets andis edasi samasuguse soovi – mine Sadalasse!
Järgmisel pühapäeval olin Sadalas. Zaporožets vuras vapralt igal pühapäeval Kohila ja Sadala vahet, edasi-tagasi kokku 350 km. Ühtegi pühapäeva ei jäänud vahele, kuni novembrist kolisime Sadalasse, teenima 43liikmelist kogudust.
Naine küll ütles, et tema jaoks oli see alul kui musta kotti minek. Jäta kõik töö, hea sissetulek, vastmuretsetud elamine ja mine väikesesse maakohta elama! Väikesed lapsed käeotsa ja minek. Kuid ta ei nurisenud. Kui rahalisest poolest rääkida, siis kogudusest saime palka 25 rubla kuus. Seda oli üks jagu vähem kui linnas 500. Väikeste laste pärast ei saanud abikaasa tööle minna. Minul tuli maal töö leidmiseks vajalik amet alles õppida.
Nüüd selle ohvri, kui seda nii võiks nimetada, plusspool. Meie pere ei olnud kunagi näljas. Riided õmbles perele naine ise ja mõned kleidid külarahvalegi. Aga mitte keegi ei suuda ära mõõta neid õnnepisaraid, mida Issanda ees valasime! Me armusime kogudusse ja olime õnnelikud. Me tundsime, et oleme Issandale vajalikud. Tema õnnistas ülirohkesti.
Mis puudutab majanduslikku poolt, siis üsna pea saime elamise Jõgevale. Nagu tol ajal öeldi, kõigi mugavustega, kahetoalise korteri kesklinnas. Meie peal elas kompartei esimene sekretär. Tema andis loa korteri eraldamiseks baptisti jutlustajale. Tore mees oli. Teinekord aitas hommikul „sapikut" tagant tõugata, kui see käima ei tahtnud minna. Saime head töökohad. Mina keevitajaks, naine juurdelõikajaks, oli tükitöö. Abikaasa palga kohta öeldi, et nii suurt palka pole selles asutuses enne keegi saanud. Meil oli kõik, mis vaja eluks ja jumalakartuseks.
Sadalas said usklikuks meie vanemad lapsed Erki ja Ethel ja on täna Issanda käes kasutatavad tööriistad. Mõlemal pojal on kõrgem teoloogiline haridus ja Erki on Kalju koguduse pastor ja teenib ka jõudu mööda Liidu ühistöös.
Edasi viis Issanda tee Kiviõlli ja sealt Ridalasse, kus rõõmustame koos Jumala rahvaga. Ja mille üle? Selle üle, et murdsime alabasternõu ja andsime oma kallima, kogu elu, Issanda teenistusse. Ta on tasunud juba siin maal ülirohkesti. Ta on andnud palju õnne ja rõõmu. Ta on majanduslikult õnnistanud. Üliõnnelikuna võime abikaasaga tõdeda, nagu Joosua seda tegi: „Mina ja mu pere, meie teenime Issandat!" (Jos 24:15) Kas saab veel suuremat rõõmu olla!?
Julgustan teid, kallid lugejad, andma Issandale alati ainult parimat, kallimat. Tema võlgu ei jää. Ta on rikas kõikide heaks, kes teda armastavad. Meie lapsed õpivad meie käest, kas panna karpi vaid üks kroon või enam? Selle järgi valivad nemad oma teed. Olen õnnelik, et ei pakkunud Kuningale ainult kolme riisitera...
