5/2009 Toivo Pilli, homileetika õppejõud
Pärnu „Jutlustajate jututoas" 21. märtsil 2009 peetud ettekanne
Mul on palutud öelda, mis on jutlus. Kui võtaksin oma ülesannet liiga tõsiselt, lõpetaksin vist tänase päeva meeleheites. Sellepärast ütlen kohe alguses ausalt ära: ma ei tea, mis on jutlus. Nii nagu ma ei tea, mis on armastus. Ootuste maandamine ja madaldamine on mõnikord eluterve. Me ju suhtume teatud kahtlusega inimesse, kes tõuseb püsti ja teatab surmkindlalt, et on leidnud õnne valemi või igavese nooruse võlusõnad. Niisiis – jutlus on saladus. Kunst. Tabamatu tabamine.
Ei aita mind palju seegi, et olen jutlustanud enam-vähem regulaarselt kolmkümmend ja rohkem aastat. Millegi tegemine ei taga veel tehtava täiesti mõistmist. Millegi kogemine ei garanteeri veel kogemuse käsitamist. Üks jutlustaja kurikavalaid kiusatusi on mõelda, et olles taibanud Jumalast midagi, valdab ta Temast ka kõike ülejäänut. Mul on raske taluda kõnelejaid, kes esinevad, nagu oleks Jumal neil tagataskus. Tarvis ainult välja võtta, kantslile asetada ja näpuga osutades Teda tutvustada... Las jääda jutlusesse alles imeline. Seletusele allumatu. Las jääda aukartus. „Vaim puhub kust ta tahab, ... Sa ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb..." Aga kui ta on puhunud nii, et kõneleja sõnad on kantud kuulajateni, pole kahtlust, et midagi erilist on leidnud aset.
Pean tunnistama, et mu ettekande algus oli kavandatud hoopis ratsionaalsemana. Nagu enamik homileetikaõpikute autoreid, kirjutasin minagi paberile jutluse definitsiooni, mis kõlas niimoodi: „Jutlus on piibli- ja elunarratiivi põimumisalal – jumalateenistuse või misjoni kontekstis – toimuv inimlik katse Jumala toimimist seletada ja kogetavana võimaldada, nii et selles kommunikatsiooniaktis osalejad avanevad sellest tulenevatele muutustele." Ometi ma küsin: kas aitab „jutluse" mõiste – loodetavasti loogiline – seletamine ka paremini jutlustada? Jah ja ei. Homileetika õppejõuna pean mõistuspärast ja arusaadavat selgitust küll oluliseks, kuid tarvis on veel midagi... Tarvis on mõistmist, mis tuleb pühendumisest, oma ala armastamisest, praktikast, mis teritab tegija oskust ja arusaamist.
Lugesin kuskilt, et ühe uurimuse raames võrreldi male meistreid ja suurmeistreid. Erinevus oli õhkõrn. Mõlemad rühmad olid sarnaste intellektuaalsete võimetega, erilist vahet polnud loogikavõimes ega mängu analüüsimise oskustes. Erinevus oli raskesti seletatav, kuid see oli siiski olemas. Suurmeistrid armastasid malet ja pühendusid sellele. Meistrid tegid asja väga hästi ära. – Võib öelda ka teisiti. Nende kahe rühma arusaamine mängust oli erinev. Erinevad olid ka tulemused.
Küsimusele "Mis on jutlus?" võib vastata ka niiviisi: jutlustaja elu on jutlus.
Mis on jutlus? Seda küsimust võib esitada kahest vaatenurgast. Asja võib vaadelda objektiivsest vaatenurgast ja pakkuda enam-vähem hõlmavat definitsiooni. Ma eelistaksin siiski subjektiivset vaatenurka. – Mis on jutlus minu jaoks? Mis on jutlus sinu jaoks? Mu meelest on see palju viljakam lähenemine. Kui jutlustaja vastab ausalt ja järelemõtlevalt, võib ta jõuda erinevate vastusteni. „Jutlus on nauding auditooriumiga suhtlemisest." – „Jutlus on kiusatus kaasinimeste teenimise ja verbaalse võimu kasutamise vahel." – „Jutlus on kutsumuse täitmine." – „Jutlus on leivateenimise vahend." – „Jutlus on unistuse püüdmine." – „Jutlus on põnev väljakutse." – „Jutlus on preestriülesande teostamine, seistes Jumala ja inimeste vahel." – Ja nii edasi.
Seejärel on õige aeg küsida: kas ma tahan oma arusaamist jutlustest muuta? Või olen rahul sellega, nagu see on? Kuidas tahaksin oma jutlust kirjeldada aasta või paari pärast? Kuhu tahan areneda?
Võib-olla saab jutlusest rääkida hoopis paremini mitte staatiliste väidete, vaid suhtelise arengu keeles. Jutlus on rohkem see ja vähem too... Jutlus on pigem selline, mitte selline... Pangem tähele: väike sõnake „on" ei kirjelda ainult praegust tegelikkust, vaid väljendab püüdlust, igatsust, millegi suunas liikumist...
Jutlus on rohkem dialoog ja vähem monoloog. On teada, et varakiriklik jutlus oli vestluslik, dialoogiline. See väljendas kogukonna tõlgendusviise, kollektiivset hermeneutikat. Arutlusi, mis leidsid aset noore koguduse elus. Kirikuisa Johannes Kuldsuu ei pidanud paljuks teha jutluses pause, et vastata kuulajate küsimustele ja täpsustada öeldut. Et jutlusest on saanud üksikkõne, on osalt kirikuajaloo käigust tulenev. Preestri ja õpetaja roll muutus nii oluliseks, et kuulajate panus vähenes, viimaks vähenes isegi nende esitatud küsimuste tähtsus. Sellise asjakäigu äärmuslikuks näiteks on jutlused, mis vastavad küsimustele, mida keegi peale jutlustaja esitanud ei ole.
Äärmuslikuks näiteks on jutlused, mis vastavad küsimustele, mida keegi peale jutlustaja esitanud ei ole.
Jutlus, mis kutsub mind teekonnale, otsingule – see jutlus on pigem dialoogiline. Ta on vestluslikum oma toonilt, ta on vähem paatoslik. Ta sõnastab kuulajate-osalejate küsimusi. Ta kasutab julgemalt auditooriumi panust – olgu otseste küsimuste ja kommentaaride näol või nõnda, et jutluse teemasid arutatakse hiljem vestlusgruppides. Mind on inspireerinud paari-kolme aasta kogemus Tartu Kristlikus Risttee Koguduses, kus jutlusi planeeritakse meeskonnas; arutatakse läbi peamised rõhuasetused, mõnikord leitakse koos sobivaid näiteid või illustreerivaid materjale, otsitakse tabavat pealkirja.
Jutlus on rohkem muutev ja vähem teavitav. Isegi hea loeng peaks esile kutsuma muutusi kuulajate mõtlemises ja käitumises. Rääkimata siis jutlusest. Sellest hoolimata on praktikas laialt levinud jutlustamisviis, mis näeb jutlust eelkõige õigete või huvitavate seisukohtade – piiblitõdede – esitamisena. Selle lähenemisviisi raames nähakse palju vaeva jutluse väidete sõnastamise, eksegeesi nüansside uurimise ja jutluse õpetusliku tasakaalu tagamisega. Jutlustaja küsib: „Mida ma pean kõnelema?" – Aga vähem tähelepanu leiab küsimus, mille esitab kuulaja: „Mida ma selle jutuga pean peale hakkama?" Minu vaimusilmas on jutlus niisugune, mis hoopis tõsisemalt kui seni arvestab kuulajate küsimust. So what?(Mis siis?)
Muidugi tuleb taunida jutlusi, mis on äravahetamiseni sarnased mõne peatükiga eneseabi käsiraamatust, umbes nagu „Neli sammu õnnelikkuse saavutamiseks" või „Kolm nõuannet jumaliku plaani taipamiseks oma elus". Samuti ei peaks jutlustaja arvama, et tema on ainuisikuliselt muutuste algataja, määratleja ja kontrollija. Ta võib kaasa aidata, nõu anda... Jutlustaja peab endale aru andma oma piiridest. Muidu muutub muutuste teostamine manipuleerimiseks. Ent jutlustaja peaks nägema jutluse ülesannet kuulajate usuteekonnale julgustamises, uute avastuste juurde kutsumises, muutusi võimaldavate seoste loomises. Jutlustaja ülesanne ei ole lihtsalt õigeid lauseid inimestele kõrvust sisse valada, vaid tema ülesanne on avada uks Jumala loova tõeluse künnisel – ja kutsuda kuulajaid sisse astuma. Veenvalt. Kaasahaaravalt. Heatahtlikult.
Jutlus on rohkem Jumala sõna ja vähem Piibli sõna. See lause kõlab peaaegu hereetiliselt. Püüan selgitada, mida mõtlen. Jutlus on rohkem Jumala lugu, mis saab tegelikkuseks maailmas, ja vähem Piibli lugu, mis tuleb pühapäevakoolilikult ära õppida. „Vaim teeb elavaks... kirjatäht suretab". Jutlus ei tohi kaotada prohvetlikku mõõdet. Ta peab puudutama inimesi elu tegelikes olukordades. Jutlus ei tohi „jääda kinni" või „takerduda" Piibli teksti. Tähendust ei tuleks otsida teksti tagant, vaid teksti eest – sealt, kuhu tekst lugeja-kuulaja suunab. Niisugust mõttekäiku arendab kuskil Paul Ricoeur. – Jutlus on see, mis saab Piibli sõnadest „tiivad", mis küsib, kuhu Vaim tahab meid Pühakirja teksti jõul viia.
Lõpetuseks. Küsimusele „Mis on jutlus?" võib vastata ka niiviisi: jutlustaja elu on jutlus. Kuidas defineerib jutlustaja elu tema jutlust? Missugust jutlust jutlustaja kehastab? – See on juba uus küsimus, mis pakub uut mõtteainet. Ja nõuab vist uut ettekannet, pikemat kui käesolev. Sest elu „ette kandmiseks" – teenivaks esitamiseks, teistele nähtavaks muutmiseks, jõuduandva ainese serveerimiseks – lähebki tavaliselt terve elu.
