01/2016 
Jüri Puusaag, Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor
„Ja Issand ütles Moosesele: „Raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased, ja mina kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis sa purustasid!”” (2Ms 34:1).
Moosesel tuli purustatud käsulaudade asemele raiuda uued, ent Jumal ise kirjutas nendele sama teksti!
Keegi kristlik abielumees tellis oma kodu aeda suured kiviplaadid, millele oli graveeritud 10 käsku. Need pidid meenutama kogu perele Moosesele antud käsuseadust. Plaadid said selle aia vaatamisväärsuseks, mis pidid ühtlasi märku andma pereisa kristlikust suhtumisest ja kasvatusest. Rasked kiviplaadid asetati ühe tuultest räsitud ja viltuvajunud puu najale lootusega, et need aitavad puul taastada oma esialgset asendit.
Ehkki kivilauad aitasid puul tõesti sirgeks tõusta, minetasid need oma peamise rolli, sest pereisa eksis ise raskelt seitsmenda käsu vastu: „Sa ei tohi abielu rikkuda!” (2Ms 20:14). Kui see tuli päevavalgele, õigustas mees ennast sõnadega: „Minule käsud ei loe, sest me elame ju armuajal, mitte käsuseaduse kammitsais.” Nüüd elab see mees oma uue perekonnaga edasi samas majas, hoolimata käsulaudade tekstist nende aias. Nii eiras ta siis abielu lõhkumisega teadlikult Jumala käske.
Viimased kaks põlvkonda on jätkanud üha julgemalt ja avalikumalt käsulaudade purustamist. Seda teevad ka evangeelse tagamaaga kristlased. Miks? Kas meie kirikud ei ole äkki oma doktriini liialt kohendanud ja mugandanud, alahinnates seeläbi märkamatult Jumala esimest ja viimast lepingulist seadusandlust inimkonnale. Protestantlikust reformatsioonist alates oleme õigustatult rõhutanud Jumala armu tähtsust, kuid jätnud unarusse käsud, mis meid just toovad Jumala armu vajaduse juurde. Et me ise oleme tasapisi eemaldanud Jumala käsud oma õpetusest ja elust, siis pole ju ime, et ka ühiskond ei pea neid enam oluliseks.
Jumal andis Moosesele käsulauad Siinai kõrbes kolmandal kuul pärast Iisraeli lahkumist Egiptusest. Seejärel seati ametisse kohtumõistjad, kes pidid oma tegevuses lähtuma Jumala poolt kehtestatud seadusandlikust aktist ehk kümnest käsust (2Ms 18 – 20 ptk). Rahva arenguks ja õigel teel püsimiseks oli vaja eeskirju ja korda ehk distsipliini. Meie demokraatiat kuulutavat ajastut iseloomustab distsiplineerimatus kõigis eluvaldkondades. Kuna oleme salanud Jumala, siis puudub meil ka ka ühtne arusaam jumalikust distsipliinist. Moodsa elulaadi kolm alustala on individualism, relativism ja sekulaarsus. Ükski neist ei soodusta jumalikku korda ühiskonnas ega koguduses. Evangeelsete koguduste märksõnaks kujuneb tulevikus möödapääsmatult just vaimulik distsipliin. Jeesus hoiatas: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud“ (Mt 5:17–18).
Juudid on siiani jäänud maailma märkimisväärseimaks väikerahvaks tänu oma distsiplineeritusele. Jumal ise pani sellele aluse tõotusega: „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!” (2Ms 19:5–6). Ja kuidas reageeris sellele rahvas? „Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: „Me teeme kõik, mis Issand on öelnud.” Ja Mooses viis rahva vastuse Issandale.” (2Ms 19:8). See on parim näide Iisraeli rahva distsiplineeritusest, millele lisandus tõeline jumalakartus. Jumala suusõnaliselt antud käsud on kirjas 2. Moosese 20. peatükis. Kuigi leping kinnitati suuliselt, protokollis Mooses toimunu: „Ja Mooses kirjutas üles kõik Issanda sõnad. Ja ta tõusis hommikul vara ning püstitas mäe alla altari ja kaksteist sammast vastavalt Iisraeli kahteistkümnele suguharule“ (2Ms 24:4). Kuigi me ei tea, millele Mooses oma protokollid kirjutas, olid need koos lisainstruktsioonidega üsnagi mahukad. Selle protsessi kulminatsiooniks oli Jumala poolt valmistatud kivilaudade lõppversiooni üleandmine. Me ei tea ka seda, mis toimus Moosese 40-päevase kohtumise käigus Jumalaga. Samal ajal oli rahvas teadmatuses. Nad kaotasid kannatuse ja otsustasid vahetada elava Jumala kuldvasikast ebajumala vastu. 
Jeesusele võinuks saada saatuslikuks 40 päeva kõrbekiusatusi ja eraldatus Isast, kuid ta ei allunud kiusatustele. Küsimus on selles, keda või mida kummardada? Vahel on keeruline olukordi ja asju määratleda ning nende üle otsustada. Isegi Moosese lähim kaastööline Aaron oli haaratud rahva välisest rõõmujoovastusest. Vaimulikud ohvrid segunesid märkamatult söökide, jookide ja mänguga.
Evangeelsete koguduste märksõnaks kujuneb tulevikus möödapääsmatult just vaimulik distsipliin.
Peomeeleolus unustati oma kutsumus ja väärikus. Kui imelik võis paganarahvastele tunduda Iisraeli tants ümber kuldvasika! Aga veel enam – mida arvab Jumal sellistest asjadest? „Siis Issand rääkis Moosesega: „Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!”” (2Ms 32:7).
Mooses reageeris toimunule äärmiselt radikaalselt. Käsulauad purustati, kuldvasikas põletati ja rahvas pidi jooma põletatud vasika tuhaga tembitud jooki. Jumal võttis asjade korraldamise enda peale. Tema plaan ei jää seisma inimlike eksimuste taha.
Küll oleks hea teada meie usuliikumise alustajate ja rasketel aegadel vastu pidanud usu säilitajate arvamusi kaasaegsete kuldvasikate ohust. Need, kes ei osale moodsas ja mööduvas kuldvasika tantsus, peavad usaldama Jumalat ka tänapäeval.
Iga-aastasel Toronto pastorite konverentsil esines mullu nimekas USA vanema põlvkonna pastor ja paljude raamatute autor dr Stuart Briscoe, kellelt küsiti: „Kuidas peaksime tänapäeva, purustatud käsulaudadega ühiskonnas evangeeliumi kuulutama?” Dr Briscoe soovitas kuulutada ausalt Jumala sõna tõde; armastada inimesi, kellele evangeeliumi kuulutatakse; paluda, et Püha Vaim hakkaks tegutsema nende elus ning jätta ülejäänu ehk tulemuste eest vastutamine Jumala hooleks.
Mooses jätkas koos rahvaga rännakut tõotatud maa poole. Siis kõnetas Jumal Moosest uuesti: „Raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased, ja ma kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis sa purustasid!” (2Ms 34:1). Moosesel tuli purustatud käsulaudade asemele raiuda uued, ent Jumal ise kirjutas nendele sama teksti!
Võib-olla lootis Mooses, et Jumal arvestab muutunud olukorda ning kirjutab laudadele mingi uue ja inimsõbralikuma teksti. Aga ei! Kui Mooses tuli lõpuks toime uute, puhaste kivilaudade valmistamisega, kirjutati ülal mäel nendele taas samad kümme käsku (2Ms 34:28). Seda oleks kasulik meenutada innukatel käsulaudade purustajatel ja uuendajatel ka tänapäeval.
Käskude distsipliin on ja jääb, kuigi meie oleme märksa paremas olukorras Jeesuse Kristuse tõttu, kes on tulnud koos meiega käske täitma. „Seadus on antud Moosese kaudu, arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu” (Jh 1:17). Paulus selgitab meile käsuseaduse elulist ja olulist rolli: „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub” (Rm 10:4). Kristus on meid lahti ostnud Seaduse needusest, kuid mitte selle täitmisest (Gl 3:13). Tema lunastuse läbi oleme muudetud elavateks käsulaudade kandjateks. Need käsud ei ole formaalselt kirjutatud enam kivilaudadele, vaid uskliku südamesse. „On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele … Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt” (2Kr 3:3–5).
Jeesus toob kristlase maailma praktilise lahenduse. Ta jagab meiega oma armastuse osadust Isaga. „Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse” (Jh 15:10). Isa käskude hulka kuuluvad ka käsulaudadele jäädvustatud kümme käsku. „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked“ (1Jh 5:3). Jumalat armastavale usklikule ei ole käsud rasked!
Jeesus nimetas oma lähedasi järgijaid jüngriteks (ingl disciple, mis tuleneb sõnatüvest distsipliin). Tõepoolest – tema 12 jüngrit olid ülimalt distsiplineeritud. Jeesus julgustab oma väikest karjukest järgima teda, distsiplineerides ennast kuningriigi pärimise nimel: „Ära karda, sa pisuke karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!” (Lk 12:32).
