11/2010 Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor
Ühel päeval märkas Luther, et ta naine oli rõivastunud musta ning päris seepeale, kes siis nüüd surnud on? Vastuseks kuulis ta, et Jumal ise olla ära surnud. "Kuidas nii?" ei suutnud ta oma naist uskuda ega ära imestada. Seepeale vastas arukas naine: "Sa käitud nõnda, nagu oleks su Jumal surnud."
Taevateel on tõepoolest ka selliseid aegu. Meid haaravad oma mured nii, et kõrge eesmärk kaob kitsikuse surutusse. Me tahaksime olla täiuslikud. Ilma vigadeta, ilma plekkideta – sellised, kes teevad rõõmu nii enesele kui teistele ning kes annavad paljudele tagasi lootuse, et on võimalik saada paremaks ja täiuslikumaks.
.Kitsal teel on võimalik ka eksida. Kui me jälgime, mis meie ümber toimub, siis tundub, et üha raskem on õigesti orienteeruda. Üha rohkem on valeõpetusi, aina enam uuritakse horoskoope, käiakse sensitiivide juures, sagedamini kutsutakse üles sallima nähtusi, mida Piibel selgelt hukka mõistab. Selle taustal võib me hinges kerkida küsimus: "Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?"
See on hea küsimus. Kui paljude elus on hoopis maisemad küsimused. Kuidas tulen ma eluga toime? Milline saab elu olema pärast euro tulekut? Need on õiged ja ausad küsimused ja otse loomulik, et me nendega tegeleme. Kuid siiski – millal juurdlesime me viimast korda selle üle, kui palju või pisut on neid, kes pääsevad?
Luuka evangeeliumis on lugu inimesest, kes astus selle küsimusega Jeesuse ette (Lk 13:22-30). Ta ei pidanud oma küsimust mitte põrmugi häbenema. Näitas ju see, et ta süda valutas teistegi pärast. Siiski ei loe me, et Jeesus oleks talle otseselt vastanud.
Missugused küsimused domineerivad meie hinges? Kitsa tee puhul on võimalik esitada vähemalt kahte liiki küsimusi. Esiteks täiuslikkuse kontekstis: Issand, millisena tahad sa mind näha? Kui kaugel olen ma veel täiuslikkusest? Või just kitsa teega seotult: Issand, miks peab see või teine raske olukord olema minu elus? Miks ei või mina elada nii, nagu see ja teine?
Arvatavasti oleme me kõik oma küsimustega Issanda ees seisnud. Kuid kas ei ilmne ka meiegi puhul, et me ei saa tihti neile otsest vastust ja nimelt sellist, mida meie ootame?
Paljud on näinud ETV ekraanilt mängu, kus algul avatakse kogu pildist vaid väike killuke ja tuleb ära arvata, mis seal taga siis tegelikult paikneb. Mulle tundub, otsekui avaks Jeesuski siin ühe pildi teise järel, et sellest siis lõpuks üks tervik esile tuua.
Esimene pilt: Võidelge, et te läheksite sisse kirsast uksest
„Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!" Kõigepealt asetatakse me ette kitsas uks ja Issand ütleb: "Võidelge!" Kujuta seda enesele ette! Võib-olla igatseme me näha neid aegu, kui paljud otse nähtavalt püüavad tollest uksest sisse minna, nagu Stockmanni kaubamajja teatud hulludel päevadel, või kui paljudel on selge huvi usuasjade vastu. Issand suunab meie tähelepanu aga kvaliteedile. Meid kästakse võidelda, aga mitte selle nimel, et uks laiemaks teha. Kahjuks on seda viga aegade jooksul ikka korratud. Ometi kästakse meid võidelda selle nimel, et me jaksaksime sisse saada. Kellega tuleb meil siis võidelda? Kas seal ukse taga on nii palju inimesi, et ise sisse pääsemaks tuleks keegi kõrvale tõugata? Või on seal palju neid, kes meid takistavad?
Võidelda tuleb meil aga enesega. Kõige kitsam koht, mida mul elus on tulnud läbida, oli vast 1. jaanuaril 1994. a Timna rahvuspargis Iisraelis. Nimelt oli seal kalju sees käik nii kitsas, et sellest sai ainult jalad ees end läbi tõugata. Pealegi asetses see kitsuke avaus nurga all ja kohe selle järel avanes jalge all kuristik. Nii et tuli väga ettevaatlikult otsida, kuhu oma jalgu toetada. Ja tõepoolest – sellest avausest läbiminemisel ei saanud kaasa võtta midagi liigset, isegi mitte fotoaparaati. Pealegi tuli seda läbida täielikult teiste nõuandeid usaldades.
Jumala riigis kehtib sama printsiip. Selle kitsast uksest mahume läbi ainult meie ise. Sealt ei mahu läbi see, keda me arvame enese olevat. Sealt ei mahu läbi see, keda me mängime. Sealt ei mahu läbi ka see, kelleks me unistame end saavat.
Kitsast uksest läbi minekut segab üks laialt levinud printsiip, nimelt teistega arvestamine. Siin tuleb kohe märkida, et teistega arvestamine on üldiselt ilus nähe. Pealegi nägime, et siingi küsitleti Jeesust sellepärast, et tähtsad olid teised. Kuid mitte alati ei saa teistega kõiges arvestamine olla päästmist otsiva uskliku elus vajalik ja kasulik.
Tuletagem meelde, kui me esimest korda kiriku uksest sisenesime. Või päeva, mil me otsustasime minna nüüdsest edasi koos Jeesusega. Kas tuleb meelde, et meiegi mõtteist võis läbi käia: mida ütlevad teised? Mis saab mu sõpradest? Kelleks mind siis peetakse?
Inimene, kelle turjal on mure teiste inimeste arvamuse pärast, ei mahu läbi kitsast uksest. Meil tuleb seepärast võidelda iseenesega. Või kui meie usklikuksolemine teostub täies jõus vaid pühapäeval, tuleb meil sellega võidelda. Hea on selgitada välja, mis peab meid selle kitsa ukse ees kinni. On´s teiste arvamus see, mis meid kammitseb, takistab teinekord põhjani aus olemast?
Nägin kord ühes ajakirjas illustratsiooni karjamaal seisvast väravast. See oli täiuslik. Kummalgi pool kõrgus kaks posti ja nende vahel ilutses värav. Seda sai korralikult sulgeda ja eks selles värava tähtsus ju seisnebki. Kuid mida kauem ma seda silmitsesin, seda häirivam oli teadmine, et midagi on siin sootuks valesti. Üsna pea avastasin, mis valesti ja kohe väga valesti oli. Otse nõnda valesti, et tollest väravast ei olnudki kasu. Nimelt ei leidunud selle värava kõrval mingit muud tõkendit, ei tara ega aeda.
Kuid Jeesuse esimene pilt on väga tõsine. Kitsast uksest ei ole möödahiilimise võimalusi, et kuidagi muul kombel sisse saada. Seepärast küsigem endalt, kas mina olen õieti sees ja õiges kohas või olen ma hoopis väljas?
Teine pilt: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud?
„Pärast seda kui kojaisand on tõusnud ja ukse lukku pannud, jääte te seisma õue ja uksele koputama, öeldes: Issand, ava meile! Ja tema kostab teile: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud. Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel. Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!"
Tähelepanuväärt on, et see pilt on pikima kirjeldusega. Jeesus läheb oma vastuses aina tõsisemaks. Ta räägib inimestest, kes pole kaugeltki usuvõõrad. Nad on teadlikud, et nad on viibinud Jeesuse ees, et Jeesus käis nende tänavatel õpetamas.
Siinkohal rõhutaksin aga Jeesuse sõnu: "Mina ei tea, kust te olete tulnud." Jeesus ei ütle, et ta ei tunne neid, kes nad on. Kuid ta ei tunne seda, kust nad tulevad.
Armsad, seoses Jeesusega on tähtis ka meie asupaik. Ukse taha jääjad olid vähemalt eneste arvates Jeesusega väga lähedalt seotud. Kuid ometi oli neil midagi puudu – ja see oli nende lähtepunkt. Jeesus toonitab kaks korda: "Ma ei tunne teid, kust te olete tulnud." Te ei tule minu omade hulgast. Jeesuse ees oma elu elamine ja tema kohalolekust vaid teadlik olemine ei liida meid veel tema rahvaga. Siis uksele koputajad tundsid küll nii ust kui ka teda, kelle poole pöörduda, kuid nad ei olnud varemalt pidanud vajalikuks sellest uksest sisse minna.
Kolmas pilt: Kus veedame me igaviku?
Ühel päeval lõpeb meie elutee. Lõpevad mööda kitsast teed kulgenu avarad võimalused ja mööda laia teed rännanu kitsad võimalused oma tuleviku kujundamiseks. Just sinna jõuab Jeesus, kui ta avab kolmanda pildi: "Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, endid aga välja tõugatuina." Jälle toonitab Jeesus pildi tõsidust. Kui vahel tundubki elu, nagu paeluv ja huvitav tänav, kus ühed söövad, teised joovad ja kolmandad kuulavad, mis Jeesusel öelda, on tegelikult asi siiski palju tõsisem. Kus veedame meie igaviku – see ei ole küsimus mitte ainult väljaspool seisjaile.
Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Praegusel ajastul on üha rohkem kuulda hääli, nagu poleks teispoolsuses midagi taolist. Mitmed elule tagasipöördunud on jutustanud tunnelist, valgusest ja imeheast enesetundest, sealhulgas ka mu oma tädi, kes "tänu" taolisele kogemusele ei saanudki tundma otsest vajadust Issanda järele, seda vähemalt niipalju, kui mulle teada on. Ja ikka kerkib minus küsimus – kes on tegelikult taoliste "elamuste kinkimise" taga? Ikka rohkem läheb täide Jumala Sõna, kus on öeldud, et hingevaenlane saatan võib ilmuda ka valguseingli näol ja püüab eksitada võimaluse korral ka äravalituid.
Neljas pilt: Issand tunneb kitsal teel käijaid
"Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis." Jeesus toonitab, et ustavuse tasu on suur. Esiteks, need tulijad ja nende lähtekoht on Issandale tuntud. Neid saabub igast ilmakaarest. Neid tuleb eri rahvustest, haridusklassidest, vanusest. Teiseks, tuntud on ka koht, kus nad saavad olema. Nad istuvad lauas Jumala riigis.
Jeesuse vastuses said neli pilti kokku pandud. Kuid kas küsija leidis siit vastuse? Kas meie leidsime piltide kaudu vastuse? Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?
Aidaku meid üks teine moment Jeesuse elus. Peetrus näeb Johannest järel sammuvat ja küsib seepeale Jeesuselt: "Issand, aga kuidas on temaga?" Jeesus ütleb talle: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!" (Jh 21:21-22).
Armsad, Jeesus vastab meie palvetele ja igatsustele. Teeb seda teinekord ootamatul viisil. Kuid alati asetab ta tähtsamad asjad meie elus esiplaanile. Sest on küll hea tunda muret teiste pärast, aga Issand küsib esiteks: "Kuidas on lugu sinu enese hingega?"
Tähtis ei ole mitte niivõrd pääsnute arv kui see, kas ka meie oleme nende hulgas.
Jeesuse vastus tollele küsijale lõpeb tõdemusega: "Ja vaata, on viimaseid, kes saavad esimesteks, ja on esimesi, kes jäävad viimasteks!" Tõsise pildi järel tuleb tõsine hoiatus.
On neid, kelle raskused on põhjustatud teistest kristlastest ja nende eluviisidest. Kas neile on usklike vead vabanduseks oma puudujääkide puhul? Kui see on meiega nii, siis lubage mul teid lohutada – me pole ainukesed. Ka Jeesuse ajal oli neid ning just nende pärast esitab Jeesus tõsise hoiatuse.
Või kas meie elus on neid, keda me oleme pidanud otsekui viimseiks? Nii vaevatud ja koormatud, nii õnnetud ja üksikud. Aga ometi võivad just nemad olla need, keda Issand kasvatab kitsa tee erilistes õnnistuses!
Lõpetan kellegi ilusa mõttega: "Taevas saan ma üllatuma vähemalt kolme asja üle. Esiteks – ma näen seal paljusid, keda ma kunagi ei lootnud seal näha. Teiseks – ma ei näe seal paljusid, keda ma ees kohata lootsin. Ja kolmandaks – ma üllatun nähes, et ma ise olen seal."
