04/2016 
Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Erki Tamme jutlus aastakonverentsil 2016
Jeesus oli minust kuus aastat vanem, umbes 30aastane, kui ta alustas Kuningriigi sõnumi kuulutamist. Kui ta külastab taas kodulinna Naatsaretti, oli siin-seal juba nii mõndagi juhtunud. Jeesus tundis seda kohta poisikesepõlvest saati. Ta teadis neid inimesi. Sama kehtis ka tema enda kohta. Sealses sünagoogis tundis ta end arvatavasti nagu mina Kiviõli vanas palvelas, kus isa pani mind esimest korda tunnistama.
Anabaptistide keelepruugis sai oluliseks „Kristuse järgimine“ radikaalsete ja nähtavate sammudena.
Jeesuse kätte antakse prohvet Jesaja kirjarull. Ta avab selle juutide jaoks nii meeldiva koha pealt ja loeb Messia ettekuulutuse: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat“ (Lk 4:18,19). Evangelist Luukas ütleb, et kõik vaatasid väga tähelepanelikult teda ja ootasid, mida ta nüüd ütleb. „See puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend?“ (Mk 6:3).
Just nii tunnen ma ennast praegu. Nagu öeldakse – teil on mulle õigustatud ootused. Tajun, et need võivad olla ka üpris erinevad. Nagu Andres Tetermanni mälestuseks välja antud raamatus (1926) meenutab Johannes Lipstok ajakirjas „Elukevade“ (nr 10, 1925) Karl Kaupsi poolt kirjeldatud voole: „baptistide seas Eestis tegutsevad: ortodoksvool, rõõmulapsed, nelipühiliikumine ja alliansskoondus“. Paraku Jeesuselt ei osatud midagi oodata. Õigupoolest olid neil isegi eelarvamused seoses Kapernaumast nendeni jõudnud kuuldustega. Loodeti, et ehk näevad nad midagi sellest, mida nad kuulnud olid. Kuid Jeesus ütleb: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“ (Lk 4:21) või tänapäevase ameerika tõlke järgi: „Te just kuulsite, kuidas Jumala Sõna teeb ajalugu.“
Ma ei ole paremas seisus, kui Joosepi poeg. Te tunnete mind 
Kui olin 3-aastane poiss, olin end magama nutnud. Nii pandi mind autosse ja algas sõit isa esimesse teenimispaika Sadalas. Olin keeldunud Kohilast lahkumast. Seal on mu juured. Mu vanavanaisa oli Kohila koguduse rajaja. Just Sadalas palusin 7-aastase poisina, et Jumal võtaks mind oma lapseks. Kui olin teismeline, tundsin rõõmu, kui isa võttis mind kaasa evangeeliumi nädalatele.
Kui läksin 15-aastasena Luuale metsandust õppima, lootsin salamahti, et pääsen muudmoodi elu proovima. Kuid Jumal äratas seal usule terve trobikonna noori ja see kogudus vajas karjast! Seminaris õppimise ajal leidsin neiu, kes mulle väga meeldis. Paraku polnud ta usklik. Tekkis kahtlus, kas mina sobin pastoriks? Paari aasta pärast nimetati Riinat Kärdla koguduse emaks. Ma kardan, et kogudused, kus olen teeninud pastorina tänaseks 23 aastat, on tüdinud juba nendest lugudest. Kuid see on minu lugu. Õigemini Jumala lugu minuga. Pean tunnistama nagu Paulus: „Issanda arm on olnud minu vastu üliväga suur... Minu peale on halastatud“ (1Tm 1:14,16). Mida pikema perspektiiviga oma noorusele ja otsinguaastatele vaatan, seda alandlikumaks see mind teeb. Mõistan järjest suurema selgusega – patused, keda Jeesus otsima ja päästma tuli, pole üksnes nemad seal, vaid mina olen üks neist. Kuid leitud!
Miski ei mõjuta inimeste elusid rohkem, kui mõjuvõimsad palved.
Kalju kogudusse tulevate alkohoolikutega ühe laua taga istudes annab see meile ühesuguse lähtepositsiooni. Just sellest algavad ajaloo kõige erilisemad lood. See on koht, kus Jumala sõna teeb ajalugu, hakkab jutustama teistsugusest perspektiivist. Selle teistsuguse võimaluse loob Jeesus, kelle peal hingab Jumala uueksloov Vaim.
Mäletan üht meest. Ta oli elanud Lilleküla perrooni all ja joonud hingevalu summutamiseks kõikvõimalikke vedelikke. Kui ta Pärnu Samaarias kainenes, hakkas ta silmist liimitaolist vedelikku erituma. Ta ütles, et üle pikkade aastate nägi ta jälle värve. Jumala Vaimu töö on füüsiliselt reaalne. See pole üksnes seespidine, vaid nähtav!
Minu uutmoodi kogemused
Kallid sõbrad! See ei ole programmkõne. Jagan teiega, mille juurde on Jumal mind erinevate olukordade kaudu toonud. Jagan teiega oma südant.
Paar aastat tagasi tundsin enda sees kasvavat pinget. Mu vaim oli rahutu olukorra pärast koguduses. Arenguid oli olnud päris häid, ka rahva liikumist, kuid pöördumisi väga vähe. See viib kriisi iga pastori. Ka meie peres oli olnud valusaid kogemusi haiguste näol. Otsisin Issandat kogu hingest. Tegime seda pere ja mitmete kaastöölisega. Valu teeb meid ausaks. Prohvet Jeremija kaudu ütleb Jumal: „Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest“ (Jr 24:7). Jumal armastab päris küsimusi. Need on nagu küünarnukid, mida kasutades trügid läbi rahvamassi Jeesuse juurde. (Lk 8:45).
Ühel pühapäeval jagasin koguduse ees oma otsinguid ja seda, mille juurde oli Issand mind toonud. Kutsusin neid, kes sama igatsust jagavad, peale teenistust kokku saama. Nimetasime seda „Tagasi jüngriks, edasi apostliks“ programmiks või lihtsalt jüngrikooliks. Otsustasime hakata lugema, kuidas see kõik algas. Galilea järve kaldalt, kui Jeesus kohtub kahe kalamehe, Peetruse ja Andreasega. Meestega, kelle tulevik oli ette määratud nende isade ametiga. Kõik pidasid seda enesestmõistetavaks. Kui nad kohtuvad Jeesusega, nende elu muutub. „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ (Mt 4:19).
See polnud vähem ootamatu kui David Wilkersonil, kes kuulutas New-Yorgi allilma jõuguliikmetele, et Jumal armastab neid. Nad lubasid ta küll ribadeks lõikuda, kuid aastaid hiljem jõudis üks neist, Nicky Cruz, isegi Eestisse ja rääkis, kui imeline on olla Jeesuse järgija. Jeesus tuli siia maailma, et „otsida ja päästa kadunuid“ (Lk 19:10).
Toivo Pilli kirjutas viimases „Kirik ja teoloogia“ numbris suurepärase artikli, kus ta käsitleb jüngerlust 16. sajandi anabaptismi põhjal. Nende keelepruugis sai oluliseks „Kristuse järgimine” radikaalsete ja nähtavate sammudena, mitte ainult sisekaemusena.
Sõbrad, mul on unistus, et reformatsiooni aastapäeva künnisel ei piirduks me panus üksnes radikaalse reformatsiooni pärandi esiletoomisega, vaid et me hakkaksime taas Jeesuse jüngritena elama. Teate, mida see tähendab? See tähendab taas vaimustumist Jeesusest. Sellest, mis ta tegi ja kes ta on. Millal viimati küsiti sinu koguduses või küsisid sina ise: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?” (Mt 8:27). „Mis asi see siis on? Ta käsutab meelevalla ja väega rüvedaid vaime – ja need lähevadki välja!” (Lk 4:36).
Jeesusega sõpradeks olid saanud mehed tahtsid olla nagu nende rabi. Ja Jeesus julgustas neid, öeldes, et temasse uskujad hakkavad tegema neidsamu tegusid, mida tema tegi ja veel suuremaid (Jh 14:12). Ma tean, et neid salme on lausa kardetud. Miks ometi? Jumal tahab oma koguduse kaudu tuua tervenemist katkiste inimeste ellu. Ja seda ei ole võimalik teha ilma Jumala imettegeva Vaimuta.
Mõned kuud tagasi külastas Eestit üks New Wine liikumise juhte Inglismaalt. Ta jutustas oma kogemustest islamiusulistest põgenikega. Mitte miski ei mõjuta nende inimeste elusid enam, kui neid armastavate Jeesuse tunnistajate mõjuvõimsad palved.
Isikliku kutse tõsiselt võtmine 
Teate, ma usun, et meie koguduste suurim potentsiaal on Jeesuse isikliku kutse päriselt võtmises. Esmalt kutsub Jeesus ennast järgima. Ta ei ole liiga tagasihoidlik. Ta ei ütle, et maailmas on palju toredaid usupraktikaid, mis ka inimesi paremaks teevad. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6). Olla Jeesuse jünger, tähendab usaldada oma saatus tema kätte, uskuda Jeesuse unikaalsusesse. Ei, ma ei kutsu kellegi teise usupraktikaid halvustama. Ma kutsun sind Jeesust usaldama. Ainult siis võid maitsta ka selle riskivõtmise vilju. Jeesus ise ütles: „Kõik on võimalik sellele, kes usub“ (Mk 9:23). „Kes usub, sellel on igavene elu.“ (Jh 6:47) „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed" (Jh 7:38). „Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen“ (Jh 14:12).
Teiseks, jüngriksolemine tähendab pühendumist. Ühel pühapäeval kuulsin, kuidas teismeline poiss peale teenistust oma vanematelt küsis: „Kas Jeesuse jüngriks muidu ei saa, kui peab jüngrikooli jääma?“ Jüngrikool algas peale teenistust. Tõepoolest, kuidas on võimalik saada Jeesuse sarnaseks, kui me ei anna talle võimalust meiega koos olla? Jeesus veetis palju aega vähestega ja vähe aega paljudega. Pühapäeva hommikusele teenistusele lisaks vajame osaduslikke keskkondi, kus saame elu jagada ja üksteist teenida, kus saame rääkida päris asjadest ja võidelda koos palves läbi. Need on jüngerlikud osadused, kus Jeesus jagab meiega iseennast. Mul on hea meel, et Kutse Kool on toonud meie seminari ellu jüngerliku osaduspraktika.
Jeesus, mis mõtted on sul tänase päevaga?
Mitmed teist on ehk lugenud hiljuti välja antud raamatut „Aeg Jumalale“, kus autor räägib vanast katoliku kiriku praktikast – elada palves uuesti läbi evangeeliumi lood. Enne, kui see raamat mu kätte jõudis, olin midagi sellist tegelikult avastanud. Mu parimaks ajaks olid saanud esmaspäevahommikud Samaaria kaevu (Jh 4:1jj) kõrval oleval pingil. Naine, kes Jeesusega oli rääkinud, oli jooksnud linna tagasi. Ja seal ma võisin istuda Jeesuse kõrvale nagu Forrest Gump’i filmis. Mitte ainult mina ei jaga temaga, vaid ühel hetkel hakkas tema minuga rääkima. Nendest kõnelustest sünnivad mõnikord järgmise pühapäeva jutlused. Jeesus ütles: „Mina räägin, mida ma olen näinud oma Isa juures...“ (Jh 8:38). Meil on teistega jagada vaid seda, mida oleme Jeesusega olles kogenud.
Kolmandaks, tähendab jüngriksolemine Jeesuse alustatud missioonis osalemist. Ta usaldas selle oma järgijatele: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad...“ (Mt 28:19). Ma näen, kuidas paljud kristlased lasevad end petta individualismi väärarusaamast, et igaühel on oma tee jumalikuni. See on saatana pettus, millega ta röövib inimestelt võimaluse, leida pääsemine Jeesuse Kristuse läbi. Tulevikuhirmule, mida igaõhtused uudised rohkesti külvavad, saab vastu seista kas äärmusliku küünilisuse või täieliku usaldusega Jeesuse vastu, kes valitseb taevas ja maa peal.
Kas te olete lugenud tänase päeva kirjakohta? Apostel Paulus teeb tänavamisjonit kuulsa Ateena rahvarohketes kohtades ja hüüab: „Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile“ (Ap 17:23). Ta on veendunud, et evangeelium on „Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rm 1:16). Aga ta küsib ka: „Kuidas nad siis saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud?“ (Rm 10:14).
Poisina suurest misjonikäsust jutlusi kuuldes olin ma segaduses. Need süüdistasid mind. Ma olin kehv misjonär. Ja veel hullem – ma ei teadnud, kuhu ma peaksin minema? Saades uuesti Jeesuse jüngriks, hakkad sa nägema, mille ja kelle pärast tema südant valutab. Ta räägib seda sulle. Ma ei tea mismoodi, aga kuidagi jõudis mu suhu palve: „Mis mõtted sul on tänase päevaga? Kuhu sa tahad täna minna? Kelle elu sa tahad täna muuta? Jeesus, võta mind kaasa!“
Ma olen mõelnud, et kui kristlased paluksid selliselt iga päeva algul ja läheksid taolise hoiakuga esmaspäeval tööle – sõbrad, maailm muutuks! Galilea kalameestest jüngrite Peetruse ja Johannese kohta öeldakse suurkohtu ees: „Nähes nende kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased“ (Ap 4:13). Selliseid asju teevad Jeesuse jüngrid. Ja mitte kirikus, vaid kuuel päeval nädalas. Igal pool, kus sa elad, töötad, treenid, sööd, õpid. Jüngriksolemine tähendab isikliku vastutuse võtmist.
Meie kogudusega ühines paar aastat tagasi üks naine. Peale 30 eemal viibitud aastast. Selle ajaga oli temast saanud alkohoolik. Kuid juhuslikult temaga kohtunud klassivend kutsus ta kirikusse. Ta sai päästetud ja vabaks. See oli suur ime. Täna on ta meie koguduses üks „Tähista tervenemist” programmi juhtidest. Mul on tunne, et ta püüab teha tasa vahepeal kadumaläinud aega. Ühel jüngrikooli kokkusaamisel sai igaüks kodutööks – teha, mida Jeesus käskis: „Minge ja tehke jüngriteks...“ Kui kaks nädalat hakkas mööda saama oli tal kodutöö ikka tegemata. Olles ühe kliendi kodu koristamas, tundis ta korraga, et nüüd on viimane võimalus seda teha. Pereproua oli just lapsega välja minemas. Ta oli aga lahkelt nõus köögilaua äärde istuma ja Ly sai võimaluse jagada oma elu suurest muutusest. Kui ta lõpetas, oli pereema silmad pisarais. See oli puudutanud teda sügavalt. Kui Ly pühapäeval meiega seda jagas, oli ta rõõmus nagu üks neist 70 jüngrist, kes Jeesuse juurde tagasi tulid – see kõik toimibki!
Riigijuhte valides oodatakse neilt, et nad kindlustaksid oma rahvale turvalise tuleviku. Kui Jeesus oma jüngritega Jeruusalemma poole matkas, ei teadnud need tulevikust suurt midagi. Kuid Jeesus teadis. Tema kandis Jumala nägemust eneses ja viis sellesse ka oma järgijad. Ta juhtis nad Jumala uude reaalsusesse. Mitte ainult seda vastu võtma, vaid ka teostama. Jeesus ütleb: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:18–20).
Ma palun, et sa võtaksid seda väga isiklikult!
