05/2016 
Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor
„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed“ (Rm 12:1–5).
Kristus tuli, et anda ennast surma meie eest. Kui meie ennast Kristusele ohvriks toome, siis tema teeb meid tõeliselt elavaks. Tõeline elu on juba siin maa peal elu koos Jumalaga, temaga osaduses. Kuid Kristuse ohver kingib meile rohkem kui vaid siin maa peal osaduse Jumalaga. See ohver annab meile igavese elu kord taevas Isa juures. Täna aga peatume elul siin maa peal.
Tolles laagris jätsime meelde, et ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu.
Enda ohvriks toomine välistab mugandumise
Enda Kristusele ohvriks toomine tähendab meie jaoks nii mõnestki asjast loobumist. „Ärge muganduge praeguse ajaga,“ ütleb Paulus.
Teismelisena võtsin osa koguduse suvelaagrist – lipukirjaga „Vastu voolu“. Seal oli jõel koht, kus vool oli üsna kiire. Nii mõnedki proovisid seal vastu voolu ujuda. See oli päris raske. Pärivoolu sai hoopis kergemini edasi. Kuid tolles laagris jätsime meelde, et ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu – õieti nad siis lihtsalt kantakse allavett.
Tänaseks on paljud asjad meie maal muutunud. Ometi on mõned põhimõtted, mis, hoolimata aegade muutumisest, on ja jäävad alati samaks. Kui meie soov on järgida Kristust igal ajal, siis on meil põhimõtted, millele jääme kindlaks alati, hoolimata sellest, mida maailm meie ümber mõtleb või kuidas kombed ja tavad ka ei muutuks.
Tänases koolihariduses on mitmeid aineid, mis püüavad noortele edasi anda tõdesid, mida Eesti ühiskonnas aktsepteeritakse. Lehti lugedes on silma jäänud päris tulist arutelu teemal, mida siis ikkagi peaks lastele õpetama – mis on see tõde, mida ühiskond aktsepteerib? Korra jäi mulle silma kellegi idee, et peaks hoopis lastelt endilt küsima, mida nad arvavad – ja siis seda neile õpetamagi...
Paulus hoiatab kogudust mugandumise eest. Moodne maailm on kiiresti muutuv: ühed tõed tunnistatakse kehtetuks, teised tõstetakse esile. Ülehomme aktsepteeritakse võib olla juba hoopis uusi põhimõtteid. Piibel aga kõneleb meile põhimõtetest, mis Jumalast seatutena jäävad püsima üle aegade. Jäädes Jumalale ustavaiks, oleme vastu voolu ujujad. See pole kerge ja sageli jääb mulje, nagu me ei jõuaks kuhugi: liikumine tundub olevat nii aeglane. Ja ometi oleme täis elu, mitte nagu surnud kalad, kes liiguvad, kuhu vool viib...
Jumala riigi korraldus – muutuda teiseks
Muutuge teiseks meele uuendamise teel – see sõna kirjeldabki just neid põhimõtteid, mis erinevad maailmas valitsevaist põhimõtteist.
Heidame korraks pilgu Iisraeli majanduselu korraldusele, mille Jumal oma rahvale andis. Selle kirjelduse leiame 5. Moosese raamatust. Iga seitsmes aasta oli vabastusaasta. „Ja vabastusaasta kord on niisugune: iga võlausaldaja, kes oma ligimesele on laenanud, loobugu sellest; ta ärgu pigistagu oma ligimest ega oma venda, sest vabastus on välja kuulutatud Issanda auks“ (5Ms 15:1). See erineb täiesti praeguse aja tunnustatud põhimõtetest. Tänapäeva (kiir)laenu andjad aga nõuavad kõik viimseni välja, lisades juurde veel kopsakad viivised, kui laenu tagasimakse hilineb... Kuid Jumala sõna kinnitab Iisraelile: „Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärida kui pärisosa“ (5Ms 15:4).
Muidugi eeldas selle seaduse rakendamine laenuandja poolt, et ka laenuvõtja kardab Jumalat ega viivita laenu tagasimaksmisega. Palju on põhimõtteid, mida maailm ei tunnusta, kuid mis Jumala poolt on antud inimestele õnnistuseks. Nii mõnigi neist võib esmapilgul tunduda rumal, kuid nende järgimine toob pikas perspektiivis õnnistuse.
Üksteise toetamine nii argielus kui vaimulikult oli algkoguduses igapäevane osa.
Jumala teedel üksteise kõrval
Jumal on nii seadnud, et sellel teel ei ole ma kunagi üksi: meie kõrval on meie vennad-õed, kes käivad sama teed. Paulus kirjutab, et me oleme kõik Kristuse ihu liikmed, aga ka üksteise liikmed. Me oleme seotud Kristusega ja Kristuse läbi ka üksteisega. Me teenime Kristust, aga ka üksteist. Kui vaatame suurtele Jumala sulastele, siis nii mõnigi kord tundub, et just nemad on need tõelised Kristuse ihu liikmed, kes teenivad Issandat. Ja sageli on meil tunne, et meie pole küll nii võimekad, et saaksime samal viisil Issandat teenida. Ja siiski – me kõik kokku oleme Kristuse ihu. Keegi ei saa üksi olla Kristuse ihu – olgu ta siis nii võimekas ja andekas kui tahes.
Kord läks meil kodus veetoru katki ja meil polnud ei vahendeid ega oskusi selle kordategemiseks. Kuid meil oli koguduses kaks tublit venda, kellel olid olemas nii vahendid kui oskused. Toru sai kiiresti korda. Meil on muresid ja koormaid, kus vend või õde saab meid kergesti aidata. Mõned aga on sellised, mida on hea koos Jumala ette kanda.
Algkoguduses väljendus teenimine sageli praktilistes igapäevaelu vajadustes. „Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine” (Ap 2:44). Seal jagati isekeskis seda, mis kellelgi oli olemas. „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu” (1Tm 5:8). Paulus tuletab meelde, et lähedaste eest praktiline hoolekandmine on iga uskliku kohus. „Pühade abistamisest ei ole mul ju vaja teile kirjutada, sest ma tean teie valmidust” (2Kr 9:1–2). Korintose kogudus oli valmis toetama neid, kes Jumala sõna kuulutasid. 
See üksteise teenimine ei olnud aga mitte ainult materiaalne, vaid ka vaimulik. Jeesus kõneleb sellest, et kui keegi on Jumala teedelt kõrvale kaldumas, siis kaasuskliku kohus on aidata eksija tagasi õigele teele. Apostel kirjutab: „Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral – et ma ei ütleks liiga rängalt – teid kõiki. Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud, nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks. Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu” (2Kr 2:5–8).
Üksteise toetamine nii argielus kui vaimulikult oli algkoguduses igapäevane osa kõigi Kristuse ihu liikmete vahel. Ja see on ka täna nii.
Kuulutades ühiselt Kristust
Ka evangeeliumi kuulutus jõuab ümbruskonda meie kõigi ühise töö kaudu. Siingi on nõnda, et armuande on erinevaid, kuid eesmärk on sama: tunnistada Kristuse armastusest. Ei ole nii, et keegi meist võiks öelda: minul pole mingit ülesannet Kristuse ihus.
Algkoguduses oli apostlite osaks olla Kristuse sõna teenistuses. Nad kuulutasid Kristust ja kogudus kasvas. Kasvavas osaduses kerkisid esile uued vajadused. Neid sai nii palju, et apostlid ei saanud enam kõigega ise tegelda. Ja siis tegid nad ettepaneku: valime need, kes võiksid kanda hoolt praktiliste vajaduste eest, et meie ise saaks pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele. (Ap 6:3–4). Ülesanded jaotati erinevate inimeste vahel –, kuid selle tulemuseks oli, et „Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks” (Ap 6:7).
Aga igaüks selles suures koguduses sai ülesande edasi kanda evangeeliumi sõnumit. Sauluse tegevuse läbi tabas Jeruusalemma kogudust suur tagakius. „Kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad” (Ap 8:1). Kuid kogudus ei hääbunud, vaid levis hoopis üle kogu Juuda- ja Samaariamaa, sest need, kes olid tagakiusamisel hajutatud, käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi.
Evangeeliumi edasiandmine polnud ainult apostlite või valitud diakonite töö – igaühel oli selles töös oma osa. Ainult nii, et kogu kogudus andis oma panuse, levis evangeelium kõikjale ümbruskonda. „Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab“ (1Kr 12:11).
Vennad-õed, leidkem üles see, mis on meie isiklik mõistlik jumalateenistus: milline on minu and, minu kutsumus Jumala ees! Hinnakem ja armastagem üksteist siira armastusega! Me oleme kokku liidetud Kristuse läbi ühiseks kasuks! Ning teenigem üksteist selle andega, mis kellelegi on antud! Jumal aidaku meid selles!
