06/2016 
Pastor Raivo Kaustel, Saue Kristlik Vabakogudus
„Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!“ (Mt 6:11). Leib on väga vajalik igale inimesele, ta kuulub meie toidulauale. Selle tarvis teeme tööd ja kes on maal elanud, see teab, millise hinnaga leiba saadakse ja mida on selleks vaja teha, et leiba jätkuks endale ja võiks ka teistele jagada. Leiva väärtust oskame hinnata alles siis, kui meil seda ei ole. Árpád Arder kirjutab oma mälestustes vanglast, et ühelt kaasvangilt võeti märkamatult ära tema leivapaluke, mida antakse vangile ju nii vähe, ja milline südamevalu tal seejärel oli. Aga kui Árpád sai vanglas imekombel Piibli, siis see oli talle kui igapäevane leib.
Piibel oli talle kui igapäevane leib.
Kõik tuleb Jumalalt
Loetud tekst kuulub Jeesuse õpetatud palvesse, mida me kõige rohkem kasutame. Sellest näeme, et Jeesus suunab palvemõtted eelkõige kõikvõimsa Looja peale ehk siis oma Isale Jumalale. See tähendab, et inimene teaks, kes on temast kõrgemal – Kõikväeline (Ps 91; Ilm 1:8).
Mõtleme sellele. Kas arvestame sellega, et kõik, mis meil on, tuleb tegelikult Jumala käest? Ka see seeme, millest võrsub vili ja millest inimene valmistab leiva. See algaine on Jumala suur and. Tema on loonud seemne, mille koostis on just selline, et kui see satub sobivasse keskkonda ehk siis mulda, hakkab see kasvama.
Lugedes Markuse 4. ptk, kus Jeesus kõneleb tähendamissõna külvajast põllul, näeme, kui hästi ta tundis agronoomi tarkust. Kui põllud on erinevad, siis on erinev ka viljakasv. Seega Jeesus võrdles taevariiki seemne kasvutingimustega ja samas oma sõnaga, kui see langeb inimsüdamesse. Piibli jutustuse alusel ei ole teada, et Jeesus oleks tegelnud põllumajandusega, aga tollel ajal teadis iga inimene maaviljeluse nõudeid ja see oli ka põhjus, miks Jeesus kasutas vaimuliku sõnumi tähenduse selgituseks igapäeva elust praktilisi lihtsaid näiteid.
Jumalariigi tõed, mis on ju nii sügava tähendusega ja igavesed, on tihti lihtsas pakendis, selleks et need oleks kergesti mõistetavad. Jeesuse seletus oma Isa riigist jääb aegade muutudes ikka samaks. Püha Vaimu abil mõistab iga põlvkond Jumala kavasid samadel alustel. Võime ja peame paluma vanaaja usku, et saaksime osa Jumala armu õnnistusest.
Hea südamepinnase puhul kasvab sellest imetlusväärne vili.
Leiva saamiseks peab olema teadmisi ja oskusi. Kuigi tänapäeval toimub kõik masinate abil, tean lapsepõlvest ja olen näinud, kuidas rukist lõigati sirbiga, seoti käsitsi vihkudeks ja hiljem veeti hobustega ära – siis toimus kõik teisiti. Viljaga oldi väga kokkuhoidlikud.
Elustav ja toitev sõna
Seemnevilja juures on vast kõige olulisem säilitamine, et seeme oleks idanemiskõlblik. Mida see meile õpetab? Jumala sõna ei vanane, ta on uus iga päev. Sellepärast teeb Piibliselts tänuväärt tööd, et Piibel oleks kättesaadav. Meie jõud võib füüsiliselt väheneda, aga tükike leiba annab uut jõudu. Sama on ka Jumala elava sõnaga – seda vajame iga päev. On tõsi, et kogu maailma me aidata ei saa, kuid see, mida me individuaalselt teeme, ja kõik pisku saab kokku liidetuna paljuks, kui Jeesus seda õnnistab.
Leiva juures saame rääkida kõigest, mida oma eluks tarvitame. Järgnevates salmides on antud juhised vaimulikuks eluks, seejärel igapäevasteks ülesanneteks: Mt 6:16–18 ja 19–21. See on niivõrd väärtuslik, seda tuleb silmas pidada otsekui valgust pimeduses.
Jeesus ütles, et tema läheb küll ära, aga Lohutaja Püha Vaim tuleb ja „ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta” (Jh 16:8), „kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu“ (Jh 5:24), „kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” (Jh 8:51).
Leida sobivad sõnad 
Oleme rääkinud viljaseemnest ja sõnadest, aga kuidas leida õigeid sõnu? Jeesuse sõnad on õiged, nendes ei ole midagi valelikku, kuid meie sõnad, mida külvame, kas need on kontrolli all? Kas meie mõtted on kontrolli all? Vajame Jumalat ja tema kontrolli. Suured nõuded. Keegi on öelnud, et palve ei algagi kõnelemisest, vaid kuulmisest. Eks Jeesus ütles ju „kes kuuleb minu sõna”.
Igal päeval tuleks nagu ühest sõnast kinni võtta. Martin Luther kasutab ühte võrdlust. „Õhtul pead sa võtma mõne Pühakirja sõna oma meeles kaasa voodisse ja mäletsema niikaua, kuni uinud puhta loomana rahus. Ära võta liiga palju, pigem hoopis vähe, aga sellise, mille üle oled järele mõtelnud ja mida mõistnud. Ja kui sa hommikul tõused, mäletad sa seda sõna möödunud päeva viljana.“ Head nõuannet tasub proovida.
Võrreldes Jumala sõna viljaseemnega, siis hea südamepinnase puhul kasvab sellest imetlusväärne vili. Olgu inimene mis rahvusest tahes, teise kultuuri või traditsioonidega. Kristuse sõna muudab südame uueks.
Universaalne leib
Lääne Elu kirjutas augustis 1996, et Paliveres said paljud suure üllatuse osaliseks, kui Peruust pärit muusikud andsid meeleoluka kontserdi. Kuigi inkade kultuur hävitati, kinnitasid peruulane Jose ja boliivlane Cesas ja veel paar indiaanlast, et nad edendavad oma esivanemate pärandit. Nad olevat tegutsenud 12 aastat ja esindasid indiaani suurimat suguharu, ketšuaid, kes elavad peamiselt Peruus, Ecuadoris, Boliivias ja Argentiinas. Peruu riigikeel on küll hispaania, kuid ketšuad kõnelevad endiselt oma emakeelt. Kristlus on Peruus valitsev usk ja katoliku kirik enamuses, kuid on ka palju protestantlikke kirikuid, kuhu nad ise kuuluvad. Nii nad tunnistasid. Saime kuulda nende rahva vaimulikku muusikat maakera teiselt poolt. Üllatav oli kohata sama kogemusega kristlasi.
Ärgu see näide meid põhiteemast kõrvale juhtigu, pigem aidaku see meid mõista, et evangeeliumi hea seeme kannab vilja. Teadusmaailm avastab uusi asju ainult niipalju, kui Jumal seda lubab. Lugesin, et Iisraeli Massada kindlusest olevat leitud 2000 aasta vanuseid seemneid ja need olid veel kasvuvõimelised. Ime küll! Olgu selle vanusega kuidas on, kuid pigem näitab see Jumala suurt tarkust, tema loomingut nii väikeses seemnes kui ka tema sõnas, mis omab seletamatul viisil ikka uuendavat elujõudu.
Inimene võib tegelda paljude asjadega, kulutada aega oma kõhumurede leevendamiseks ja lõbustusteks – ja sellega piirdub kogu ta elu. Hingevaenlane ei maga, ta tuli ka Jeesust kiusama. Jeesuse vastus oli: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4).
Vaimuliku toidulaua teenistuses
Eestimaine leib – me eeldame, et see on puhtam. Jumala sõna on puhas kuld, seal on kõik olemas meie hinge toiduks. Maise leiva ja vaimuliku leiva eest tuleb olla tänulik.
Hiljuti kirjutati, et kuiva tõttu võib tänavune saak jääda kesiseks, kui vihma ei tule. Tonnide viisi vett põllule vedada ja kuidagi pihustada on võimatu.
Koguduses oli üks õde, kes tuletas palves ikka meelde, et Eestimaa põllud annaksid oodatud saagi.
Olgu meil neid inimesi, kes paluvad põllu saagikuse pärast ja nende eest, kelle kaudu leib meie lauale tuleb. Jeesus ütleb, et Jumal laseb vihma sadada ja päikest paista kõikide inimeste üle (Mt 5:45). Olgu meil südant selle mõistmiseks. Maailma rahvaste hädad tulevad meie tuppa. Ajakirjandusest loeme neid appikarjeid. Kas see on Jumala karistus, küsib üks autor? Kui Jeesus võttis enda kätte leiva, andis jüngritele, siis sellest said paljud söönuks. Jeesuse käepuudutuse läbi tuli õnnistus kogu rahvale. Tema õpetatud palvesõnadest on meil palju õppida, et me oskaks leida oma eluks neid väärtusi, mis toidavad surematut hinge.
Osvald Tärk kirjutab: „Kui inimesed on Jumala vastu tänamatud, kasvab kurjus, siis Jumal võib võtta ka leiva. Rääkides inimestele füüsilisest leivast ja selle valikust, siis ollakse valmis kuulama, aga kui on vaja palvetada ja räägime, et me sõltume Jumalast, siis huvi kaob. Ometi on leib olnud inimese toitjaks algusest peale. Eks Jumal oma kannatlikkuses tahab meid juhtida õigete eluviiside juurde.”
„Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal; sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega“ (Ps 145:15–16). „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks... minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu... Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti“ (Jh 6:27, 32–33, 51). Need on Jeesuse sõnad. Arvan, et me tahame olla viljakandvad oksad Kristuse küljes.
