2/2009 Allan Helde, Rapla vabakoguduse pastor
„Ainuke säilitamist väärt tava on tava teha kõvasti tööd." (Henry Ford)
Meie jaoks on auto igapäevane tarbeese. Pigem tõmbab meie tähelepanu selle puudumine kui selle olemasolu. Vahemaad on muutunud tänu tehnikale olematuks. Kuidas me kasutame selle arvelt vabanevat aega?
Kunagi oli auto luksusese. Selle eest, et täna on meie tänavatel nii palju autosid, võlgneme tänu Henry Fordile, kes julges ümber korraldada oma autotehase tootmisprotsessi. Tema hakkas autosid tootma konveiermeetodil. See omakorda võimaldas hoida auto hinna madala ja tegi Plekkliisu kättesaadavaks suurele hulgale inimestele.
1908. aasta septembris väljus Detroit'i Piquette Avenue tehasest esimene T, mille pani kokku rühm töölisi kohapeal. Konveieri käikulaskmiseni jõuti alles viie aasta pärast. Ajaline kokkuhoid oli meeletu: kui varem kulus ühe auto montaažiks 12 tundi ja 8 minutit, siis konveieril tehti see töö ära 1 tunni ja 33 minutiga. Hind langes 850 dollarilt 300-le.
Inimesed töötavad välja aina uusi tehnoloogiaid ja seadmeid, mis aitavad meil oma tööd ja toimetused kiiremini tehtud saada. Meil on mobiiltelefonid, e-kirjad, kaubanduskeskuste söögikohtades juurdepääs internetile – isegi lõunasöögi kohta valime selle järgi. Pakilised küsimused nõuavad kiireid vastuseid. Kõrvutades 1970ndaid ja tänast päeva on progress lihtsalt hämmastav. Kui meil kõigil oleks veel üks keel ja me tegutseksime ühise eesmärgi nimel, kuhu me küll võiksime jõuda (vrd 1Ms 11:1-6)? Kiusatus ehitada uut „Paabeli torni" on olemas, kuigi sõnastame seda teisiti.
Neil aastatel, kui Gagarin lendas kosmosesse, tehti ka prognoose: milline tehnika meil saab olema 10 ja 20 aasta pärast? Ei mäleta täpselt seda nõukogude autorit, kes kirjutas raamatu „Autod". Poisikesena avaldas see mulle muljet. Tõsi, helikopteri kombel möödasõite tegevat tiivikuga hüpikautot ei ole veel loodud, kuid auto, mis on võimeline ilma juhita liiklema, on reaalsus, mis siis, et alles prototüübi tasemel. Ka selles raamatus heietati mõtteid inimese käekäigust arenenud sotsialismi tingimustes: kuna tööstusrevolutsiooni käigus tehnoloogia areneb, siis peavad inimesed nädalas töötama mitte rohkem kui 25 tundi ning mitte rohkem kui 32 nädalat aastas. Põhiprobleemiks kujuneb: mida hakkavad inimesed peale kogu selle vaba ajaga.
Millest tunneme ära ajapuuduse?
Vaatamata sellele, et meil on kõik abistavad vahendid, süveneb krooniline ajapuudus. Kuna ülestunnistus on hea meie hingele, siis võivad ka kõik need, kellel aega piisavalt, olla solidaarsed ajapuuduse käes vaevlejatega ning teha täna ühise ülestunnistuse – jah, mul on ajapuudus. Kui sa mõtled, et see sind ei puuduta, siis enne, kui sa otsuse langetad ja edasise jutu endast mööda lased, mõtle hetkeks järele, millised on selle tõve sümptomid...
Kui sa selle haiguse käes vaevled, siis sa leiad, et:
1.Ööpäevas ei ole piisavalt tunde.
2.Kui näed valgusfoori taga autosid seismas, siis üritad ära arvata, millises reas on uuema väljalaskeaastaga auto, mis ilmselt kiirendab paremini ja suundud sinna. Kui siiski satud vale auto taha – oh seda pettumust!
3.Minnes bensiini võtma, üritad mõistatada, millise tankuri juures on väiksema kütusepaagiga auto, et järjekord kiiremini liiguks.
4.Kui oled tõeliselt ajapuudusse haigestunud, siis loed toidupoe kassajärjekorras kokku, mitu ostukäru on iga kassa juures, ning vaatad, kui palju on nendes kaubaartikleid sees, ning valid lühema järjekorra.
5.Kui sinu haigus on üliraske, siis arvutad mõttes, kui kaugel sa juba oleks, kui oleksid olnud järjekorras B või C. Kui avastad, et tegid järjekorra valikul valearvestuse, oled pettunud võib-olla terveks päevaks.
Kui sa tunned, et see puudutas sind, siis tea, et sa ei ole ainuke. Oleme töönarkomaanid, kes kogu aeg peavad midagi tegema või ei leia aega, et teha midagi. Millised on meie puhkehetked? Kas meil neid üldse on? „Elatise teenimise nimel unustavad inimesed elamise," on öelnud Margaret Fuller.
Tänapäevane tähendamissõna töörügajast
Jeesus räägib ületöötamisest Luuka 12:16-21. Jutustuses on tegu mehega, kes ei ole alkohoolik, vaid tööhoolik. Ta teeb kõik, et tema põllumajandusäri õitseks, ning leiab, et on töösse ära uppunud. 12-14 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ning isegi kui ta ei tööta, siis tema mõtted keerlevad töö ümber. Abikaasa üritab tal hoogu maha võtta: tuletab meelde, et tal on perekond ja lapsed, kes kasvavad suureks, nii et mees ei märkagi seda. Aeg-ajalt lapsed nurisevad, et isa ei mängi nendega ega loe õhtuti neile raamatut. Isa rahustab nad maha ja ütleb: „Kuue kuu pärast, kui asjad paika loksuvad, on mul rohkem aega." Ühel öösel kella ühe paiku tunneb mees valusid rinnas ning järgmisel päeval saadab naine mehe arsti juurde. Uuringute tulemusena teatab arst, et mehel on olnud kerge südameinfarkt. Seda on põhjustanud kõrge vererõhk, kõrge kolesterooli tase, stress...
Arsti nõudmisel muudab mees oma elustiili. Kuid sümptomite kadumisel kaob ka tema motivatsioon teistsuguse eluviisi järele. Nüüd on vaja topeltkoormusega tööd teha, et asjad paika loksuks. Ta tunnistab endale, et elu on tasakaalust väljas ning naine utsitab tagant, et mees pühapäeviti ka kirikus käiks. Pühapäev on paraku ainuke päev, mil saaks mõned tunnid lõdvestuda ning pealegi – kristlane saab ju olla ka ilma kirikus käimata. Ega Jumal kusagile kao! Siis kui asjad paika loksuvad, saab ka kirikusse mindud.
Lisaks sellele teatab ettevõtte tegevjuht, et midagi tähelepanuväärset on toimumas. Sel aastal on tulemas erakordne saak, mis kasvab ainult kord sajandi jooksul ning kui me nüüd laseme sellel raisku minna, siis ei saaks firma kunagi oma tootmist kõrgemale tasemele viia. See uudis neelab mehe täielikult. Ta pühendub tööle. Tootmine reorganiseeritakse ja automatiseeritakse, tehnika uuendatakse, sisustatakse uus kontor. Mitmeid kolleege tabab küll koondamisteate šokk, kuid elu reaalsus on juba kord selline.
Ühel õhtul ütleb mees naisele: „Kui me selle projekti lõpule viime, võin ma aja maha võtta, sest siis oleme materiaalselt kindlustatud, me võime kusagile kaugele maale puhkusele sõita!"
Naine aga oli sellist juttu varemgi kuulnud ning ei lasknud oma lootusemullil suureks paisuda. Kell 11 kutsub naine meest magama. Mees ühmab arvuti tagant: „Ma tulen varsti!"
Kell kolm öösel ärkab naine üles ja avastab, et meest ei ole tema kõrval. „See on lapsik," mõtleb naine meest otsima minnes, „istub nagu ajataju kaotanud laps arvuti ees!" Naine läheb mehe juurde ja puudutab teda õlast, kuid mees ei reageeri. Tundes käe all külma nahka, tunneb naine, kuidas kõhus hakkab kõik keerama ning ta vajutab paanika nuppu 112. Kui meedikud on oma töö teinud, ütleb arst, et mehel oli ulatuslik infarkt ning ta on olnud juba mitu tundi surnuna arvuti ees.
Inimeste hinnang ja Issanda hinnang
Mehe surm on esikaane lugu ka Äripäevas. Matusel on prominente ning mitmed ütlevad sõnu, mis naise jaoks on maailma suurim rumalus. Sõnameistrid tõusevad kõnepulti ning esimene alustab: „Ta oli põllumajanduses esimese kümne seas!" Teine jätkab: „See mees oli novaator: millise tehnoloogia ja logistika süsteemi ta välja arendas!" Kolmas ütleb: „Ta oli põhimõttekindel, ta ei petnud kedagi, ei oma äripartnerit, maksuametit ega oma perekonda!" Neljas lõpetab: „Ta oli ühiskonna tugisammas!" Nad ehitasid oma kõnedega mehele monumendi, mille jalamil olid kaunid sõnad: novaator, juht, eeskuju, tugisammas ja kõiges oli ta edukas.
Nad said monumendi valmis ning läksid koju. Kui oli pime ja kedagi ei olnud nägemas ega kuulamas, tuli Issanda ingel surnuaeda ning kirjutas sellele sõnade monumendile ühe sõna, mis varjutas kõik teised – ARUTU.
„Sina arutu!" (Lk 12:20). Miks Jeesus kasutab seda väljendit? Kõikide oma arvestuste juures unustas mees, et ta on surelik. See on meie elus osa, millega me peame kõige rohkem arvestama. Me saame sellest teadlikuks juba oma sünni hetkel.
Meil on illusioonid: „Kui asjad paika loksuvad! Kui asjad korda saavad! Kunagi ühel päeval on mul rohkem aega. Minuga seda ei juhtu – see juhtub kellegi teisega."
Aegajalt mängin ma lauamänge. Kes on mänginud „Reisi ümber maakera", teab, et kui sa jõuad nelja nupuga koju ning teised alles mängivad, võid sa nautida oma triumfi. Aga kui mäng on läbi, lähevad kõik nupud ühte karpi ning sinu võit ei oma enam tähtsust. Kes mängivad malet, teavad et mängu lõpus lähevad nii kuningas kui ettur ühte karpi. Ärimees võib lõpetada, valud rinnas, kodutu külmuda pargipingil. Järele jäävad majad, autod, mälestused...
See mees Jeesuse loost oli väga tark, kuid kõik see, mis ta oli saavutanud, läks kellelegi teisele – inimesed tulevad ja lähevad. See, mis sul on, ei ole sinu oma. Kui viljasalved on täis, kui on varutud piisavalt, kui on jõutud nii kõrgele kui saab – mis siis edasi?
Kui oled sooritanud oma kõige edukama tehingu; kui oled ehitanud oma unelmate kodu; kui oled saavutanud materiaalse sõltumatuse ning oled karjääriredelil roninud nii kõrgele kui võimalik – siis mis edasi? Kui sul on selle tulemusena leige abielusuhe (kui sedagi); lapsed, kes ei ole nii tähtsad kui sinu varaaidad või su töökohver.
Jumal küsib: „Kas sa siis ei märka, kui kiiresti see kõik möödub?" Sinu aeg mängulaual saab otsa ja lähed karpi. Tabava võrdluse tõi Joel Luhamets: „Elus on nagu doomino mängus – kaotab see, kellele kõige rohkem kätte jääb."
Kasuta oma aega, vahendeid ja võimalusi, mis sul on, väga targalt, et sa võiksid rikas olla Jumalas.
