11/2017 
Eerik Rahkema, Haapsalu baptistikogudus
„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“ Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:1–6).
Aga tähtsam on siiski see, et hoolime sellest, mis on ees.
Tulevikule, eriti aga surmale ja sealt kaugemale mõtlemine võib olla ebamugav ja hirmutav. Meeldivam on meenutada möödaläinut ja mõelda neile, kes on olnud meile lähedased ning tähendust omanud. Ja ikkagi, mis on ees? Jumala sõna kohaselt on inimene vastutav oma elu eest. See ongi põhjus, miks sageli ei taheta mõelda elu lõpust ja sellele järgnevast aruandmisest Jumala kohtus.
Usklikul on tulevikku vaatamine hoopis teistsugune. Tema vaatab siinset elu kui elu võõrsil, st ajutises elupaigas, kust rändab edasi koju Jumala juurde, nõnda nagu Looja algselt oli kavandanud.
Igavikupühal meenutame neid, kes on lahkunud maisest elust ja kodust. Usus lahkunute kohta teame, et neid oodatakse taevases kodus Jumala juures.
Teel võõrsil
Inimene, kellel on teada õnnis tulevik, vaatab praegusele eluteele, selle pakutavatele võimalustele ja ka selle elu raskustele kui paratamatule ajutisele lõigule oma elus. Möödaläinud aastad ja käidud radade selja taha jäämine pole see, mida liigselt taga igatseda. Miks? Kas me ei hooli sellest, mis jääb selja taha? Hoolime küll. Aga tähtsam on siiski, et hoolime sellest, mis on ees. Hoolime homsest päevast, ülehomsest, hauatagusest. Hoolime sellest, kas meie kaaslased samuti elavad tulevikku suunatud vaatega ja sellest ajendatud eluviisiga.
Ilma tulevikuta hingel on usklikust erinev eluvaade, ootused ja igatsused. Aivo Lõhmus oma luuletuses „Teekäija keskpäev” hindab teed enam kui lähte- või sihtpunkti, ta ütleb: „Mida pikem on tee, seda suurem on mu vabadus ja seda märkamatum paratamatus pärale jõuda.” Tema elu sisu oli olevik – kui see vaid kestaks, kui vaid kestaks teelolek! Et võimalikult kaugele jääks päralejõudmine. Miks? Pole kuhugi hinnatavasse paika jõuda, pole kaugemaid unistusi, mis kannaksid.
Üks teine kirjanik ütleb inimese poolt saavutatava kohta: „Me igaüks jõuame mingil määral oma eesmärgile, mis sest, et see pole see, mida lootsime.” Kas pole see „mingil määral” eesmärgile jõudmine ikkagi kurb tõdemus, et inimene päriselt ei saavutanud oma eesmärki, et hing ei jõudnud koju, et ta jäi koduuksest väljapoole.
Neist, keda igavikupühal meenutame, osa teadis, kuhu nad jõuavad; osa, võimalik, et ei tahtnud mõelda sellele, mis saab pärast. Jeesuse sõnad kõnelevad meile, et me võime käesolevat elu võtta kui elu võõrsil. Tema valmistab meile paiga tulevikukoduks.
Laulud igavesest elust kõnelevad jõudmisest koju, rõõmsast kohtumisest Päästja Jeesuse ja teiste päästetutega.
Aabraham ja tema järglased elasid maa peal võõraste ja ajutiste elanikena, sest nad arvestasid paremaga: „Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna” (Hb 11:16).
Paulus räägib nuttes neist, kes „elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest” (Fl 3:18b–19). Aga ise ta kuulub nende hulka, kelle päriskodu pole siin, vaid kes vaatavad kaugemale: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik” (Fl 3:20j).
Teel võõrsilt koju
Momendil on usklik oma päriskodust eemal, teatud mõttes eemal ka Jeesusest. Aga see on ajutine. Jeesus kadus oma maise elu jooksul ajutiseks oma jüngrite vaateväljast. „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle... Ja teilgi on nüüd meel murelik, aga ma tahan teid jälle näha ja teie süda rõõmustub, ja ükski ei võta teie rõõmu teilt ära” (Jh 16:16, 22).
Jeesuse eemalolek jüngritest oli nende ja maailma huvides. Jeesus tegi midagi, mida inimesed ei saanud teha. Jeesus eemaldus jüngritest, et loovutada oma elu nende ja maailma eest. Kui Jeesus jüngritega taas kohtus, olid surm ja patt võidetud – ta ilmus neile muudetud ihus. Aga Jeesus eemaldus uuesti, kui teda võeti taevasse. Kuid ta ei jätnud omasid orbudeks, vaid saatis teise Trööstija – Püha Vaimu, kes jäi neid juhatama, õpetama, jõudu andma. 
Praegugi töötab Jeesus meie huvides. Ta kostab meie eest: „Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:34).
Teine asi, millest lugesime, – Jeesus valmistab meile eluasemeid. Meie lahusolek Jeesusest on ajutine. See jüngrite teelviibimise aeg võõrsilt kodusse on neile teenimise aeg. Jüngrid täidavad Jeesuse antud suurt misjonikäsku: „Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad” (Lk 24:47j). Seega, olles teel koju, täidab Jeesuse järgija üliolulist teenistust – kuulutab ja tunnistab Jeesusest, et pakkuda meeleparanduse armu pattude andeksandmiseks kõigile inimestele.
Raadioesinemisel rääkis Mihkel Kukk loo vanemast naisest, kes läheb mööda teed ja küsib teeäärse maja elanikult, kas see tee viib templisse. Saanud vastuse, et ei vii, tuleb naine järeldusele: mis mõte on teel, kui see ei vii templisse? Templisse, kirikusse, jumalakotta. Mis mõte on elada, kui see ei vii välja eluallikale – Jumalani.
Jeesus ütleb: „Mina olen tee.” Heebrea kirjas öeldakse, et tema ohvrisurma tõttu on tee koju avatud: „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu” (Hb 10:19j).
Jeesus viib koju – ellu
Koju ei lähe me oma ajakava järgi, vaid Jumala kava kohaselt: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” Me ei pea mõtlema oma oskustele, võimetele, tervisele, sest meid viiakse koju Jeesuse poolt: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” Aga Jeesus viib, ja keegi ei saa teda keelata ega takistada.
Jeesus ütleb: „...ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest” (Jh 10:28). Johannes kirjutab: „Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu” (1Jh 5:11–12).
Usklikud näevad usuvõitudes ja igavikku jõudmises suurt rõõmu. Laulikus „Vaimulikud laulud” on üks rõõmsam, hoogsam, lootusrikkam ja energiast tulvil osa laulud rõõmust ja võidust (33 laulu) ning laulud igavesest elust (38 laulu). Toon ridu mitmest laulust, sulgudes laulu number:
„Läbi kuldse ukse nad läinud rõõmuga...” (502); „Kord kirkuse ja rõõmu hommik jõuab...” (503); „Kui kord igavene hommik koidab kalli rahuga...” (504); „Kui kord koos on kõik päästetud hulgad õndsalt, puhtalt seal aujärje ees...” (505); „Kui me seal Talle järje ees kord seisame ... Au ja kiitus, halleluuja...” (506); „Minu kodu on seal üleval. Pole vaeva mul seal rõõmumaal...” (516); „Me ruttame koju Siioni mäele, kus rahu...” (519); „Suurel hommikul näeme jälle...” (525); „Kui me sinna kord saame, kus suur rõõmupidu kestab igavest...” (532).
Jumalarahva teekond võõrsil jõuab lõpule mitte kui paratamatu päralejõudmine, kuhu poleks soovinud, – vastupidi – ta jõuab koju, kuhu on soovinud ja igatsenud, mille nimel elanud ja Jeesusest tunnistanud. Eesmärgile jõudes ei oota usklikku pettumus – see pole päriselt see, mida lootsime. Vastupidi – kõik ületab tema lootusi: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad” (1Kr 2:9).
Me ei taha jääda kodututeks teelisteks, võõraks tulevase ühiskonna jaoks, vaid kuuluda sinna, kus valitseb Jumal, kus kõik on uus, kaunis, harmooniline, täiuslik, kus valitseb armastus.
Jeesus kutsub meid enda juurde. Tema valmistab oma rahvale elupaiga, sulle ka. Kasuta seda, võta Jeesuse pakkumine vastu! Siis oled teel ellu – koju Jumala juurde.
