02/2018 
Jonatan Lige, Tallinna Kogukonnad
Jeesus ei surnud selleks, et meil kellelgi võiks koguduses karjäär olla. Kui kogudus ei kasva ega paljune, siis on midagi väga valesti. Kuidas ma õpetan oma lapsele, et Spiderman ja Jeesus ei ole samaväärsed kangelased?
Kogesime, et tahame elada Jeesuse-kesksete kogukondadena üheskoos missioonil olles.
Ma kasvasin üles Oleviste ja Valkla baptistikoguduste pingiridade vahel. Enamuse oma vabast ajast veetsin just maapalvela rohelusse uppuvas õunaaias. Ega ma päris täpselt aru saanudki, milline õnnistus on üles kasvada kristlikus perekonnas, kus mõlemad vanaisad on pastorid. Kuna mu isa juhtis suuri ehitusprojekte ja pidas ka jutlustajaametit, unistasin minagi, et ühel päeval remondin Valkla palvela, kolin sinna pastoraati ja hakkan pastoriametit pidama. Endalegi märkamatult olen sama rada käima hakanud – ehitan maju ja kogudust.
Elavatest kividest kogudus
Mis on kogudus? Piiblis pole selget definitsiooni koguduse mõistele toodud. Pigem kirjeldatakse selle sisu. Kord on kogudus kari, siis põld, perekond, ihu, pruut, oks või hoopis hoone, mis on kokku pandud elavatest kividest. Kõike seda ilmestab paljunemine ja kasv. Kui kogudus ei kasva ega paljune, siis on midagi väga valesti.
Oleme lugenud Piiblist lugusid, kuidas Jumal kutsub Moosese, Aabrahami või Saamueli. Kuueaastase Jonatani südamele koputas Jumal sealsamas Valkla palvela väikeses toas, kus pühapäevakooli õpetaja küsis, kes tahab Jeesust järgima hakata? Ainuke loogiline samm tundus „jah” öelda. Natuke panin imeks, et kõik teised nii entusiastlikult kaasa ei tulnud. Pärast tundus arusaamatu, miks vanemad nii rõõmsad olid, kui kuulsid, et ma päästetud sain. Täna, kolme poja isana, mõistan tollel pühapäeval nende nägudest peegeldunud rõõmu.
Jumala kolmekordne kutse
Nagu teismelistele ikka kombeks, kisuti ka mind kirikumüüridest väljaspoole uudistama. Mu juured olid päris sügaval, aga latv kõikus ikka ka väga tugevalt. Jumal hoidis imeliselt mu ümber oma päästerõngast. Ühel hetkel aga tundus, et see kadus. Olin ülikooli esimese aasta talvepuhkusel kriitilisse olukorda sattunud. Auto, mida juhtisin, lendas kraavi ja ainult Jumala ime aitas mind taas jalule. Võib-olla olid sina üks neist paljudest, kes mu pärast palvetas. Minu ja paljude teiste usk sai kinnitatud, kui kolm nädalat hiljem haiglast koju sain ja kevadel edukalt esimese kursuse lõpetasin. Kogu taastusravi ja pingelise kevade jooksul kuulsin teistkordselt võimast Jumala koputust. Ühel sombusel varakevadisel hommikul bussis nr 57 enne Hallivanamehe peatust ütles Jumal: „Jonatan, mul on su elule plaan. Ma tahan, et sa minu riigis teeniksid!” Veel pisut aega ja ma mõistsin, et see piruett ja traagiline sündmus ei olnud midagi muud kui Jumala äratus, et ma teeksin oma eluga midagi paremat, kui ma parasjagu tegemas olin.
Nagu kaasahaaravates lugudes ikka, ei jäänud need kaks kutset ilma kolmandata. See juhtus kümme aastat tagasi ühel konverentsil, kui ma vastasin jaatavalt koguduse rajamise kutsele. Mul polnud siis õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob, aga Jumal teadis, kuhu ta mind kutsus, ja sellest mulle piisas. Tõsi, see realiseerus alles kuue aasta pärast. Jumal pani mu kõrvale kaks imelist perekonda, kellega koos alustasime ühte teed, millest tänaseks on välja kasvanud orgaaniline kogudus Tallinnas. Ühel hetkel kogesime, et tahame elada Jeesuse-kesksete kogukondadena üheskoos missioonil olles. Püüame lähtuda printsiibist, et iga otsus, mis me teeme, lähtuks sellest visioonist.
Ma palvetan, et kogukonnaga koos missioonil olles Jeesuse-kesksus ei kustuks. 
Kogudus elab aktiivselt oma usku välja
Jumal kutsus meid Tartus panema maha oma sealsed plaanid ja kolima Tallinna. Elama üksteisele nii lähedal, et igapäevaelu võiks tuua loomulikke kokkupuutekohti ja teel olles saaksime olla jüngritetegijad. Selle protsessi alguses seisin ma Jumala ees küsimusega, kas jätkata oma ilmaliku tööga või keskenduda täiskohaga koguduses töötamisele. Mulle prohveteeriti ootamatult, et minu kogudus on nende inseneride, arhitektide ja ärimeeste keskel, kus ma töötan. Sekundiga oli paigas, mis ma pean edasi tegema. Täna saan öelda, et kogu meie kogudust iseloomustab pilt, kus me elame aktiivselt oma usku välja seal, kus me oleme. Kogudus ei ole pühapäeva hommikul kell 11–12:30 ega kesknädalane palvekoosolek või kodugrupp. Kogudus on 24/7 seal, kus meie oleme ja kuhu Isa meid on läkitanud rõõmusõnumit viima. Kui me pärast töönädalat pühapäevahommikuti kokku saame ja oma gruppides lugusid jagame, pannkooke sööme ja Piiblit loeme, rabavad tihti need lood meid jalust – Jumal tõesti kasutab ja tegelikult ka tahab, et me kadunuteni jõuaks.
Paulus kirjutab: „Ärge muganduge praeguse ajaga” (Rm 12:2), aga ometi peame suutma ka kogudust ühiskonnale kättesaadaval hoida. Neil Cole viitab oma raamatus „Church 3.0” (Kogudus 3.0) Ed Stetzeri, Richie Stanley ja Jason Hayes’i raamatule „Lost and found“ (Kadunud ja leitud), kus leitakse, et postmodernne ühiskond väärtustab suhteid enam kui missiooni. Nende uurimustöö tulemusena leiti kiriku kohta huvitavaid tähelepanekuid. Üha rohkem noori inimesi otsib inspiratsiooni ja tuge mitte enam kirikust, vaid näiteks eneseabiraamatutest. Samast uuringust ilmnes, et Ameerika Ühendriikides omab üheksa noort kümnest oma lähikonnas vähemalt ühte kristlasest sõpra. Tundub, et selle põhjal saab teha huvitavaid järeldusi – inimesed omavad küll kristlastest sõpru, aga nad ei näe kogudust kohana, kust saada tuge või juhiseid eluks. Cole esitab selle avastuse põhjal küsimuse: „Miks me ei muuda oma strateegiat atraktiivse ja traditsioonilise koguduse mudelilt ümber millelegi, mis võimestaks ja saadaks neid lähedasi kristlastest sõpru mõju avaldama?” Selle statistika kohta saab ilusa paralleeli tuua Luuka 10:2 salmiga: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.” Saame järeldada, et meie ühiskonnas on kirik jäämas inimestele võõraks. See ei ole enam koht, kuhu jõutakse esimesena abi otsima. Lootuse tagasitoomiseks peame ise kadunutele järele minema, mitte ainult kirikuuksel neid ootama. Hea uudis on see, et need inimesed on Jumal juba meie ellu loomulikult toonud. Piisab mõnest jutuajamisest kolleegiga lõunalauas või tänavanurga toidupoes, et „viirus” levima hakkaks.
Suurim vastutus on kodus
Samas veelgi suurem vastutus on kodus Kata, Aaroni, Hugo ja Naatani ees. Jumal on andnud nemad minu esmaseks missiooniks ja ma igatsen nendega koos igavikus olla. Kiire elutempo juures on mul aeg-ajalt väga hea võimalus poistega üksi olla, kui Kata bändiga omal misjonipõllul on. Meil on kujunenud nii, et õhtujutte enamasti mina ei loe. Teen seda siis, kui me poistega üksi oleme. Valikus on tavaliselt mõni juturaamat, Miki Hiir või laste Piibel. Ükskord läks piibliloo jutustamine sujuvalt üle evangeeliumi ja Jeesuse elu kirjeldamisele. Mul ei lähe meelest need suured hämmastunud siirad silmad, millega Aaron mulle loo lõppedes otsa vaatas. Kuidas ma õpetan teda armastuses Jeesust järgima? Kuidas ta saab aru, et Spiderman ja Jeesus ei ole samaväärsed kangelased?
Me püüame Kataga oma abieluga anda edasi pilti Jumalast. Panna sissetulekud ja väljaminekud rääkima evangeeliumi. Elada siiralt Jeesuse kutsumuses ja mitte täita üksnes väliselt religioosseid kombeid ning koguduseelu siduda igapäevaeluga. Kogu see tervik peaks olema rütm või muster, milles me oma lapsi kasvatame ja neid õigele eluteele juhime. Lapsed peavad nägema meid koguduses palvetamas, uurimas, vaidlemas, nutmas ja naermas, kogemas võite ja kaotusi. Olema kõige selle keskel ja sellesse kaasa haaratud.
Jeesus ei surnud selleks, et meil kellelgi võiks koguduses karjäär olla. Kirjas Efeslastele 4:1–16 räägitakse sellest, kuidas kogu ihu on Kristuses kokku liidetud ja kuidas liikmed täidavad erinevaid ülesandeid. Kõik see kokku loob terviku, mis ongi kogudus. Seal ei ole pealtvaatajaid ega esinejaid. Jumal pole meid loonud selleks, et istuda kiriku tagumises äärmises pingis ja maksta eriannetuste kokkupanemisel misjonäride projektidele toetust. Jumal on meid varustanud parima relvastusega täitma unikaalseid rolle tema perfektses loos. Ma palvetan, et kogukonnaga koos missioonil olles Jeesuse-kesksus ei kustuks. Ma palvetan, et mu lapsed võiksid olla jüngrid, kes teevad jüngreid ja kes mõistavad, et nende kogudus ja missioon on iga päev nendega kaasas. Ma palvetan, et nad tuleviku Eestis julgelt tõde räägiksid. Armastuses.
