10/2018 
Kristjan Kalamägi, Viimsi vabakoguduse pastor
Sõna „devalveerunud“ kasutatakse küll enamasti finantsvaldkonnas, aga ometi elame ajas, kus paljude usk on kummalisel viisil sarnasesse protsessi kaasatud. Sõna „usk“ on väga jõuline sõna. Seda kuuldes käivituvad inimestes koheselt teatud protsessid.
Ühed tõmbuvad siis sisemiselt kössi ja parema meelega väldiks seda sõna, sest neil on usuga mõned ebameeldivad kogemused. Rahvasuus on käibel isegi arusaamine: ,,Ega ma mingi usuhull ole!“.
Teised reageerivad sellele sõnale ohkega: mida ma nüüd jälle pean tegema, tahaks lihtsalt elada rahus ja käia kirikus.
Paljud lähevad n-ö ,,sisemiselt käima“, sest usk oleks nagu võimalus Jumalalt midagi nõuda ja esmapilgul ongi Piiblis kirjakohti, mis seda toetavad, näiteks: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24).
Usk on ka magus sõna, sest usu kaudu me oleme päästetud ja usu kaudu oleme meelepärased Jumalale ‒ seda loetelu saaks veel pikalt jätkata.
Vaadates usu tähtsust Piiblis, on lihtne mõista, miks pimeduse jõud püüavad meie usku devalveerida. Võib-olla sa küsid, kuidas aru saada, millises seisukorras on minu usk? Tegelikult on olemas teatud näitajad. Inimesele, kes läheb arsti juurde, et teada saada rohkem oma tervise kohta, tehakse analüüs. Vaimses mõttes on samuti „mõõdikud“, mis räägivad meie usust! Kui inimene läheb tohtri juurde vererõhku kontrollima ja saab teada, et see on normaalsest kõrgem, võiks vastata: aga ma ei tunne ju seda. Arstile pole see piisav argument, sest selleks on spetsiaalne aparaat, mis annab informatsiooni tegelikkusest. Enamasti tuntakse probleemi algfaasis, et midagi on nagu korrast ära. Nii nagu inimene kohaneb pikalt kestnud kõrge vererõhuga, harjutakse ka devalveerunud usuga ega saada enam aru, et midagi võiks valesti olla. Kui haigust ära ei tunta ja midagi ette ei võeta, ilmnevad varsti tagajärjed, mida meditsiiniliselt kutsutakse tüsistusteks. Siis pole enam olukord, kus piisab soovituste ärakuulamisest, vaid siin tuleb tegutseda!
Devalveerunud usk avaldub vähemalt kolmel tasandil. Vaatame neid lähemalt.
Kui meie usk devalveerub, teeme järeleandmisi nendes veendumustes, mida Jumal meisse on istutanud.
Mida ma usun enda kohta?
See on midagi, mida me tahaks teatud mõttes eirata, sest see tegeleb meie enda sisemaailmaga. Jeesus rääkis loo, öeldes: „„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“ Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest“ (Mt 7:24–29).
Kes on majaehitusega kursis, teab, et kõigepealt rajatakse vundament ja selleks tuleb minna sügavuti. Jeesuse õpetus vapustab inimesi ka tänapäeval, sest see erineb palju sellest, kuidas meie asjadest aru saame. Meil tuleb kõigepealt minna enda sisse sügavuti: seal kohtame väga erinevaid sündmusi ja nendega seonduvaid mälestusi, millega tuleks tegeleda!
Lihtne näide. Paljud meist on kasvanud üles arusaamisega ,,Ära sa mõtle endast palju midagi!“. Sellele mõeldes kerkivad kohe lapsepõlvest esile teatud mälestused või probleemi süvendavad sõnad. Need sõnad on sööbinud meie hinge väga sügavalt ja hingevaenlane oskab neid meie vastu kasutada! Tegelikult ta proovis sellist taktikat ka Jeesuse enda peal, aga ta põrus selles katses täielikult. See annab lootust ja kindlust ka meile. Evangelist Luukas kirjutab sündmustest, kus Jeesust pannakse järjest proovile. Selle proovi tuumaks on: kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle nii. „Aga kurat ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see saaks leivaks!““ (Lk 4:3). Rünnak toimus tema identiteedile ehk sellele, mida ta usub enda kohta. Seda on huvitav jälgida, sest kurat teadis, kes Jeesus tegelikult on, ja see polnud talle üllatus.
See on küsimus ka mulle. Mida ma tegelikult usun enda kohta ja kas see läheb kokku Piibliga? Minu vastusel peab olema ka taeva kinnitus, mis seisneb Püha Vaimu tunnistuses minu sees. Kui meie usk aga devalveerub, teeme järeleandmisi nendes veendumustes, mida Jumal meisse on istutanud. Senised kindlad arusaamad tunduvad siis teatud mõttes enese upitamisena, et mida sa õige mõtled endast! Käes on aeg hüljata sellised mõtted, sest sündides uuesti, me tegelikult sünnime ju Jumala perekonda. Me oleme tema pojad ja tütred! Siin sobib halleluuja hüüda!
Saamueli raamatus on põnev lugu Taavetist ja Koljatist. Nendes sündmustes tuleb eriti teravalt esile erinevus elava usu ja devalveerunud usu vahel. Taaveti ja tema vendade käitumine erines kardinaalselt! 1Sm 17:24 öeldakse, et kõik mehed põgenesid Koljati eest. Samas Taavet küsis (salm 26), mida see mees saab, kes Koljati maha lööb. Taavet uskus, et Jumal võib seda tema läbi teha, ja ta oli täis kindlust! Meie kõigi eluteel on omad „Koljatid“. Mida me usume nende kohta? See on otseselt seotud sellega, mida me usume enda kohta. Taavet oleks ju võinud moonakoti vendadele edasi anda ja rahulikult koju tagasi minna, sest isa ülesanne sai justkui täidetud. Tal polnud kohustust rohkem midagi teha. Taavet polnud ka sõtta kutsutud ja ta võinuks usaldada armeed, et küll nad võidavad selle lahingu. Kuid Taavet teadis ja uskus, et Jumal on teda kutsunud ja võidnud oma ülesannetesse.
Jumal ei mõelnud oma plaani Joonaga ümber. See annab lootust ka meile meie heitlustes.
Mida ma usun Jumala kohta?
Esmapilgul võib tunduda, et igal usklikul on selge: Jumal on armastus. Aga usk võib devalveeruda ja siis hakatakse Jumalast mõtlema väga inimlikult. Piiblis on lugu Joonast, kes läkitati Niineve linna ülesandega, kuulutada sellele hävingu saabumist. Ma kujutan ette, kuidas Joona enne läkituse saamist palvetas: ,,Jumal, ma tahan olla sinule kuulekas ja teha sinu tahtmist.“ Miks ma olen selles nii kindel? Sest igaüks, kes on kohtunud Jumalaga, soovib seda. Me oleme loodud tema eesmärkide jaoks ja meid pole loodud siia ilma vegeteerima ega lihtsalt mugavat elu elama.
Huvitav on, kuidas reageeris sellisele läkitusele prohvet Joona. Ta ise ütleb, et Jumal „on teinud mere ja kuiva maa“ (Jn 1:9). Ja ometi otsustas ta põgeneda Jumala eest laevaga, mis on materiaalne hulpiv puutükk keset merd. Mulle tundub, et ajaloo jooksul pole midagi muutunud, sest ilm on täis inimesi, kes „usuvad“, et Jumala eest on võimalik peitu pugeda. Nagu oleks Jumal inimene, kes on kaotanud nägemise. Need olukorrad toovad esile meie devalveerunud usu!
Mulle meeldib ka see, et Jumal ei mõelnud oma plaani Joonaga ümber, ja see annab lootust ka meile meie heitlustes. Alati saab tulla meelemuutuse läbi tagasi Jumala plaanide sisse ‒ see muudab meie arusaamist temast. Näitena võiks tuua, et Joona ei hoolinud üldse sellest, et Jumal tahtis hävitada Niineve linna seal valitsenud ülekohtu pärast ja kasutada teda selle linna päästmisel. Võib-olla ta hakkas kartma, me ei tea, aga ta põgenes Jumala plaani eest. Kui erinevalt vaatasid sellele linnale kaks isikut ‒ Jumal ja Joona!!! Väliselt tundus Joona nende sündmuste alguses eduka mehena, kes on minemas „puhkusele“ Tarsisesse. Kõik inimlikud mõtted tundusid justkui täituvat… See polnud ainuke ülesanne, mida Jumal Joonale andis, lihtsalt meie teame seda lugu. Teda ei saadetud pensionile peale neid sündmusi, vaid tal oli muudetud usk ja arusaamine Jumalast. Usun, et Joona osutus läbi selle protsessi edaspidi Jumalale heaks astjaks uutel alustel.
Mida ma usun koguduse kohta? 
Me elame ajastul, kus elutervet usku koguduse kohta pommitatakse kogu aeg, selleks et meie usk siin devalveeruks. Milles see väljendub? Esmalt, mida me räägime kogudusest? Palju on inimesi, kes on hakanud uskuma, otsekui oleks kogudus mitmes mõttes iganenud ja vana. Tegutsetakse nii, nagu oleks võimalik elada elutervet usuelu lahus kogudusest. Neile võiks öelda: tee sina oma usuga kogudus paremaks. Alusta sellest „väikesest“, mida sina saad teha, ja ole avatud taevastele juhatustele. Kogudus pole inimeste idee. Sõltumata hetkeolukorrast, on koguduse idee antud Jumalast. „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist“ (Hb 10:25). Tasub küsida endalt, millise ootusega lähen mina Jumala kotta? On see „käin ära“ või midagi, mida ma ootan, et võiksin seal oma usuga midagi juurde anda?
Võidukat usuteekonda sulle, armas lugeja!
