11/2018 
Aldo Randmaa, Valkla koguduse pastor
Igavikupühal mõtleme neile armsatele inimestele, keda me oleme tundnud ja kes on lahkunud siit maisest elust, et olla Jumala juures. Igaühel meist on selliseid inimesi kas oma perekonnast või kogudusest. Nemad on läinud sinna, kus ei ole enam kahtlusi, kus ei ole ebamäärasust, kus ei ole kartusi, kus ei ole nuttu… Päris kõike me ei tea selle kohta, mis on taevas.
Me teame aga, et Jeesus on läinud valmistama meile eluasemeid Jumala juurde. „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:2–3).
Kui Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid koos Jeesusega kõrgel mäel ja nad nägid Moosest ja Eelijat Jeesusega rääkimas (Lk 9:28–36), tuli Peetrus korraga mõttele, et nemad, jüngrid, võiksid ehitada neile taevastele isikutele lehtmajad (onnid). Luukas sedastab, et Peetrus ei teadnud ega taibanud ise ka päris hästi, mida ütles. Ilmselt polnud ta mõte kõige parem. Aga selle ajendiks oli tunne, et siin üleval, maistest muredest kõrgemal, on koos Jeesuse, Moosese ja Eelijaga hea olla. See tundus kui taeva eelmaitse.
Me võime olla kindlad, et taevased eluasemed meile igati sobivad.
Peetrus ei saanud ehitada oma Issandale okstest onni, aga Jeesus ehitas eluasemed kõigile oma üheteistkümnele jüngrile. (Juudas valis hukatuse tee.) Ja Jeesus ehitab eluaseme ka meile igaühele. Tõenäoliselt ei kasuta ta selleks saagi, kirvest, haamrit ega naelu, nagu maises elus koos kasuisa Joosepiga ehitustööd tehes.
Me ei tea, mis laadi on need eluasemed: kas individuaalmajad või sellised, kus sõbrad koos elavad. Küllap võivad meie ettekujutused maapealsetest majadest luua meile päris vale pildi sellest, mis on taevas. Aga me võime olla kindlad, et need eluasemed meile igati sobivad. Kui me maa peal elame majades, mida inimesed on ehitanud inimestele, siis vastavad need üsna hästi meie vajadustele, sest inimesed teavad oma vajadusi. Siiski on maja püstitamisel määrav osa kasutatavatel materjalidel ja ajal, mis kulub ehitamiseks. Jumal aga ei ole piiratud aine ega ajaga ning inimese Loojana tunneb ta meie vajadusi veelgi paremini. Ja kui mitte muidu, siis Jeesus teab täpselt, mida me vajame – ta on kogenud kõike inimlikku oma nahal.
Uks ühendab ja lahutab
Ainus võimalus neisse elamuisse sisenemiseks on Jeesuse kaudu. „Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad“ (Jh 10:9).
Uks peab olema igal majal. Jeesuse võrdumis endast kui heast karjasest tähistab uks meie mõistes pigem karjaväravat. Uks ja värav on sarnased objektid. Mõlema kohta ütleb „Eesti keele seletav sõnaraamat“, et see on seinas olev, sisse- ja väljapääsu võimaldav tarind. Uks ühendab ja eraldab. Uks on koht, mille lävel hiljemalt tuleb otsustada, kas minna sisse või jääda välja. See on üleminekupunkt ühest keskkonnast teise. Jeesuse pildis võimaldab see lammastele üleminekut sinna, kus nende jaoks on piisavalt toitu, kus neid kaitsevad tara ja karjane, kus neil on elu ja küllus (Jh 10:10).
Uksest sisenemise otsus tuleb teha hiljemalt ukselävel, aga soovitavalt enne seda. Elu näitelavalt väljuma peame surmaukse kaudu kõik. Kellel seisab see ees varem, kellel hiljem. Eesti keskmine eluiga on praegu 77–78 aastat. Seda tundub olevat päris palju. Umbes 28 200 päeva. Siiski pole see keskmine meile kellelegi tagatud. Inimese elu on tohutult habras ja meie elu lakkamiseks piisab väga vähesest.
„Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“ küsib Jeesus mäejutluses (Mt 7:27). Muretsemise ja närveerimisega ei saa kindlasti keegi oma elu pikendada, kuigi oma eluviisiga saame pikendada oodatavat eluiga. Seegi pole garanteeritud. Kui me aga paneme oma lootuse Kristusele ja jääme temasse, siis on igavene elu tagatud meile Jumala tõotustega ja tema usaldusväärsusega. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu“ (Jh 5:24).
Uksest sisenemise otsus tuleb teha hiljemalt ukselävel, aga soovitavalt enne seda.
Iga ja igavik
Eesti keeles ja selle sugulaskeeltes on sõna „iga“ tähendanud vanust ja eluiga. Ürgsem tähendus aga on „aasta“. Nii on ühe sõna tähendus pikenenud ja lõpuks on samast tüvest tuletatud ka „igavik“ kui alguse ja lõputa aeg. Täpselt samamoodi on ladina aeternitas tuletatud sõnast aetas, „elueg, inimiga“. Uue Testamendi kreeka keele sõna aiōnios, „igavene“, aga tuleb sõnast aiōn, „ajastu, eoon, maailmakord“. Ralf Luther oma „Uue Testamendi sõnaraamatus“ tõdeb, et eoon ei tähenda lõputa kestvust, vaid aegjärku, ajastut. Jumala tõotatud tulevase ajastu puhul ei ole oluline selle kestus, vaid kvaliteet. See on jumalik ajastu. „Tulev eoon toob tagasi olukorrad, mis valitsesid esimese loomise ajal, kui Jumal oli ligi; selle kestel on kõrvaldatud pimedusvägede valitsus, Jumala valitsus määrab ja kujundab siis kõiki asju.“
Nii ei tarvitse me arvata, et igavik oleks ühetaoline lõputa kestusega olek, vaid ajastute järgnevus, mille sisu määrab Looja. Meie elu kestus tuleneb pigem sellest, et surm on võidetud ega valitse enam meie üle.
Jumal vastab meie hinge igatsusele
Üks meie rahvakalendri nimetus novembri kohta on hingekuu. Novembris on hingedeaeg ja hingedepäev. Hingedeajal austasid vanad eestlased surnud esivanemate hingi ja ootasid neid koju. Piibelliku maailmavaate järgi on hing inimese isikusamasuse kuju. Inimene on hing (elusolend), kellel on keha ja vaim. Samas mõeldakse hinge all sageli ka inimese mittemateriaalset mõõdet. Inimese eluajal on hing ja keha teineteisest lahutamatud.
1. Saamueli raamatu 28. peatükis vajab kuningas Saul Jumalalt nõuannet, aga prohvet Saamuel, kes seda talle vahendas, on surnud. Seepärast laseb ta nõial Saamueli hauast üles kutsuda. Nähtavasti ei tõusnud Saamuel füüsiliselt üles, vaid see oli tema hing/vaim, kes Saulile ilmus.
Tänapäeval on populaarsed idausunditest pärit hingede rändamise ja taaskehastumise ideed. Piibel siiski millestki sellisest ei räägi. Piibli järgi on igale inimesele antud siin maa peal üks kord elada ja pärast seda tuleb aru anda sellest, kuidas sa oma elu kasutasid (Hb 9:27). Inimene on loodud materiaalsena, maisest ainest (1Ms 2), sestap ei saa surmajärgne mittemateriaalne olemine olla see, mida Jumal on meile pikemas plaanis ette näinud. Ega muidu poleks Jeesus tõusnud surnuist üles esmaviljana, s.t esimese eeskujuna, et ka need, kes usuvad temasse, võiksid loota samamoodi ülestõusmisele.
Apostel Paulus ütleb, et ilma ihuta me tunneme end nagu alasti. Me võime saunas ja kodus teki all olla ilma igasuguste riieteta, aga selleks et oma igapäevast elu elada, vajame sõltuvalt kliimast vähem või rohkem riideid. Paulus kasutab väljendit „rõivastuda taevasesse eluasemesse“ (2Kr 5:2). Võib-olla on eluruum (monē), millesse Jeesus meile kohta valmistab, seesama vaimne ihu, mille me saame siis, kui meid surmaunest äratatakse (1Kr 15:42–53)? Aga samas, kui Jumal annab meile ihu, siis küllap varustab ta meid ka kehakatte ja peavarjuga, mida ihu vajab.
Kindel on see, et me võime usaldada Jeesust, kes on öelnud: „…kes usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:26). „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Kui oleme läinud sisse sellest uksest, mis (või õieti kes) on ainus tee Jumala juurde, siis elame koos temaga ja oleme koos kõigi nendega, kes on teinud sama valiku, loodetavasti ka oma armsatega. Issand aidaku meil teha oma otsus veel siis, kui meil on selleks jõudu ja aega, ning elada koos temaga juba maise elu päevil!
