Juuni 2019 
Otto Aavistu, Valga Betaania baptistikoguduse pastor
Mul on hea meel, et ma saan tunnistada Jumala tulekust inimeste juurde. Kõigepealt tahan Pühakirja alusel näidata, kuidas Jumal igatseb meid kogu aeg. Seejärel jagan oma kogemust 30 aastat tagasi, kui Püha Vaim tuli minu ellu.
Inimese algne osadus Jumalaga
Piiblis on öeldud, et kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, oli kõik püha ja puhas. Inimene olid loodud Jumala sarnaseks ja Jumala õnnistus oli temaga. Jumal ja inimene tegutsesid koos. Taevane Isa lausa otsis osadust ja koostööd. Inimene aga keeras oma Loojale selja. Pattulangemine eraldas ta Jumalast. Inimene ei kuulanud Jumala selget sõna, vaid langes kurja pettuse ohvriks. Vastuhakk lahutas ta Jumala osadusest ja õnnistusest. Kuid Jumal ei loobunud oma algsest kavast. Vahetult peale pattulangemist ütles Jumal kurjust kehastanud maole, et ükskord tõstab ta esile selle, „kes purustab su pea“ (1Ms 3:15).
Kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, siis oli kõik püha ja puhas.
Jumala päästeplaan
Piiblis on palju juhiseid eluks, aga keskne sõnum on päästmine. „Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4j). Jumal saatis Jeesuse, et ta ostaks meid vabaks patust ja me saaksime tagasi Jumala lapse seisuse. Jeesus Kristus „kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele“ (1Pt 2:24). „Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod“ (1Jh 3:8). Jeesus Kristus maitses surma kõigi inimeste eest, et meie võiksime tulla Jumala armu aujärje ette ja saada halastust ja armu. „Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde“ (Ef 2:17j).
Jumal alustab osaduse taastamist
Jumal tegi kõik, et meil oleks jälle osadus temaga. Ta andis selleks kõige kallima, oma Poja. Kui Jeesus oli läinud tagasi taevasse ja viinud sinna oma vere, oli hind patu eest makstud. Sellepärast käskis Jeesus oma järgijaid, et nad ootaksid Isa tõotust, ootaksid Püha Vaimu, ja nad saavad temalt väe ning peavad olema tema tunnistajad ilmamaa äärteni (Ap 1:4–8). Miks on see nii tähtis, et Püha Vaim tuleks meie üle, et Püha Vaim tuleks meie sisse? See on selleks, et me ei ehitaks oma kuningriiki ega teeks oma tahtmist, vaid et kõik oleks nagu loomise alguses, kus inimene ja Jumal tegid koostööd.
Apostel Johannes kirjutab, et „võidmine, mille te olete saanud temalt, püsib ju teis ning teil pole vaja, et keegi teid õpetaks; vaid nii nagu tema võidmine teid kõiges õpetab – see on tõde, mitte vale – ja nii nagu tema teid on õpetanud, nõnda püsige Kristuses“ (1Jh 2:27). Kui me kõik oleme joodetud sama Vaimuga, loob see ühtsust ja siis tuleb ilmsiks tõeline osadus nii üksteisega kui Jumalaga. Siin tahaks öelda, nagu Jeesus ütles: „Tõesti, tõesti see on nii!“
Nagu alguses, kui Jumal „puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks“ (1Ms 2:7), nii puhus ka Jeesus oma jüngrite peale ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim!“ (Jh 20:22). Jeesus Kristus pidas seda tähtsaks ja ma arvan, et ka meie peaks sama tegema. Jeesus ütles veel: „...mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle“ (Jh 17:22). Jumal tahab taastada püha ja puhast osadust endaga. Igatsege ja paluge Isalt Püha Vaimu! Piibel ütleb meile: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11:13). Jeesus Kristus on koguduse ehitaja ja Püha Vaim aitab meid saada Jumala kaastöölisteks, et Jeesus Kristus saaks austatud kõiges ja et Jumala mitmekülgne tarkus saaks teatavaks koguduse kaudu.
Nelipüha 
Nelipühapäeval tuli Püha Vaim (Ap 2:1–12) ja arglikest ning ebakindlatest meestest ja naistest said kompromissitud Jeesuse Kristuse tunnistajad. Murrang nendes oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Esimese jutluse peale pöördus Jeruusalemmas kolm tuhat inimest ja Jumala elustav vägi sai avalikuks. Jumala Püha Vaim muutis siis inimesi ja kogukondi, hiljem lausa riike ja valitsusi ning ta teeb seda tänini, sest „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti“ (Hb 13:8).
Minu muretu noorus
Mina kasvasin üles mittekristlikus peres. Meil oli nagu kõik vajalik olemas, materiaalset puudust ei olnud millestki. Vanavanemad uskusid Jumalat, aga nad tegid seda omaette, nii et mind see ei seganud. Kui olin kuueaastane, suri mu isa ja ema jäi kahe lapsega üksi. Ta abiellus uuesti ja me kolisime teise linna. Mina kasvasin ja arenesin. Peale põhikooli läksin Valgast Tallinna õppima. Kõik näis olevat minu jaoks hästi. Kuid hiljem leidsin Piiblist kirjakoha, mis ütleb, et „mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee“ (Õp 14:12). Ma askeldasin ja elasin, nagu oskasin. Kirjus seltskonnas tegime igasuguseid tempe, nii et vahepeal sattusime ka seadusega pahuksisse. See kõik aga ei häirinud mind ega mu sõpru, sest oma meelest tegime vahvaid asju.
Nüüd oli ka minul see, millest kinni hoida ja mille poole pürgida.
Kogemus Murmanskis
1988. aasta sügisel, kui sain täisealiseks, võeti mind Nõukogude sõjaväkke. Sõitsime rongiga Murmanskisse, Venemaa põhjapoolsesse linna. Seal sattusin ma kokku kahe eesti poisiga, kes olid kristlased. Alguses oli mul neist kahju, et nad ei oska enda eest seista, ja ma ei suhelnud nendega. Meid paigutati ka erinevatesse roodudesse. Möödus esimene aasta. Siin olid Balti ketid ja muud ärevad asjad ja mind puhkusele ei lastud, aga kristlastest poisid käisid kodus. Mind see ei häirinud, mul oli elu nagu paigas, ainult et tühjus hinges aina suurenes. Täna ma oskan sellele seletust anda. Piibel ütleb, et „tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk“ (Ps 62:10).
Varsti komandeeriti meie polgust rühm teise linna ja ma sattusin nende kristlastest eesti poistega ühte gruppi. Neis nägin ma midagi, millele võis toetuda ja mille poole sai sirutuda. Nad ei rääkinud küll palju, kuid nad elasid teist elu. Ühel päeval ma ei pidanud vastu ja läksin omaette ruumi. Panin ukse kinni ja hüüdsin: „Jumal, kui sa oled olemas, tule minu ellu!“ See oli tõsine hüüd südamest ja Jumal vastas koheselt. Ma kogesin, kuidas rahu ja Jumala suurus täitsid selle ruumi, kus ma olin, ning ma lausa tundsin, kuidas rõhuv tühjus ära võeti ja Jumal ütles mulle: „Otto, ära karda, minuga saab sul olema hea!” Ma sündisin uuesti! Elu sai uue alguse ja mõtte. Ma olin seal, kus ma oleksin pidanud olema kogu aeg, Jumala juures. Nüüd oli ka minul see, millest kinni hoida ja mille poole pürgida. Tühjus ja mõttetus olid kadunud, asemele oli tulnud elu ja eesmärk.
Püha Vaimu osadus
Samas on Jumal oma Vaimuga lähedal kõigile inimestele. Eksinule annab ta märku patu pärast ja kutsub meelt parandama. Jeesus ütles, et kui Püha Vaim „tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh 16:8). Kui Jeesus Kristus suri ristil ja hüüdis „See on lõpetatud!“, siis kärises templi vahevaip ülalt alla kaheks (Mt 27:51). Vana Seaduse templi püha ja kõige pühamat paika, kus elas Jumal, eraldav vahesein oli langenud. Nüüd sai lunahind makstud ja tee Jumala juurde on avatud kõigile inimestele.
Oma järgijatele ütles Jeesus: „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:13j). Jumala Püha Vaim on sirutumas ka sinu poole, kes sa praegu seda loed. Ava oma süda ja meeled temale ning hüüa appi teda ja sa leiad hingamise oma hingele.
Sa võid palvetada: Jeesus, tänan, et sa tulid siia maale, et tulid mind päästma! Anna mulle andeks minu võlad, ma astun sinuga lepingusse eluks ja igavikuks. Tänasest tahan olla sinu poolel, sinu sõber. Isa taevas, tänu sinu imelise kohalolu eest. Püha Vaim, tule ja juhi mind kogu tõesse. Ma tunnistan oma suuga seda, mis ma südames usun, et olen Jumala laps ja et keegi ei saa mind sinust lahutada. Aamen.
