Kasvame Püha Vaimu väes!

September 2020 10 erki tamm konv
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2020, koos täiendustega

„Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel“ (Ap 9:31).
Mida tähendab „nüüd“? Vaenlane oli võidetud. Variser Saulus oli võidetud Kristusele. Mees, kes tohutu energia ja organiseerimisvõimega oli Jeesuse järgijaid taga kiusanud ja hävitanud, kuulutas nüüd avalikult rõõmusõnumit Issandast Jeesusest (s 28). Aga selle võiduni tuli kogudusel võidelda.
Vahel ootame, et üks võimas palve tooks kiire lahenduse. Pigem olen kogenud Nõmme meeste palvehommikutel käies, kuidas väeline palve annab jõudu võitluste teed käia. Ustavaks jääda päevast päeva. Teha vahel keerulisi otsuseid. Võita oma hirmusid. Palve kaudu toidab Jumal meid jõu ja tarkusega. Oma ligioluga. Samas peame ka meie ise tegema otsuseid.
Tolle aja noori kogudusi ähvardas pidev oht, et järgmisele kogunemisele astuvad Sauluse mehed sisse. Oli vaja otsustada, kas sellisele kokkusaamisele üldse minna. Kas jääda elama linna, kus tagakiusamine oli rängem, või põgeneda.

Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga

Kriisiolukorrad sunnivad meid lahendusi otsima. Juhtidena vastutame, lisaks endale ja oma perele, ka koguduse eest. Nii Jumala kui riigi ees. Kevadise kriisi ajal kohtasin erinevat tunnetust, kuidas käituda. Nagu Paulus ütleb: „…ma tunnetan poolikult“ (1Kr 13:12). Kuid Jumal juhib meid ka poolikus tunnetuses ja kaasab meid erineval viisil oma töös.
Kui Evald Mänd ja Robert Võsu viimast korda Kalamaja tänavail 1944. aastal kohtusid, ei teadnud kumbki veel, mida kujunenud olukorras ette võtta. Üks lahkus ja teine jäi kodumaale. Kuid Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga.
Keerulised ajad nõuavad koguduste juhtidelt kindlameelsust ja suurema pildi ning pikema perspektiivi nägemist, konkreetsete sündmuste laiemasse konteksti paigutamist. Olukord nõuab tõlgendamist. Möödunud kriisi osas jätkub neid tõlgendusi siiani. Vaimulike juhtidena on meie kohus eelkõige vastata küsimusele: „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie?“ (2Pt 3:11). Millise vastuse anname meie Jeesuse tunnistajatena kriisiolukorras? Peetrus vastab viimse aja keerulisi sündmusi täiesti teistsugusesse perspektiivi pannes: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Minule andis Jumal julgustuseks mu vanaisa nägemuse Patarei vanglas olemise päevilt, enne kui ta Siberi vangilaagrisse viidi. Kitsas kambris otsust oodates nägi ta nägemuse, kus oli pikk ja must tunnel. Seintest lendas välja tohutul hulgal linde ja ta mõistis, et see olukord kestab palju päevi. Kuid selles nägemuses oli ka teine pool – need sajad linnud lendasid valguse poole. Ja ta teadis, et Jumalal on lahendus, on väljapääs.


Nii möödunud kriisis kui algkoguduses, Sauluse tegutsemise aastail, on veel üks sarnane joon. Iga kristlane on sunnitud võtma isiklikult vastutuse. Me ei saa loota enam nii palju teistele usukaaslastele, kellega oleme seni teenistustel julgustavat osadust jaganud. Peame võtma vastutuse enda ja oma pere eest. Olema oma pere preestrid (leibagi murdma). Ühiskondlikus kriisis saavad tugevad peresuhted oluliseks. Aga seal, kus neid pole, oleme kõik oma venna hoidjad. Nooremate koguduste rakugruppide praktika näitas just kriisiajal oma elujõulisust. Ei ole mõeldav, et üks karjane hoolitseb kõigi liikmete eest – liikmetel endil tuleb võtta vastutust üksteise eest. Meie juhtidena peame looma sellise kultuuri.

Ei ole ühtki teist „meetodit“, selleks et kogudus võiks olla elav, kõnekas ja võitev, kui isiklik kogemus kohtumisest kirkuse Issandaga.

„Nüüd oli kogudusel rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.“ Väljastpoolt ei ähvardanud noori kogudusegruppe enam keegi. Vähemalt mingi aeg, nagu me ajaloost teame. Ammu enam ei ole meiegi suurim vaenlane väline olukord. Ei laialtlevinud liberalism ega relativism ole takistuseks evangeeliumi kuulutamisele. Meie kogudustel on olnud väliste olukordade poolest „rahu end üles ehitada“. Eks ole ju?! Kuid takistused on hoopis mujal. Mitte väljas, vaid seespool. 11 aastakonverents
Neli aastat tagasi kõnelesin Kolgata koguduses peale valimisi muutmise mäe loost. See oli erakordne kogemus Peetruse, Johannese ja Jaakobuse elus. Nad kuulsid Isa rääkimas! Jeesus, nende sõber, muutus nende silme all ja ta helendas ebamaiselt. Nad nägid oma silmaga Moosest ja Eelijat. Seal said neist Jeesust imetlevad jüngrid: „Ja me nägime tema kirkust“ (Jh 1:14).
Ei ole ühtki teist „meetodit“, selleks et kogudus võiks olla elav, kõnekas ja võitev, kui isiklik kogemus kohtumisest kirkuse Issandaga. Jüngrite argument apostlite tegude lugudes on ikka, et seda kõike tegi surmast üles tõusnud Issand, kes elab ja on andnud meelevalla oma järgijatele. „Kogudusel oli rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses...“ Neid oli täitnud aukartus Jeesuse suhtes, kelle nime vägi tõstis üles jalutuid. Koguduse õhkkond oli täis imetlust ja aukartust, sest „palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi“ (Ap 2:43).
Olen kuulnud mitmeid koguduste juhte nukralt tunnistamas, et meie ajal ja maal ei sünni just palju imetähti. Ma ei tea vastust, miks see nii on. Aga ma olen tuletanud endale korduvalt ja korduvalt meelde: Jeesus käsib meid paluda! Nii enda kui teiste eest. Usaldada Jumalat! Millal ja kuidas vastused tulevad – Tema tahtmine sündigu! Aga otsime meie ülestõusnud Issanda ligiolu, kes on tõotanud end ilmutada kõikjal, kus kaks või kolm tema nimel kokku tulevad (Mt 18:20). Meie asi on teha meile jäetud töö. Jumalat usaldades. Tema sõnale toetudes. Ja Jumal teeb oma.
Neli aastat tagasi oli konverentsi teemaks „Tunnistame Püha Vaimu väes!“ Seekord aga „Kasvame Jumala väes!“ Apostlite tegudes öeldakse koguduste kohta, et nad kasvasid „Püha Vaimu julgustusel“. Nii iseloomustatakse koguduses valitsevat õhkkonda. See oli julgustuse õhkkond. Mida see tähendab? Kõigepealt, see toimib seal, kus Pühale Vaimule antakse koguduses ruumi liikuda ja tegutseda. Julgustada saab neid, kes usaldavad julgustajat, kes võtavad vastu julgustajat – Püha Vaimu.
Julgustust vajavad need, kes ei ela oma mugavustsoonis. Kes on otsustanud, vaatamata olukordade keerukusele, järgida Jeesust. Elada tema tahtes ja võtta vastu tema väljakutseid. Olla tema tunnistajateks. See, et Saulus enam kogudust taga ei kiusanud, ei tähendanud, et kristlaste elu lihtne oleks olnud. Jeesuse järgijana oled sa alati eristuv maailmast, kus enamus inimesi seda oluliseks ei pea või vahel lausa naeruvääristab. Eriti meie aja noored, kes oma elu Jeesusele annavad, kogevad oma vanemate poolt sageli mittemõistmist. Vahel isegi tagakiusu.
Jeesus julgustas korduvalt oma jüngreid, st ka meid, enne oma minemist Isa juurde: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:26, 27).
Püha Vaimu julgustusel kasvamine tähendas ka koguduse keskel üllatusi, mida tõi kaasa Püha Vaimu tegutsemise aktsepteerimine. Üllatuslikku kasvamist, mis sündis koguduse ja selle arusaamise piiride avardamisest. „Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid. Ja kõik need usklikud ümberlõigatute hulgast, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale, sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat“ (Ap 10:44–46).
Taas jõuame algusesse. Inimesed kogevad Jumala reaalset tegutsemist. Aukartust. Tema armu suurust, sest ka neid on vastu võetud. Ning lõppeks julgustust, mida vajame täna meiegi oma elus ja teenimises, sest „lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (Rm 5:5).