Jüngrid tormis ja Jeesus vee peal

September 2020 12 joosep tammo
Joosep Tammo, EKB Liidu aastakonverentsil 21.08.2020

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ (Mt 14:23–33).
Matteuse evangeeliumi kaheksa peatükki kõnelevad Jumala riigist läbi Jeesuse tähendamissõnade ja imede. Vaadeldav perikoop on täis tugevaid sümboleid: öö, vesi, lained, vastutuul – vastaskallas, paat, õpilased – Õpetaja.
Sellel sündmusel on olnud eriline tähendus koguduse ja üksikkristlase elu lahtimõtestamisele. Siin kõneldakse, mis võib juhtuda siis, kui satutakse tormi, kui tuul puhub vastu ja lained tõusevad.
Meie vendluse ajaloos on olnud selliseid tormiaegu mitmel korral:
• Esimese ilmasõja alguses suleti kõik baptisti koguduste palvelad ja keelustati jumalateenistused.
• Pärast 1940. aasta juunipööret suleti usuteaduslik seminar ja lõpetati Teekäija väljaandmine.
• 1943. aasta septembris oli suur hulk tublimaid ja ettevõtlikumaid koguduseliikmeid sunnitud põgenema.
• Kui Nõukogude Liit 1990. aastal lagunes, oli küsimuse all, kas ka meie koguduste Liit killustub või me säilitame ühtsuse? Kas lammutame ühise paadi ja püüame igaüks oma lauakesel taevarannale jõuda?
• Ja nüüd, Covid 19 garantiini ajal, suleti taas paariks kuuks pühakodade uksed.
Kõik need tormipuhangud on olnud erinevad, ometi oleme võinud neis oma Issandat ja iseennast tundma õppida.

Kõik need tormipuhangud on olnud erinevad, ometi oleme võinud neis oma Issandat ja iseennast tundma õppida.

Jeesus läheb mäele palvetama
Pärast sõnumit Ristija Johannese hukkamisest eemaldub Jeesus Galilea järve vastaskaldale, „et olla omaette“. Jeesuse populaarsus oli kasvanud ohtlikult suureks. Ta vajas hingamisaega iseendale ja oma õpilastele. Kuid rahvahulgad järgnevad ka sinna ja toimub 5000 mehe söötmine.
Järgnenud sündmuse – ja meiegi elu võti – on Jeesuse palvetamine. Jeesus otsib mäel oma Isa lähedust, kuid õpilased saadab ta üle järve kodukohta tagasi. Jeesus kogeb Isa ligiolu – jüngrid kogevad vastutuult ja tormi.
See sündmus juhatab meid Piibli päris algusse: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal“ (1Ms 1:1). See sügavus sisaldab kõiki eluvaenulikke jõude. Iga kord, kui tõuseb torm – vesi järvelt ja vesi taevast segunevad lainete möllus –, kangastub ürgne kaos.
Järjekordseks kaose vormiks võiks pidada ka koroona viirust, mis tabas maailma ootamatult. Tundus, nagu heidetaks meid loomise algusse.
Sama kogesid jüngrid sellel ööl, jõudes paadiga 13 km laiuse järvele keskele. Paat oli „heitlemas lainetega“. Oli lainetest „piinatud“ (algkeeles). Kuid piinatud olid ka jüngrid.

Kas jüngrid olid midagi valesti teinud? 13 150 s99tmine
Öösel kell kolm tundus jüngritele, et edasine võitlus on mõttetu. Kas Jumal karistas neid millegi eest? Ei! Issand oli neile ju ise suuna ja eesmärgi kätte andnud. Nad pidid jõudma kodurannale, kus ootas abivajav rahvas, aga ka vaenulikud variserid.
Selline ongi koguduse osa kaasaegses maailmas, kus koguduselaev on liikvel. Jeesus on öelnud: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle“ (Jh 16:16). See üürike aeg võib olla päikeseline hommik Galilea järvel, kui nad saavad suure kalasaagi, aga ka tormine öö samal järvel. Jüngri elu pakub mõlemaid võimalusi. On aegu, mil Issand oleks nagu eriliselt ligi, ja on aegu, mil tundub, et ta oleks nagu kuhugi ära läinud. Isegi palvelate ja kirikute uksed pannakse ootamatult kinni.
Nii väljendab see sündmus paljude kristlike põlvkondade elutunnetust. Paadis on ikka nähtud kogudust, kes sõuab läbi elu- ja ajalainete. Seal puhkevatel kriisiaegadel näeme tonte isegi seal, kus kõnnib Jeesus. Kuid mitte torm, mitte ka koguduselaev, vaid Issanda ilmumine on selles loos otsustava tähtsusega.

Peetrusest saab uskuja eeskuju kõigile
Keset tormi kõnetab Jeesus jüngreid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Pole ime, et Õpetaja julgustav sõna vallandab Peetruses siira usupuhangu: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ – Jeesus vastab: „Tule!“
Issanda kutse peale astub Peetrus üle paadiserva – ja vaata imet – vesi kannab ja ei kanna ka. Seni, kui ta pilk oli suunatud Issandale, vesi kannab. Niipea kui Peetruse tähelepanu hajub, hakkab ta vajuma. Keegi on arvanud, et vahest vaatas Peetrus korraks tagasi, kas teised ikka näevad, kui kõva mees tema on.
Tänane kogudus tegeleb olukordadega kohandumisega, ilmaennustusega ja võimalustega, kuidas tormist tervena välja tulla. Kuid meie ülesanne on neid sündmusi lugedes ning jutustades ikka ja jälle näha Jeesust, osutada temale isegi siis, kui ta tuleb keskööl üle lainete.
Iga torm, iga apokalüptiline sündmus, kus me kohtume kaosejõududega, avab meile Jumala olemust. Kõige suurem vaimne torm, mille jüngrid pidid läbi elama, oli Jeesuse ristisurm. Kuid just siis öeldakse midagi väga olulist: „Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid…“ (Mt 27:51). Vaheriie inimeste maailma ja Jumala maailma vahel rebenes ning see on tänini avatud.
Sama kehtib ka koguduseelu erinevate sündmuste kohta. Iga katsumus avab siingi pisut eesriiet inimliku ja jumaliku maailma, maise ja taevase vahel. Me näeme midagi, mida üksnes ususilmadega ja vaimus on võimalik näha.

Tule (igal pühapäeval) koguduse osadusse ja tunnista jälle: „Tõesti, sina oled elava Jumala Poeg!“

Jüngrite usutunnistus
Jüngrid olid tulnud just 5000 mehe imeliselt söötmiselt. Inimesed olid vaimustuses – saabunud on Messias, kes rahuldab kõik meie maised vajadused. Kuid Jeesus pole mingi „leivakuningas“.
Jeesus läks mäele palvesse, et valmistada oma jüngreid ette millekski suuremaks. Nad peavad õppima tundma tõde, mis vabastab. Sama kehtib ka meie ja meie koguduste suhtes.
Kui kõik on õnnelikult möödas, ütleb Jeesus Peetrusele: „Sina nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Miks sa vaatasid kaose jõude rohkem kui mind?
Kuid ühte tegi Peetrus õigesti, ta hüüdis appi: „Issand, päästa mind!“ Tema hüüdes väljendub kõik, mis võib ka meid aidata. See on palve!
Nüüd haarab Jeesus Peetruse käest ja nad astuvad koos paati. Hetkel, mil Peetrus on taas koos teiste jüngritega, torm vaikib. Kui me hoiame kokku ja Issand on meie tähelepanu keskmes, siis me ei hukku. Mitte kogudusepaadist väljaastumisega, vaid sisseastumisega kaasneb tormi vaibumine. Mitte eraldumine, vaid osadus annab turvalisuse. Seepärast tule ikka (igal pühapäeval) koguduse osadusse ja tunnista jälle: „Tõesti, sina oled elava Jumala Poeg!“
Erinevate evangeeliumide järgi reageerivad jüngrid Jeesuse vee peal kõndimisele erinevalt: Markuse 6:51 – hämmastusid üliväga, Johannese 6:19 – kartusega, Matteuse 14:33 – kummardamisega.
Hiljutise eriolukorra ajal nägime meiegi oma koguduste elus erinevaid emotsionaalseid reaktsioone. Kuid nende aegade lõppedes võime koos Psalmistiga öelda: „Kitsikuses andsid sa mulle avaruse!“ (Ps 4:2b). Sellised prooviajad õpetavad midagi olulist: küpseks usueluks ei piisa lahedatest armastussöömaaegadest, suurepärastest kontsertidest, isegi mitte ülestõstvatest aastapäevadest.
Mõned asjad, millega peaksime katsumuste aegadel arvestama, on:
1. Vaadakem Jeesusele!
2. Otsigem tema ligiolu palves!
3. Sirutagem käsi välja, et Jeesus saaks sellest kinni haarata!
4. Astugem koos Jeesusega paati, siis torm raugeb.
Võimsamad kogemused Jumalaga sünnivad (ka ühiste) katsumuste tundidel, mille lõpuks võime öelda: „Tõesti, sina oled elava Jumala Poeg!“