Oktoober 2020 
Anatoli Mets, Eikla priikoguduse pastor
Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetame kahel viisil: igavikupühapäev või surnutemälestuspüha. Sel aastal mõtleme elu lõppu jäävast surmast ja ees ootavast igavikust novembrikuu neljandal pühapäeval. Teispoolsus on siis teemaks koguduste jumalateenistustel ja sellest tunnistavad küünaldesäras Eestimaa kalmistud. Nii kõnetab igavik meid kõiki. Kõik siin maa peal lõpeb kord ja meid kutsutakse ära.
Elutee pikkus on erinev
Pühakiri ütleb jumalamehe Moosese kaudu: „Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära“ (Ps 90:10). Siin öeldakse, et meie maine teekond on erineva pikkusega. Ühel on päevi rohkem, teisel vähem. Moosesele endale kingiti sada kakskümmend aastat ja ka elu lõpul „ta silm ei olnud tuhmunud ega ramm raugenud“ (5Ms 34:7).
Need mõned kümned aastad, mida inimene saab maa peal elada, mööduvad suurte sammudega. Mida vanemaks me saame, seda kiiremini näivad aastad lendavat. Üürikese maise elu jooksul peab inimene jõudma paljut – saada kooliharidus, töötada, luua oma pere, kinkida elu uuele põlvkonnale, õpetada neile enda omandatud elutarkust, vanemas eas osata ka teiste abi vastu võtta.
Me võime oma elus saavutada palju või pisut, teha nii head kui halba. Me võime käidud teekonnaga rahule jääda või ohata, et suured eesmärgid pole saavutatud ja tühje tunde on olnud palju.
Keskajast pärit tervitus „Memento mori!“ (pea meeles, et sa sured) asetas inimese mõttemaailma ette teise reaalsuse – keegi meist pole siin igavene, meie elu selles maailmas on vaid kui silmapilk. Seepärast tuleb elada igavikule. Oma surelikkust õigesti hinnates saame aru, et elumõtte peame andma edasi ka oma järeltulijatele.
Vanatädi Liidia oli oma eluülesande täitnud ja teatepulga edasi ulatanud.
Lahkunud vanatädi prohveteering 
Mulle meenub siinkohal minu vanatädi Liidia, kes puhkab nüüd Alevi kalmistul Pärnus. Tema sünnikoht oli Saaremaal. 1949. aastal küüditati ta koos oma perega kaugele Siberisse. Hiljem, kui nad said Eestisse tagasi tulla, jäid nad elama Pärnusse. Mina olin naasnud juba koju Nõukogude armeest ja elasin veel vanematekodus ning käisin tööl kohalikus Kaarma kolhoosis farmimehaanikuna. Vanatädi Liidia käis üsna sageli meil Saaremaal külas. Ühel korral olime köögis laua taga kahekesi. Seal hakkas ustav luteri usku vanatädi kõnelema mulle Jumalast. Ta lausa prohveteeris, et minagi pean oma elu Jumala ette asetama. Tookord ma ainult kuulasin neid sõnu. Kõik sellest kõnelusest ei olegi mul enam meeles, aga palju aastaid hiljem leidsin ma tõepoolest üles taevase teeotsa, kui mõistsin, et saan oma süükoorma tuua Jeesuse risti alla. Võisin võtta vastu pattude andestuse, saada uue puhta südame. Leidsin tõelise elu mõtte, mis viib Jumala riiki. Vanatädi oli selleks ajaks juba igavikku jõudnud. Ta lahkus 1990. aasta juunikuus ja matusetalituse pidas Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo. Vanatädi Liidia oli oma eluülesande täitnud ja teatepulga edasi ulatanud.
Pidagem aega kalliks!
Me mõistame, et maine elu kaob meie käest tahes või tahtmata. Kas me oleme ka oma aja head planeerijad? Ükskord lõpevad kõik meie võimalused, aeg ja elu. Kui me oleme oma armuajal avanud ukse Kristusele, kelles on elu, mis on inimeste valgus, võime rõõmuga minna vastu homsele ja kõigile veel eesseisvatele päevadele ning kord astuda üle läve ajalikust igavikku. Seal saavad avalikuks kõik meie teod, sõnad-mõtted, unelmate asemele astub reaalsus.
Kätte on jõudnud sügis, ilmad jahenevad, ühes sellega muutub pime aeg järjest pikemaks ja päevavalgust jääb aina vähemaks – eks ole see võrdpilt kogu meie praegusest ajastust. Inimkond on pööramas Jumalale üha rohkem selga ning peab vastutasuks lõikama häda ja viletsust paljudel tasanditel. Jumalalastena aga mõistame, et Jeesuse taastulek on väga lähedal. Valmistagem oma südameid temaga kohtumiseks.
Me ootame Issanda päeva
Surnutemälestuspühal tuleme taas kirikusse, anname Jumalale tänu möödunud armuaasta eest ja mälestame neid, kes meie keskelt on kutsutud igavikku. Süütame jälle lähedaste kalmudel küünlad. Eriliselt peame meeles värskelt, s.o viimase aasta jooksul lahkunuid – neid mälestame kirikutes sageli ühiselt.
Surnutemälestuspüha ei tähenda aga tõsiusklikele sugugi mitte nutmist, vaid kristlane näeb kõigi päevade lõpus saabuvat Issanda päeva, mil see maailm hävib, kuid Jumal loob uue taeva ja maa (Ilm 21:1). See on Jumala suurimaid tõotusi inimesele ja selle täitumist me ootame. Neile, kes siis Jumala riiki pääsevad, ei ole see mitte kurbuse ja viletsuse päev, vaid on nende igatsuste täitumise, siit ilmast juba lahkunutega taaskohtumise päev.
Usklik inimene võib seda päeva oodata ja sellele julgelt vastu minna, nõnda nagu astume igavikupüha järel uude kirikuaastasse. „Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:8).
Hing, rutta taeva poole
Johann L. K. Allendorf, Vaimulikud laulud nr 495
Hing, rutta taeva poole siit suure hoolega.
Siin maa peal ju ei ole su päris kodumaa.
Seal kõrges tähte taga sind ootab isakoda,
auriigis üleval – hing, rutta taevateel.
Kõik paelad katki kisu, mis sind siin köidavad.
Sa Päästja sisse usu, siis kõiges võitu saad.
Su eest Ta surma läinud ja kodu valmistanud
auriigis üleval – hing, rutta taevateel.
Su küljes süda ripub, mu Õnnistegija.
Su laps siit koju kipub – oh tule, Jeesus, pea!
Ma ootan seda elu, kus lõppen’d vaev ja valu,
auriigis üleval – hing, rutta taevateel.
