Märts 2021 
Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor
„Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu“ (Jr 6:24).
„Halb evangeelium“ on oksüümoron ehk kõnekujund, mis ühendab vastandlikud mõisted. Oksüümoron on näiline vasturääkivus. Nii kasutame eesti keeles näiteks väljendeid: magus valu, helisev vaikus, elav laip, kole ilus jne. Juhan Liiv on ühes oma luulekildudest – oksüümoroniga kokku võtnud terve elu: „Elu ja armastus! Kuidas teid surematuks teeb surevus!“
Alati ei ole olulisim sõnum ise, vaid see, kellelt sõnum on.
Üks tuntud lugu räägib vaesest talumehest, kes elas oma pojaga ja kelle ainus rikkus oli tema vana ning vaevatud hobune, kellega ta oma väikest ja viletsat põldu haris. Nii suutis ta hädavaevu hinge sees hoida iseendal ja pojal. Ühel hommikul aga talumees hobust ei leidnud. Too oli lahti pääsenud ja ära jooksnud. Kaastundlik külarahvas tuli meest lohutama ja ütles: „Milline ebaõnn!“ Vana mees kostis selle peale vaid: „Eks näis!“ Mõne päeva pärast tuli hobune tagasi, kaasas kümme metshobust. Naabrid tulid talumeest õnnitlema: „Milline õnn!“ Talumees jäi taas napisõnaliseks, öeldes: „Eks näis!“ Talumehe poeg hakkas metsikuid hobuseid taltsutama, kuid ühel päeval kukkus poiss hobuse seljast ja murdis jala. Külarahvas oli taas kohal ja tundis mehele kaasa, öeldes: „Milline õnnetus!“ Mees kostis aga moka otsast: „Eks näis!“ Peagi algas riigis sõda ja kõik küla noormehed saadeti rindele. Ainult murtud jalaga vaese mehe poeg jäeti koju.
Seda lugu võiks veel jätkata ja vaese talumehe „Eks näis!“ muutuks iga korraga kõnekamaks ja kaalukamaks. Me oleme kiired hindama, mis kellegi elus on hea ja mis on halb, kuid Jumal pakub meile elus ootamatult palju oksüümorone – hingamist pakkuvat tööd, terveks tegevat haigust, kokkuliitvaid lahutatusi, silmi avavat pimedust, veerikast kõrbe ja võidukaid lüüasaamisigi.
Kui me räägime sõnumitest ja uudistest vaimuliku elu kontekstis, siis võib öelda, et alati ei ole olulisim sõnum ise, vaid see, kellelt sõnum on. Hingevaenlase eesmärk on muuta iga halb sõnum meie elus hävitavaks ja laostavaks ning sama eesmärk on tal ka n-ö heade uudistega. Tal ei ole vahet, kas me loobume, pettume, kibestume, kaotame lootuse ja julguse läbi edu või läbi ebaõnnestumiste. Eesmärk pühitseb abinõu. Jumal tahab ja saab aga neid samu olukordi – seda sama edu ja sama läbikukkumist – kasutada sinu õnnistamiseks, ülesehitamiseks, taastamiseks ja eesmärgile juhtimiseks. Jumal on lubanud kõigi meie ellu olukordi ja sõnumeid, mis on meil käed värisema pannud, röövinud viimasegi jõu ja julguse ning meid on haaranud ahastus nagu sünnitajat valu. Just nii nagu kirjeldab Jeremija Iisraeli rahva olukorda, kui neile kuulutati saabuvat Jumala karistust.
Keerulised olukorrad ja kriisid ei pruugi olla Jumala karistus. Need ei pruugi olla ka saatana rünnakud. Selles katkises maailmas lihtsalt juhtub halbu ja vahel hingematvalt õudseid asju. Mõne inimese elus on kujuteldamatult palju valu ja kannatust ning kirjakoht „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud“ (Rm 8:28) kõlab vaid sisutühja loosungi või lihtsa ja vale vastusena keerulisele küsimusele. Kuidas saab halb sõnum kanda endas head uudist? Seda ainult olukorras, kus see, kellelt sõnum on, teab rohkem kui sina, näeb kaugemale kui sina, armastab sind rohkem, kui oskad aimata, ja on kõikvõimas. Nii kaua kui me oleme olukordade ja tunnete usku, leiame end ikka ja jälle lüüasaanuna või pettununa, sest asjad ei lähe alati nii, nagu meie plaanime või soovime. Ja see ei sõltu meie usklikkusest või uskmatusest. Meile pole antud võimet kontrollida olukordasid. Meile on antud võimalus valida, kuidas me nendes reageerime.
Tragöödia on see, kui me oleme muutunud nii õigeks, et me ei vaja enam meeleparandust.
Jumal on troonil, isegi kui kogu põrgu tunduks maa peale lahti päästetud olevat. Jumal on hea, isegi kui ajad on halvad. Jumal on suur ka keset suurimat kurjust ja õudust. Jumal teab keset kirjeldamatut kaost ja teadmatust. Selleks, et kõndida koos sellise Jumalaga, peame enda sees mõistma ja otsustama, et mina ei tea kõike, Jumal teab. Võidukaks ei tee mind mitte see, mida mina tean, vaid see, kui palju ma usaldan teda, kes teab.
Psalmist laulab: „Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale“ (Ps 112:7). Täna on meie ümber nii üksikisikute kui kogudusena mitmeid valdkondi, mis võivad meie põlved jõuetuks muuta ja käed lõtvuma panna. Me ei tea, mida toob homme. Meil puuduvad elementaarsed turvapunktid, millele tavaelus toetusime. Me planeerisime, arvestasime mingite asjadega, mis ei muutu ja mis toimivad alati. Täna neid turvapunkte ei ole. Meie ümber on tohutult palju halbu sõnumeid, mis tekitavad ärevust ja muret. Aga näiliselt halva sõnumi taga võib sageli olla midagi veel.
Ma usun, et kristlaste ja koguduse väljakutse on leida ja vahendada jumalikke lahendusi inimlikele tragöödiatele ja saatanlikele rünnakutele. Kuidas näha taevalikke võimalusi keset põrgulikku pimedust. Kuidas luua elumuutvaid kohtumisi keset distantside maailma. Heebrea kirja autor otsekui hüüaks meie aega: „Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved“ (Hb 12:12).
Me teame, et Jumal on see, kes „annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu“ (Js 40:29), aga ta otsib neid, kes tahavad. Ta otsib neid, kes sirutuvad ja on valmis liikuma.
Suurim tragöödia kogudusele ei ole täna see, kui me ei tohi enam kirikus kokku saada. Suurim tragöödia ei oleks isegi see, kui kirikud kõik maha põletataks. See ei lõpeta kogudust. Väline surve, välised piirangud, väline laim ja tagakius pole kunagi kristluse tuld suutnud lämmatada. Tragöödia on see, kui me oma kodudes loobume armastamast. Tragöödia on, kui me kristlastena täidame sotsiaalmeedia rumaluse ja kurjusega. Tragöödia on see, kui me ei leia põhjust enam teiste õnnistamiseks, vaid keskendume vigade leidmisele ja inimeste lahterdamisele. Tragöödia on see, kui me enam kodus ei palveta ega otsi Jumala palet. Tragöödia on see, kui me oma usaldamatuses peame ennast Jumalast targemaks. Tragöödia on see, kui me oleme muutunud nii õigeks, et me ei vaja enam meeleparandust. Tragöödia on see, kui meie ellu ei jää mitte midagi Jumalaga seonduvat siis, kui meilt võtta pühapäevane jumalateenistus.
Ma tahaksin julgustada meid kuulma erinevates rasketes ja elu kitsamaks muutvates sõnumites Jumala evangeeliumi. Las halvad uudised saada „halvaks evangeeliumiks“. Need sõnumid ei pea panema meid hirmunult alla andma, vaid usujulguses ja lootusrikkalt leidma uusi võimalusi ning loovaid teid.
Meil kõigil on igal päeval hulk võimalusi olla maailma valgus. Kõigil meil on võimalusi helistada, sõnumeid saada, ühel või teisel moel kellegagi kokku saada, teha armastuse tegusid. Vahel on kõige väiksemad inimlikud head teod üdini jumalikud ja üleloomulikud. Ei ole paremat aega, et õppida väljendama hoolivust. Ei ole paremat aega, et õppida silmadega naeratama. Ei ole paremat aega, et kogeda ühtsust, mis ületab füüsilisi vahemaid.
Tänane aeg tuletab meile meelde, kui palju võib „halvas“ head olla. Jah, on väga keerulisi olukordi, on palju küsimusi, on valu, üksildust, leina … aga kõige selle sees on alati evangeelium, sest see, kelle kätte sa oled oma elu usaldanud, on lõpuni ustav. Ta on üle meie arusaamise armastav ja halastav ning tema valitseb kogu maailma. Temaga oleme erinevates lahingutes alati vastase suhtes ülekaalus.
Mõtle Iiobile, kes oli uppumas halbade sõnumite laviini alla, aga kõige selle sees oli talle valmis pandud elumuutev kohtumine oma Looja ja Lunastajaga. Mõtle Joosepi loole, kuidas halva sõnumi varjus oli Jumalal valmis kirjutatud külluslik rõõmusõnum, täis ettehooldust ja -nägemist. Mõtle Paulusele erinevates vangikongides ja seal sündinud kirjadele. Rääkimata kõige mõjuvamast ja võimsamast „halvast evangeeliumist“, mis kuulutati Kolgata keskmisel ristil. See oli hetk täis kibedust, hirmu, mõistmatust, pettumust, loendamatuid küsimusi … aga inimsilmale nähtamatult ja inimmõistusele hoomamatult oli just seal valmis kirjutatud inimajaloo suurim triumf ja rõõmusõnum. Selle avalikuks saamine võttis lihtsalt mõned päevad aega.
Me ei tea, millal näeme meie oma elu halbade sõnumite rõõmsat poolt. Mõned elu keerdkäigud selginevad meie jaoks alles siis, kui me ei käi enam usus, vaid nägemises. Aga ühes võime kindlad olla. Jumala sõnumid on alati rõõmusõnumid, isegi kui nad mingis ajahetkes võivad tunduda halbade sõnumitena.
