Usu või ise – Jumala tegu!

7-8/2009 Meego Remmel, EKB Liidu presidendi jutlus Pärnu suvefestivali lõpujumalateenistusel 12.07.2009AD

Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?" Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud" (Jh 6:28-29).

Meie suvefestivalil on üsna eestilik pealkiri: „Usu või ise..." Kui eestlane midagi seesugust lausub, on raske otsustada, kas ta ikka ise usub või ei usu. Tahes-tahtmatult seisame silmitsi omaenda usu kahevahelolekuga.

Küllap vist...

Sarnasele eesti keele ja meele tõigale viitas paar kuud tagasi tänavuse Tartu kirjandusfestivali Prima Vista avakõnes ka kirjanik Andres Ehin. Ta rääkis teemal „Küllap vist". See korduvalt eesti kirjanduses kasutatud väljend jätab otsad lahti nii kuulaja kui ütleja jaoks. Ehin selgitas: „Küllap vistil on suur ja tume tuum. Küllap vist ajab hirmu peale, kuid viib meid ka edasi põlist eestipärast teed pidi. Küllap vist ei tähenda seda, et me peaksime otsustamist aina edasi lükkama. Küllap vist tähendab seda, et me ei tohi asjadest ega ideedest endale jumalaid teha. Eesti kirjanduses ilmneb enam kui tavalises kõnekeeles, et meie jaatamistel ja eitamistel on väga sageli vimka küljes. See on kiiksuga jaatamine või kiiksuga eitamine, mille taga luurab küllap vist. Ehk teisiti öeldes – ükski tõde pole igavene ja mõjub ainult teatud piirides, mingis kindlas aegruumi punktmomendis. Kontekstist välja kistult muutub iga tõde naeruväärseks."

Küllap vist peegeldab see eestlaslikku suhtumist isiklikult omaksvõetavasse uskugi. Tõdetakse: „Usu või ise!" Enda jaoks jäetakse siiski lõpuni määratlemata, mida isiklik usk tähendab. Maailmakuulus kirjanik ja mõtteteadlane Umberto Eco, kes selsamal kirjandusfestivalil esines peakülalisena ülikooli pilgeni täis aulaloenguga, rääkis, kuidas kirjandustegelased võivad hakata meie isiklikus või ühises eluloos vahel tõelisemaltki elama kui reaalsed ajaloolised või kaasaegsed elutegelased. Nende elu- ja suhetelugusid tuntakse faktilise täpsusega, samal ajal kui ajalooliste suurkujude elud võivadki jääda üle aegade selgusetuks. Eco tõi näite usumaailmast, kus religiooniloo inimlikest või jumalikest tegelaskujudest jäävad umbes 90% tavainimeste jaoks lihtsalt kirjanduslikeks suurusteks. Samas võivad mõned teistest eristuda. Muude inimeste jaoks pelgalt kirjandustegelaste hulka arvatud isik võib tõsiseltvõetuna teiste seast oma usaldusväärsuses esile tõusta. Ületades „küllap vist" loogika murdepunkti hakkab ta korraga valitsema üle terve inimliku elu. Saades jumalate Jumalaks ja isandate Issandaks omandab ta elumäärava tähenduse otsekui usu kese ja kogu elu kandejõud. Suure algustähega Kõigekõrgemaks võib pürgida küll mitmeid suurusi, ent viimselt pälvib selle koha vaid üks. Nii jääb küsimuseks, kes või mis?

Kirjandustegelased võivad hakata meie isiklikus või ühises eluloos vahel tõelisemaltki elama kui reaalsed ajaloolised või kaasaegsed elutegelased.

Taolise religioonipsühholoogilise fenomeni kujukaks näiteks on olnud sel nädalavahetusel siinsamas Pärnus toimunud india festival. Eile päeval läbis linna krišnaiitide rongkäik – rathayatra – koos laulu ja tantsu saatel kaasaveetud suure värvilise ratastel templiga. India usundiloo värvikad esindajad kuulutasid nõnda kõigile olevat end leidnud oma elutee idamaise valgustuse ja nirvaanaliku kannatusmaailmast pääsemise. Omal ajal elanud taevaliku andega muusikamees Krišna on saanud nende jaoks kõige isiklikumat kummardust väärivaks jumalikuks suuruseks, keda nähakse ja austatakse üle kõige.

Läänemaine valgustusajastu ja sekularism seevastu on püüdnud kogu usumaailma mõttetuks kuulutada. On väidetud, et mis pole ratsionaalne, ei vääri ka tõekspidamist. Tänaseks on siiski tõdetud, et ratsionaalsusi võib olla rohkem kui üks. Reaalsemast reaalsemaks võib osutuda isegi see, mis esmapilgul näikse irreaalne, ebareaalne, sürreaalnegi.

Seletamatuga silmitsi

Sarnases olukorras avastasid end ka juudid esimesel sajandil Galilea järve kaldal. „Järgmisel päeval nägi järve kaldal seisev rahvahulk, et seal oli ainult üks paat. Nad teadsid, et Jeesus ei olnud astunud paati koos oma jüngritega, vaid ta jüngrid olid ära läinud üksi. Tibeeriasest tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba. Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?"" (Jh 6:22-25)

Jeesuse haihtumine üleöö oli nende jaoks irreaalne kogemus. Seda ei saanud loogiliselt seletada. Evangeelium jutustab, kuidas õhtul oli Jeesus tuhandeid inimesi imeliselt toitnud, siis lasknud jüngritel ühe paadiga teele asuda, ise aga läinud järveäärsetele mägedele palvetama. Öösel oli veel tormgi tõusnud. Nii ei saanud Jeesus kuidagi teise paadiga üle järve minna. Kui hommikul vaikseks jäi, tuli Tibeeria poolt veelgi paate, kus aga keegi polnud märganud Jeesust vastu sõudmas. Kõik tõendid rääkisid selle poolt, et Jeesus lihtsalt pidi olema endiselt rahvapoolsel kaldal. Ometi nad teda sealt ei leidnud. Lõpuks otsustati siiski minna otsima teiselt poolt järve. Ja seal ta oligi! Otsekui imeväel istus ta koos oma jüngritega rahulikult Kapernaumas. Seletamatuks jäi vaid tõik, millal ja kuidas järveületus aset leidis.

Küllap vist olid kohalikud siiski juba jüngritelt kuulnud neid öisel järvel kohutanud hirmuäratavatest tormilainetest kui ka Jeesuse imelisest lähenemisest neile kõndides mööda vett. Kuna Kapernaum oli Peetruse kodupaik, võis viimase nainegi olla kuulnud ja edasi rääkinud abikaasa enneolematut kogemust, kuidas ta Jeesuse sõna peale tormisele järvepinnale astus ning sedamööda eneselegi arusaamatult vettpidi edasi sammus. Tegemist polnud ju unenäoga, usu või ise! „Kes ta selline on, et isegi tuuled ja järv kuulevad tema sõna?" olid jüngrid imestanud, kui Jeesus nendega eelmisel korral paadiga üle järve minnes tormi vaigistas (Mt 8:27). Seekord polnud neil aga enam kahtlust: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!" (Mt 14:33) Teist seletust lihtsalt ei jäänud.

On raske eitada nende asjade reaalsust, mida Jeesus inimeste ja loodusjõududega teha võib.

Samasuguse väljakutse ees näikse olevat kaasaegne maailm ja Eestigi. On raske eitada nende asjade reaalsust, mida Jeesus inimeste ja loodusjõududega teha võib. „Küllap vist" pole ammu enam piisav seletus. Tahes-tahtmatult on asjalood sedamoodi, et „usu või ise". Samas eeldab Jeesuse Jumala Pojaks tunnistamine radikaalseid muudatusi mitte ainuüksi teatud abstraktsetes tõekspidamistes, olgu või mõne teoloogilise teooria veendumustes, vaid ka kõige praktilisemates eluhoiakutes ning ellusuhtumises tervikuna. Mingis mõttes eeldab Jeesuse isiksuse jumalikkuse tunnistamine sarnast ususammu Peetruse järveleastumisega. See esitab väljakutse kõigele, millest meie senine elukogemus enesekindlust ja turvatunnet on ammutanud. Omaenda sõudepaadist lahti lastes jääb üle edasi minna vaid Jeesust usaldades.

Kus on teie usk?

Laevahukul võib nii mõnigi pea ees vette hüpata – kaotada pole enam midagi. Kui aga laevuke veel kannab, on sootuks teine lugu. Siis tuleb teha kõik aluse veepeal püsimiseks ning paluda Kõigekõrgemalt tormi vaibumist. Kord oli Jeesuse ja tema jüngritegi paat vett täis tormanud. Jeesus magas rahulikult paadipäras. Ehk oli see nimelt Peetruse ärrituv natuur, kes äratas Õpetaja unepealt etteheitega: „Kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?" (Mk 4:38) Jeesus aga tõusis lihtsalt üles, käskis tormil vait jääda ning küsis siis rahunenud järvelainetel kiikudes läbi vaikse veeloksumise: „Kus on teie usk?" (Lk 8:25).

Mäletan, kuidas 25 aastat tagasi ühes mu esimestest jutlustama õppimise tundidest selle teksti üle arutledes ütles toonane EKB koguduste liidu juht Robert Võsu, et jüngrite probleem polnud niivõrd tormi kohutavuses, kuivõrd mõtlematuses Jeesuse usaldusväärsusele. Oli ta ju neid ise kutsunud oma jumalikule missioonile. Tema ülesanne ei olnud lõpetada järvevees jüngritega uppudes ehkki saatanlik rünnak võinuks seda taotleda. Jeesuse missiooniks oli koolitada oma jüngrid küpseteks usumeesteks, kes pidid minema kõike maailma kogu loodule evangeeliumi kuulutama. Surnuist ülestõusnud Jeesus kinnitas inimkonna Päästjana: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka" (Mk 16:16). Nii astusid 125 aastat tagasi ka esimesed Pärnu baptistikoguduse rajajad usujulgelt ristimisvette. Nad esitasid kogu toonasele tsaristlikule usu- ja elukorraldusele enneolematu väljakutse: „Usu või ise!" Nemad uskusid. Ja nende usk on uskumisväärsena edasi pärandatud tänaseni.

„Kus on teie usk?" oli Jeesus küsinud. Teine kord suutis Peetrus juba rohkem uskuda. Nähes Jeesust mööda järvepinda kõndivat ja kuuldes jüngrite tondihirmu hädakisa keskel Jumala Poja häält: „See olen mina, ärge kartke!" (Jh 6:20), hüüdis Peetrus talle midagi üle mõistuse tunduvat: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!" (Mt 14:28) Ja Jeesus vastas: „Tule!" (Mt 14:29) Ja Peetrus läks, söandades astuda üle paadiserva. Järvepind kandis. Ta tegi isegi mõned sammud Jeesuse poole. Ent siis ta vajus. Korraga tundus talle järvelkõndimine ratsionaalselt ja emotsionaalselt võimatuna. Usk kadus. Ja vesi muutus taas pehmelt endasseneelavaks. Siiski uskus Peetrus Jeesuse päästmisvõimesse, hüüdes: „Issand, päästa mind!" (Mt 14:30) Jeesus haaras tal kohe käest, märgib evangeelium, päästis ta uppumisest ja ütles siis: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" (Mt 14:31) Taas polnud usunõrkuse juures põhiprobleemiks intellektuaalne ja emotsionaalne arusaamatus vee kandejõu ja inimese kaalukuse suhte järsust muutumisest öisel järvel. Pigem selles, et Peetrus ei usaldanud lõpuni Jeesuse kutset: „Tule!"

Kui Jeesus kutsub meid: „Tule!", siis ta teab, mida ta suudab. Ta ise seisab ju selsamal järvevee pinnal! Kui ta esitab meile väljakutse astuda turvalisest paadist tema poole veel üks samm, siis mitte selleks, et tõestada meile meie vettevajumist, vaid temasse uskumise kandejõudu. Nii seisame meiegi Jeesuse esitatud küsimuse ees: „Kus on teie usk?"

Kes usub...

Mäletan oma tütre Laura ujumaõppimist. Vanem vend Jakob oli juba varakult ujumise selgeks saanud, ujumistrennigi läinud. Laura oli füüsiliselt pisem. Tema jaoks ei olnud vesi nii kergesti usaldatav keskkond. Ometi õppis ka tema ujuma. Ma ei jätnud teda aga vees üksi. Vastupidi, me läksime koos käsikäes vette, kuni jõudis kätte tema usaldumisvõime piir. Hoides tütrekesel käest ütlesin, et astun nüüd paar sammu tagasi kalda poole, kuna sinu ülesandeks on viskuda vee peale ning teha paar tõmmet ujumisliigutusi, kuni isa püüab su oma sülelusse. Mind oli ta julgenud usaldada. Astusin eemale ja sirutasin käed välja, öeldes: „Laura, tule" Ja Laura tuli. Ta teadis, et rohkem ei peagi suutma, kui ennast veekogu põhjast, basseiniäärelt või kaldaservalt lahti lükata ning siis kõigega, mis tal oli, ainiti oma isa väljasirutatud käte poole sõuda. Ülejäänu tegi juba isa. Ta lihtsalt pidi seda tegema. Teisiti ei saanudki olla. Ja nii õppiski Laura ujuma. Ta ei usaldanud niivõrd vett, kuivõrd isa.

Kallid, kui meie taevase Isa läkitatud Poeg ütleb meile: „Tule!", siis on tal tõsi taga. Ta päästab. Ta püüab. Ta kannab. Ta osutub usaldusväärseks. Tema käed on välja sirutatud. Vaimuliku ujumaõppimise põhiküsimus pole vee kandejõus ega meie füüsilises suutlikkuses. Küsimus pole ka ristimisvee sakramentaalses pühitsuses või müstilises toimemehhanismis. Küsimus on Jeesuses ja temasse uskumises. Kui tema ütleb: „Tule!", siis – usu või ise – „kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka."

Nõmme Baptistikoguduse endine karjane August Ruusna oli suurepärane ujuja. Kui ta Teise maailmasõja ajal pärast pommitabamuse saanud laeva hukkumist külmas Soome lahes hulpis, polnud kuhugi välja ujuda. Tuli vaid oodata ja loota, et end pinnal hoides keegi lõpuks tuleks ja päästaks. Korraga kuulis ta enda lähedalt kaassõduri häält: „Ruusna, päästa mind!" Ruusna ujus uppuva mehe juurde. Ta teadis, et rohkem kui üht meest ei suudaks ta puht-füüsiliselt päästa. Aga üht ta siiski suudaks. Nii heitis ta selili vee peale, võttis uppumisohus mehe oma rinna peale ning hoidis teda lihtsalt vee peal. Tunnid läksid. Meri jäi meestest aina tühjemaks. Aga Ruusna ja tema „rinnalaps" lebasid vee peal. Lõpuks tuli üks laev ja päästis vetevoogudest mõlemad mehed. Mees, kelle elupäästjaks Ruusna osutus, ei osanud oma tänu muud moodi väljendada, kui et saatis talle kuni surmani igal sünnipäeval kingituseks tordi, märkides juurde: „Sina oled minu elupäästja!"

Et päästetud saada, ei olnud vaja midagi muud teha, kui vaid appi hüüda ning siis oma päästjat jäägitult usaldada. Kõik muu tegi Ruusna. Liikumatult vees lamades pandi proovile elupäästev usk. Ent sellest piisas. Samamoodi eeldab meie usku ka Jeesus. Täna ütleb ta sulle ja mullegi sarnaselt ususammu astunud Peetrusele: „Tule!" Ta käed on avatud, nagu isal oma usaldumist õppiva tütre suhtes. Ta kuuleb su appihüüdu ja päästab, kinnitades: „Toetu mu rinnale!" Tema jumalik kandejõuvõime ei lase meil hukkuda. Kui me vaid söandame peetruslikult hüüda: „Issand, päästa!", sirutab ta meie poole oma päästjakäe. Meie pääste seisneb jäägitus usalduses.

Jälgisin Ameerikas olles teleri vahendusel otseülekannet Georg Bush seeniori 85. sünnipäevalt. Teises maailmasõjas langevarjuga põlevalt lennukilt alla hüpanud ning seejärel pikki tunde jaapanlaste laevadest ümberpiiratuna ookeanivees surmaga silmitsi palvetanud ning siis imekombel Ameerika lennukikandjale tõmmatud hilisem president sooritas sedakorda väga sujuva langevarjuhüppe. Kui ta maandus oma perekondlike traditsioonidega seotud külakiriku ukse ette, küsis teda intervjueerinud ajakirjanik, kuidas hüpe ja maandumine sellises vanuses tundus. Vanameister lausus: „Väga sujuvalt!" Intervjueerija küsis edasi: „Kas kõhe ei olnud?" - „Ei!" - „Teie eas ja ei mingit hirmu?!" - „Loomulikult mitte! Olin turvaliselt seotud minuga koos hüppe sooritanud dessantväelase külge. Ta on langevarjuhüpete alal parim professionaal. Õhus olles pidin vaid teda usaldama. Maandumisel ütles ta: „Härra president, tõstke nüüd jalad veidi üles, et te haiget ei saaks!" Nii ma tegingi. Kõik läks kõige sujuvalt – tänu Jimile!"

Nagu elukogenud riigijuht usaldas langevarjuhüppel mitte omaenda kehalisi võimeid, vaid treenitud professionaali, peame meiegi Jeesuse kutsele vastates klammerduma mitte iseenda, vaid tema külge. Peetrust kandis järvel pigem usk Jeesusesse, kui vesi ise. Kui ujuma saab õppida vett usaldades, siis kristlaseks on võimalik saada ainiti Jeesust usaldades. Usaldus umbmäärase vaimumaailma või tundmatute loodusjõudude vastu osutub ebainimlikuks. Usaldus maagia vastu on psühholoogiline võimatus. Usk karmalikku maailmaseadusse või omaenda vaimse arengu potentsiaali pole võrreldav usaldusega isikulise Kõigekõrgema suhtes. Idamaine lootus eneselunastuslikule kannatustemaailmast pääsemisele lõpeb varem või hiljem budistliku bodhisattva vajaduse tunnistamisega. Ent mis tahes vaimne teenäitajagi võib juhatada eksiteele. Hiljutine uudis, kuidas dalai-laama poolt keset Eestimaad pühitsetud puu niisama kuivas ära, on kristlaste jaoks kujundtõigaks, et „ühegi teise nime sees ei ole päästet", kui vaid Jeesuses. Kaks tuhat aastat vana kuivanud ristipuu on äratanud uuele elule miljoneid, saades üle maailma eluandva lunastusjõuga elupuuks. Kui me vaid usume.

Jumala tegu

Tuhat inimest tuli mai lõpul Tallinnas toimunud Lootuse festivalil Jeesuse juurde, leides pääste oma pattudest ja lepituse Jumala palge ees ning uue elulootuse nii nüüdseks kui igaveseks eluks. Eile palvetasin siinsamas suvefestivali lava ees inimesega, kes usaldas oma elu Jeesuse kätesse. Täna hommikul andsid mitmed usklikuks saanud inimesed Pärnu rannas ristimisvette astudes oma isikliku usutunnistuse. Nagu ujumaõppinud ei pea enam hirmu tundma vee ees, vaid võivad vee kandejõudu usaldades kummutada kogenematute skeptikute väite, et ujumine on ilmvõimatu, nii annavad ka Jeesuse läbi usuletulnud kaasaja maailmale tunnistuse, et jumalik kandejõud pole kätketud mitte (isegi ristimis)vette, vaid Jumala ainusündinud Poja lunastuse meelevalda ning Püha Vaimu väesse, kelle Jeesus on tõotanud temasse uskuvale kogudusele. Kristliku elumuutuse leidnud usklikke on täna juba liiga palju väitmaks pimesi, et usu läbi päästetud saamine on võimatu. Jumal, kes on end ilmutanud Jeesuses Kristuses, on 100% usaldusväärne. Küsimus on pigem meis: usu või ise?!

Kristliku elumuutuse leidnud usklikke on täna juba liiga palju väitmaks pimesi, et usu läbi päästetud saamine on võimatu.

Minu isa koges Jumala päästvat väge siinsamas Pärnu jõe lahesuudmes. Kümneaastase poisikesena oli ta koos sõpradega otsustanud üle jõe ujuda. Siiski pöörasid poisid poolel teel ümber, kartes väsida teiselt kaldalt tagasiujumisel. Nii hakkas Aamogi tagasi ujuma. Aga ühel hetkel tundis ta, et enam ei jõua. Teised poisid liikusid ees kiiremini. Väikemees jäi teistest maha. Lõpuks kadus jõud ka pinnal püsida. Nii ta vajuski. Põhjani. Mäletamata, kuivõrd ta selles meeleheitlikus olukorras veel Issandat appi jõudis hüüda, on tal siiani meeles, kui selgelt ta jõe põhjas mõelda ning tegutseda suutis. Kõige kummalisem oli see, et jalad vastu maad saanud, hakkas ta otsekui iseenesest mööda jõe põhja edasi sammuma. Automaatselt. Ta jõudis minna üsna pikalt, kuni korraga tundis vastu jalga kalavõrgunööri. Haarates sellest kinni tõmbas ta end mööda nööri ülespoole. Ühel hetkel avastas ta end taas pinnalt. Teised poisid olid juba kaldal ning jooksnud vanemale vennale Joelile ütlema, et Aamo uppus. Kui Joel kalda äärde jõudis, leidis ta sealsamas seisvat ka elus ja terve väikevenna. Jumal ise oli ta päästnud, ilmutades oma väge sirutada päästvat kätt mitte ainult Peetrusele tormise järve lainetes, vaid ka jõe põhja vajunud väikesele Pärnu poisile. Samal päeval sündis isa otsus, et ta vajab Päästjat ning päästekindlust igaveseks eluks.

Samamoodi suudab Jeesus oma päästva käe sirutada sinugi ellu, kus iganes sa oled! Päästjat vajame me nii või teisiti. Usu või ise! Olles oma usulisel ujumisteekonnal väsinud või põhjagi vajunud, võid hüüda nagu Peetrus: „Issand, päästa mind!" Sedamaid sirutab ta oma käe, usu! Piibel kinnitab nii Vanas Testamendis kui ka Uues Testamendis, et „kes iganes Issanda nime appi hüüab, see pääseb". Usu või ise!

Mina ei suutnud seda päästet oma elus aastaid lõpuni usaldada. Väikese poisina vaatasin ma liigselt iseendasse. Mõeldes omaenda patusele loomusele ei suutnud ma kuidagi uskuda, et Jeesus üldse minusugust tahab ja päästa suudab. Ühel päeval jõudsin elus punkti, kus mul ei olnud enam midagi alles jäänud iseenda võimetele lootmisest. Pidin tegema otsuse. Jõudes tema armust oma usus ainuvõimaliku lahenduseni, ütlesin: „Ainult Sina, Issand, suudad mind päästa, ei keegi ega miski muu! Päästa mind, Jeesus!" Ja Jeesus päästis. Kogesin jumalikku lepitust ja üleinimlikku rahu. Jumala Vaim täitis mu elukogemuse uue osadusega. Alul kartsin, et hommikuks see haihtub. Aga usk Päästjasse kandis üle hingevaenulike hirmujõudude. Jeesus ei tähendanud minu jaoks enam meeldivat tunnet, mis võib tulla ja minna. Tänaseni on ta minu Issand ja Päästja. Elumuutev kogemus, usu või ise!

Rahvas, kes hommikul ei leidnud Jeesust järve äärest ega ka järvelt, avastas teda otsima minnes ta sootuks teiselt kaldalt. See ületas igasuguse arusaamise ja loogikavõime. Jeesus oli aga tõotanud: „Kes otsib, see leiab!" Eriti pidi see tõotus kehtima tema enese kohta. „Kes otsib mind, see leiab minu," on kinnitanud Jeesus. Kui nad aga Jeesuse juurde tulid, ei olnud nende jaoks peamiseks küsimuseks enam see, kuhu oli Jeesus kadunud või kuidas ta sinna järve teisele kaldale sai, vaid kuidas nemadki võiksid hakata Jeesuse sarnaselt Jumala tegusid tegema. „Küllap vist" olid nad juba kuulnud jüngrite värvikaid jutustusi tormisest järvest ja järvel kõndimisest ja tormi vaikimisest. Nii seisid inimesed silmitsi kõige olulisema kristliku elu küsimusega: „Kuidas?" Selle küsimusega astusid nad samal hommikul ka Jeesuse ette.

Tormisel järvel paadis magades oli Jeesus õpetanud, et isegi siis, kui me teda tegutsemas ei näe, tuleb usaldada tema isikut ja missiooni, mis ei saa lõppeda hukkumisega. Teine kord jüngreid omaette tormisele järvele teele saates oli Jeesus andnud kujuka kinnituse, et ta ei jäta neid hätta isegi juhul, kui nad teda üleüldse ei näe ega käega katsuda saa. Nii tuli ta nende juurde läbi tormi ja tuule järve pinda mööda, ja seda just hetkel, kui nad ise enam oma usus rohkem edasi püüelda ei suutnud. Samamoodi sirutas ta oma päästva käe Peetrusele hetkel, kui too kahtlema lõi, kas järvel kõndimine saab ikka olla piisavaks tõestuseks, et Jeesus on Issand.

Kui nüüd rahvas Jeesuse ümber kogunes, küsiti: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?" Jeesus vastas, et mitte meie inimestena ei pea hakkama tegema Jumala tegusid, vaid laskma Jumalal teha teoks selle, mida ta meie elus oma Poja Jeesuse Kristuse läbi tahab ja suudabki teoks teha: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud." Piibel ütleb selgelt, et Jumal ei ole läkitanud oma Poega mitte maailma hukkamõistmiseks, vaid päästmiseks. Seega, mitte meie ei pea ennast päästma, vaid Jumal päästab meid! Usu või ise!

Pärast parvlaeva Estonia hukku tuli meie koguduse Alfa kursusele naine, kes kaotas selles traagilises õnnetuses nii ühe oma tütre koos mehega kui ka teise tütre mehe. Kõik nad olid olnud usklikud, mitte aga ema. Intelligentse inimesena ütles ta, et ei oska uskuda ega ka laste usutunnistusest hoolida. Ent pärast lapse surma hakkas ema tütrest mahajäänud päevikuid lugema. Mida rohkem ta luges, seda enam ta veendus. Korraga avastas ta, et temagi vajab usku Jeesusesse. Tütar oli teda kogu elu südame armastusega eestpalves Jumala ette kandnud, et emagi võiks usu läbi päästetud saada. Ehkki tütar ise ei pääsenud laevahukust ega seni õnnelikult elanud perekond sügavast leinast, murdis läbi leinavalu ema südamesse päästev usk igavesse ellu. Alfa kursusele tulles pühendas ta oma elu täielikult Jeesusele. Mäletan, kuidas Alfa kursuslastele korraldatud nädalalõpu väljasõidul Suurupis läksime koos mere äärde. Sinna oli asetatud mälestuskivi meenutamaks Estonia hukkumist. See oli kohal, kust võis vaadata otse merele – just sinna, kust tol traagilisel sügisõhtul oli viimast korda möödunud parvlaev Estonia oma merehukuteekonnal. Mäletan, kuidas me süütasime mälestus- ja palveküünlad ning võtsime ühiseks palveks üksteisel kätest. Kristlasena uue elu leidnud ema ütles: „Tänu Jumalale, nüüd olen ka mina päästetud, nagu mu tütar palus! Usun, et kunagi saame me taas igavesti koos olla..."

Tänu olgu Jumalale, kelle päästetegu on suurem kui meie arusaamise või uskumise võime! Võta see usus vastu, mida Jeesus pakub. Enamat pole vaja! Usu või ise! „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud." Aamen.