August 2021 
Jakob Remmel, 3D koguduse pastor
Ma olen sügavalt veendunud, et iga kohaliku koguduse üks suurimaid väljakutseid peitub inimeste Kristuse juurde juhatamises. See ei ole kerge ülesanne ja kui vaenlane suudab meie tähelepanu sellelt missioonilt kõrvale juhtida, oleme piltlikult justkui kaotanud oma nägemisvõime.
Teisalt olen aastate jooksul mõistnud ka, et inimeste usule toomisega koguduse väljakutsed ei lõpe. Aastaid tagasi nägime 3D kogudust asutades, kuidas Jumal mitmeid inimesi usu juurde tõi. See oli suur õnnistus, kuid sellega käis kaasas ka tuumikmeeskonna naiivne usk, et seesama Jumal, kes inimesi enda juurde tõi, juhib neid ka usuteekonnal edasi.
Loomulikult on see väide ise tõene, kuid oluline on mitte unustada ka Jumala ootusi kristlaskonna suhtes läbi suure misjonikäsu – teha jüngreid.
See teadmine kinnistas väga kiiresti selguse, et nüüd on vajalik hakata päriselt inimestega suhteid ehitama.
Jumala puudutus võib pimestada
Paljude kristlaste jaoks on tuttav Apostlite tegude raamatu 9. peatükk, milles 1. sajandi üks suurima mõjuga jüngreid (Paulus) Jeesusega kohtub. Harvem oleme aga ehk tähelepanelikud selles osas, milline oli Pauluse usulises arengus koguduse jüngerlik roll.
„Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?“ Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.“ Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse“ (Ap 9:1–8).
Kui võtta seda lugu kokku, siis Paulus, kes oli selle hetkeni elanud kristlaste ja Kristuse vastasena, mõistab korraga, et Jeesus tõesti ongi tee, tõde ja elu. See oli murranguline kogemus. Küll aga võime antud loost näha, et nii otseselt kui kujundlikult Jumala poolt puudutatud mees oli ka teistpidi Jumala poolt pimestatud mees. Paulus talutati pimedana sinna, kuhu Jumal teda läkitas. Ta vajas teiste abi, hoolimata oma usulise kogemuse tõsidusest ja sügavusest. Usun, et sellest on kogudustel õppida nii mõndagi.
Julgustus nõuab julgust 
Aga kuidas siis peaks aitama edasi liikuda neil, kes on Jeesusega kohtunud? Mõnes mõttes nõuab see praktikas julgust mõlemalt osapoolelt. Ma mäletan üsna hästi seda, kui olime abikaasaga mõned aastad tagasi kolinud Pärnusse elama, et selles paigas jüngreid teha. Kui olime oma asjad lahti pakkinud, jõudis meile pärale mõistmine, et oleme tulnud täiesti võõrasse linna, eesmärgiga seal kuulutada Jumala kuningriiki, kuid see ei tule iseenesest sülle. See teadmine kinnistas väga kiiresti selguse, et nüüd on vajalik hakata päriselt inimestega suhteid ehitama. Keegi teine ei tee seda minu eest ära ja see nõuab julgust. Ka Pauluse jüngerluse lugu läheb julguse tähe all edasi, kui mängu tuleb jünger nimega Hananias.
„Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: „Hananias!“ Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!“ Issand ütles talle: „Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks, ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.“ Hananias aga vastas: „Issand, ma olen paljudelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas, ja siingi on tal ülempreestrite käest meelevald aheldada kõiki, kes sinu nime appi hüüavad.“ Aga Issand ütles talle: „Mine, sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette, sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast“ (Ap 9:10–16).
Sisuliselt on näha: selleks et Paulus saaks julgustatud, peab Hananias samuti julge olema. Kui sa oled kunagi tegelenud inimestega, et aidata neid mõnest väljakutsest edasi, siis tead, et see võib tuua kaasa seninägematuid väljakutseid. Ilmselt just selliseid, mida ka Hananias võimaluse korral vältida tahtis. Aga hoolimata, millised on inimeste hirmud, vajame kõik nii julgustust kui jüngerlust.
Ta isegi ei jäänud palves juurdlema, vaid pigem võiks öelda ‒ ta läks palvetades.
Ristimine = üleskutse kõigile
Mõni nädal tagasi postitas meie koguduse liige Rando Kangro oma Facebooki seinale postituse, kus ta tähistas seitsme aasta möödumist päevast, mil ta ristitud sai. Teatud mõttes oli postituse ning pildi vaatamine mulle meeldetuletus, kuivõrd suur rõõm on näha ühe inimese elumuutust ja seda eriti aastate jooksul hiljem tagasi vaadates, kui tead, et oled ka ise osalenud tema jüngerdamises. Sageli kasutab Jumal elumuutuste algatuseks just kuulekust missioonile, mille ta meile on andnud.
Tulles Pauluse ja Hananiase loo juurde, ei jäänud Hananias nüüd edasi ootama ja kaaluma ning teisi ja kolmandaid arvamusi küsima, kas ta peaks minema ja Paulusega kohtuma. Ta isegi ei jäänud palves juurdlema, vaid pigem võiks öelda ‒ ta läks palvetades. Hananias tegi seda, mida Jumal oli kutsunud teda tegema – ta kuuletus.
„Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud – Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.“ Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida“ (Ap 9:17j).
See tekst märgib ära ka olulise jüngerliku mõõtme, milleks on ristimine. Pauluse ristimine oli isiku märgiline väljendus sellest, et Jumal on tema elu valitseja ja kuningas ning jäädavalt ja märgiliselt tema elu muutnud. Ristimise selgitus ja läbiviimine on aga olulised ja taaskord loomulikud osad koguduse jüngerliku kultuuri ehitamisest. „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19j).
Kujundina tähendab see, et igaühe jaoks on ristimise väljakutse relevantne. See tähendab, et sul on kas kutse ristitud saada või jäädav kutse inimesi ristida. Kui seda perspektiivi selliselt vaadata, võiksime kõik ristimise vaates küsida endalt, kuivõrd oleme meie täna missioonil teha jüngreid ja neid ristida? See on konkreetne küsimus, mis peaks tooma õigesse perspektiivi, milline on meie seos ja kutse ristimisega. Nähes seda jüngerluse ühe osana, mõistame ka iseenda rolli paremini.
Jüngerlus taastoodab jüngreid
Kui 3D kogudus oli alguse saanud ja Jumal usule toonud esimesed inimesed, kes selle märgiks ristitud said, mõistsime kiirelt, et ristimine pole lõpp-peatus. Pauluse puhul tuleb esile tegelikult täpselt sama.
„Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu. Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg“ (Ap 8:19j).
Paulus veetis pärast seda mitmeid päevi koos kogudusega, mis kätkes endas sisulist jüngerlust. Nii sai temast sama mustrit jätkates tõeline Kristuse kuulutaja, kes tegi jüngreid. Ma arvan, et need päevad koos, mil koguduseliikmed Paulust jüngerdasid ning uuele teekonnale minekuks varustasid, olid ülioluliseks osaks tema teenimisest. Mitte et seda üle tähtsustada, aga kui poleks olnud kogudust, oleks Paulus võib-olla oma ülejäänud eluks pimedana Damaskusesse jäänud. Kindlasti oleks Jumalal olnud ka teisi meetodeid. Kuid jüngrite tegemine on meie kutsumus. See on pikk protsess, milles kogudusel on oluline osa, ja seega peaks olema ka igal liikmel roll missiooni täitumisele kaasaaitamisel. Just sellel põhjusel usun, et meie jüngerluse parim on alles ees.
