Märts 2022 
Aarne Põder, Tartu Salemi kogudus
Eestlane on pea alati pidanud kellegi või millegi vastu võitlema. 1000 aastat tagasi sõditi ristirüütlite vastu, siis võideldi vaheldumisi venelaste, sakslaste, rootslaste või teab kelle vastu veel. Peale II maailmasõda tuli võidelda 50 aastat nõukogude okupatsiooniga. Mõned aastad tagasi lahvatas käre madin pagulaste ja maksupoliitika vastu. Nüüd käib äge heitlus Venemaa ja Ukraina vahel, kus pea kogu maailm on valinud poole, kelle eest või vastu võidelda.
Hea lugeja, millist võitlust pead sina? Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele: Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud (1Tm 6:12a) ja efeslastele: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega (Ef 6:12).
Pühitsemine tähendab enda eraldamist Jumalale ja tema käskude esikohale seadmist.
Usuvõitlus
Paulus räägib mõlemas kirjakohas usuvõitlusest. Mis võitlus see siis on?
Efesose kirjas sõnastab apostel, et meil tuleb võidelda pimeduse maailma valitsejatega ja tema käsilastega, keda ei ole silmaga näha, küll on aga näha nende tegusid. Mõtlen siinkohal Ukrainas toimuvale sõjale. Sellistel maailma sõdadel ei ole õigustust – sõda on alati kuradi tegu. Tapariistade haarajad ja vägivallale õhutajad on pimeduse vürsti käsilased.
Alati ei ole aga kerge kindlaks teha, kus poolel asub Jumal ja kus poolel kurat. Nii mõnigi peab võitlust õige õpetuse eest, uskudes siiralt, et on Jumala sõjamees, samas kui tema vastane mõtleb samamoodi. Õige õpetuse eest on kristlased üksteist piisavalt palju tapnud pimedal keskajal, kui katoliiklus ja protestantism mõõgad ristasid. Üks tuttav pastor rääkis kord loo vene tütarlapsest, kes oli jõudnud baptistikoguduse noortetundi. Seal oma eakaaslaste laule ja tunnistusi kuuldes puudutas teda Jumala Vaim ja ta avas oma südame Jeesusele. Kui sellest sai teada tema õigeusklik vanaema, siis öeldi kodus, et see usk ei ole õige. Vanaema võitles üksnes oma õigeusu eest. Aga Jeesus ütles: Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt! (Lk 9:50).
Me ei saa öelda, et on täiesti ükskõik, mida, keda ja kuidas sa usud, kuid veelgi tähtsam on see, kus on sinu usu keskpunkt ja süda. See määrab ära, millistest võitlustest sa üldse osa võtad. Selles maailmas on palju erinevaid sõjatandreid, kuid kõigist neist osa võtta, veel vähem võitjaks jääda, ei ole võimalik.
Mis aitab kristlasel tänastes õpetustuultes ja infotormides õiget võitluspoolt valida?
Üheks selliseks teeviidaks on Peetruse üleskutse: ...pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on (1Pt 3:15). Salmi esimene pool räägib südames toimuvast pühitsemisest. See on usuvõitluse esimene tander. Pühitsemine tähendab enda eraldamist Jumalale ja tema käskude esikohale seadmist. Mulle meeldib, et eesti keeles on sõna „pühitsema“ ja „pühkima“ sama tüvega. Kui me midagi väga eriliseks peame, siis me hoolitseme selle eest. Me ei lase sellel tolmu alla mattuda, vaid pühime pidevalt puhtaks. Läbi Vana ja Uue Testamendi kordub Jumala üleskutse: Olge pühad, sest mina olen püha! Kui miski on meile oluline, siis tegeleme sellega pidevalt. Kui me tahame Kristust oma südames pühitseda, tähendab see tema kõiges esikohale tõstmist, tema tahtmise otsimist, tema õpetuse uurimist, tema õpetatu ellurakendamist.
Peetruse juhatuse teine pool ütleb, et meil tuleb olla alati valmis kostma igaühele, kes meilt pärib aru lootuse kohta, mis meil on. Minu arvates sõnastab see väga hästi usuvõitluse teise eesmärgi – võidelda hukkuvate hingede eest.
Mõni aeg tagasi tõi mu naabrimees oma garaaži ette ühe vanarauahunniku. Vähemalt mina arvasin esiti nõnda. Kui ma tema käest küsisin, mis ta selle vanarauahunnikuga teeb, vastas ta, et see ei ole vanarauahunnik, vaid omaaegne esindusauto Tšaika. Selles vanas „kosus“ oli väga raske ära tunda uhket luksusautot. Kui ma vaatasin, kui palju vaeva ta nägi autolt rooste eemaldamise, parandamise, uute juppide hankimise, värvimise ja lakkimisega, läksin ma lausa küsima, kui kalliks see talle läheb? Kas see ära ka tasub? Mina ei olnud ainuke küsija. Seda küsis igaüks, kes nägi teda päevast päeva oma aarde kallal askeldamas.
Head sõbrad, kui me samamoodi päevast päeva innukalt toimetame oma südame puhastamise, pühitsemise ja Kristuse riigi asjade kallal, siis tulevad ka naabrid uurima, mida me teeme. Vahel kuulen, et Kristusest rääkimine usuleigele eestlasele on raske. Kui oleme oma südame Kristusele pühitsemisele sama palju aega kulutanud nagu mu naabrimees Tšaika putitamisele, on sellest rääkimine puhas rõõm. Raske on rääkida asjadest, mida me ei tunne, mida me ei ole uurinud. See mees, kes on lugematutel tundidel ehitanud vanast autost uut, suudab rääkida selle auto kohta kõike. Kui sinu elu keskpunkt on Kristus ja tema sõna, siis on sellest kerge rääkida.
Jumala riigis ei kehti arusaam, kus „eesmärk pühitseb abinõu“.
Vaimuliku võitluse ohud 
Vaimulikus võitluses on omad ohud. Üks oht on see, et me ei võitle üldse. Lihtsalt „tiksume“ niisama. Kui me jääme vaimulikult leigeks, ega siis kurat ja kurjad vaimud meie peale ka palju aega ei raiska. Keegi ütles, et leiged kristlased on kuradi kõige paremad sõbrad. Kristus hoiatab sellist kogudust: Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust (Ilm 3:16).
Teine oht, millele tahan tähelepanu juhtida, on kiusatus pidada vaimulikku võitlust valede relvadega. Kuid vaimulikku võitlust saab pidada ainult vaimulike relvadega. Nende relvade loetelu on toodud Uues Testamendis: Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest (Ef 6:16–18).
Ilmalike sõdade jaoks on ilmalikud relvad – püssid, kahurid, arvutiviirused, valeinformatsioon, kavaldamised, pooltõdede rääkimised, salakokkulepped.
Vaimulikud ja ilmalikud relvad ning võitlustandrid võivad vahel niivõrd segamini minna, et on raske aru saada, kummal sõjatandril sõda käib. Nii mõnigi tulihingeline kristlane on enda arvates Jumala riigi nimel võideldes sõdinud hoopis kuradi armees.
Kui sa tahad võidelda vaimulikku võitlust Jumala riigi levimise nimel, pead sa sõdima vaimulike sõjariistadega. Sellel hetkel, kui haarad võidu saamise nimel kätte kuradi relvad, oled sa vaimuliku võitluse kaotanud. Jumala riigis ei kehti arusaam, kus „eesmärk pühitseb abinõu“.
Pea 200 aastat tagasi oli Võnnus, kus minagi hulga aastaid kogudust teenisin, kirikuõpetajaks Eduard Philipp Körber. Mõni ajaloohuviline teab tema nime ehk seepärast, et tema kirjutas maarahva keeles Võnnu kihelkonna ajalugu üles. Sealt võib lugeda: „Ühel suviste pühade jutluse ajal tulnud Kriimani mõisapreili väga üleolevalt Võnnu kirikusse. See vihastanud õpetajat ja sõrmega tolle preili sihis näidates ütelnud: „Ja sina, kes kannad siidi ning sameti, ka sinno saava vagla samuti sööma kui meidki!“ Preili pursanud nutma ja jooksnud kirikust välja. („Võnnu kihelkonna ajaraamat”, E. Körber, G. Mootse)
Tolle ütluse pärast kutsuti Körber mõisasse aru andma. Jutustuse järgi haaranud raevunud mõisnik nurgast oma jalutuskepi ja sellega Körberi ees vehkides karjunud: „Kas tunned Moosese sääduse keppi!“ Siis haaranud Körber taskust püstoli ja omakorda seda mõisniku nina ette pistes karjunud veel kõvemini: „Ja kas tunned Aaroni suitsetamise panni!“
Ilmalikus maailmas oli õpetaja Körber võidumees, aga vaimulikus maailmas ja vaimulikus lahingus sai ta lüüa. Jumala riigi võidud ei tule kunagi kuradi relvadega. Ma ei taha öelda, et kristlastel ei tule üheski ilmalikus võitluses osaleda. See ei ole tihti üldse võimalik – sõjad, tülid ja lahkarvamused puhkevad hoolimata sellest, kas meie neid tahame või mitte. Saatku meid apostli palve: Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:8). Kui me oleme aga sunnitud neis osalema, siis võidelgem nii, et vaimulikud relvad oleks meie põhivarustus ja Kristus meie südames.
Võidelgem head usuvõitlust, haarakem igavesest elust kinni!
