Aprill 2022 
Üllas Linder, pastor emeeritus Valgast
Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma (Jh 20:1–9).
Me teame Piiblist, kuidas need sündmused kulgesid ja lõppesid. Maarja Magdaleenale ja jüngritele oli kõik uus ning ootamatu, aga nende kogemused on meile õpetlikud.
Leinavalu
Palju aastaid tagasi rääkisin ühe noore mehega. Ta ütles: „Ma ei saa aru, miks vanad inimesed muudkui surnuaedades käivad.“ Vastasin talle, et ilmselt ei ole ta ühtegi endale olulist inimest pidanud surnuaiale viima. Nüüd on ka see mees pidanud kalmistule jätma oma lähedasi ja tõenäoliselt käib seal isegi.
Tänapäeva noored armastavad arvutimänge. Nendes on sageli kangelasel mitu elu: ta tapetakse ära, tõuseb jälle üles ‒ ja nii mitu korda.
Mõni aasta tagasi juhtus kurb õnnetus. Noored inimesed sõitsid autoga purjus peaga ja terve see autotäis sai surma. Ajalehes kirjutati, et lahkunute sõbrad kogunesid õnnetuspaigale, tõid sinna lilli ja küünlaid ning ütlesid ehmunult: „Ja nad tõesti suridki ära!“ Veel raskem kui surma on mõista ülestõusmist.
Maarja Magdaleenale ei olnud Jeesus ainult mineviku heategija. Ta jäi Jeesuse juurde, sest koges pidevalt vaimulikku hoolitsust. Ta oli osaline töös, mida Jeesus tegi oma jüngritega: Ja need kaksteist olid temaga ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud (Lk 8:1j). Nimekiri naistest jätkub. Nüüd oli Jeesus surnud ja kogu senine eluviis kokku langenud.
Surnud Jeesus oleks võinud jääda inimkonna kangelaseks, märtriks, kes võitles tõe ja õiguse eest ning kes süütult tapeti. Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat. Kuna jüngrid ei teadnud Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma, siis see teadmine pidi neile kohale jõudma.
Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat.
Ehmatus haual
Sündmused ülestõusmishommikul ei olnud tavapärased. Koidueelses pimeduses läksid rõhutud meeleolus naised haua poole. Kuskil olid segaduses jüngrid. Võib-olla mõni neist oli ainult veidi tukastada saanud ‒ ja varahommikul ilmusid naised oma sõnumiga.
Jeesust ei maetud eestipärasesse surnuaeda, vaid kaljusse raiutud koopasse. Sellise koopa ukse ees pidi ka midagi olema. Võimalik, et seal oli renn ja selles rattakujuline tahutud kivi, mida sai liigutada ukse ette ja jälle ära. Niisuguseid haudu kasutati tervete perede matmiseks põlvkondade viisi. Ei olnud ju võimalik, et igaühele otsitakse või raiutakse kivisse eraldi haud, see oleks olnud liiga töömahukas ja kallis. Aga Jeesus maeti esimesena täiesti uude hauda (Jh 19:41).
Haud kuulus Joosepile Arimaatiast ja tema oli ka see, kes kivi ette veeretas (Mt 27:60). Kivi oli väga suur (Mk 16:4). Võimalik, et Joosep ei olnud üksinda, sest Jeesuse ristilt allavõtmiseks oleks ühe mehe jõust väheks jäänud. Võimalik, et ka kivi ettelükkamisel oli ta kõige tähtsam tegelane, aga mitte ainus. Naised nägid seda ja teadsid, et nendel läheks kivi veeretamine väga raskeks. Aga kui nad hauale jõudsid, selgus nende üllatuseks, et pääs hauda sisse ja välja oli vaba.
Loogiline oli niisuguses olukorras kahtlustada hauarüüstajaid. Neid on olnud ka Eestimaal. Nõukogude ajal matsin ühe koguduseliikme. Kui matuselistega haualt ära tulime ja tahtsime minna söögikohta, ruttas millegipärast keegi veel tagasi ja tuli meie juurde teatega, et kõige ilusam lillepott on juba ära varastatud.
Aastaid tagasi murti Juuru vanal kalmistul minu esivanemate haudadelt kaks metallist risti ja ilmselt viidi need vanarauda. Varas arvas vist, et neid pole kellelegi enam vaja ja tema pahategu ei avastata, sest ühel ristil oli ka lahkunu surmaaeg – 1886. aasta. Teine rist oli ainult nimega. Meie suguvõsa oli väga häiritud, sest see oli meile teadaolevatest kõige vanem esivanemate haud. Me panime sinna asemele tavalise hauakivi samade tekstidega, mis nendel kahel ristil omal ajal olid.
Kui Maarja Magdaleena Jeesuse hauale jõudis, oli kõige kummalisem, et surnu ise oli kadunud. Maarja Magdaleena ei suutnud seda teadmist endas kanda. Ta jooksis jüngrite juurde, et nendega imelikku uudist jagada.
Lugesin ühte artiklit tänapäeva Lähis-Idast. Keegi nägi, kuidas üks naine jooksis, ja ta arvas, et nüüd kohe plahvatab pomm. Seal ei olevat kombeks, et naised jooksevad. See olevat ohumärk ‒ et midagi erilist on juhtumas. Kui Maarja Magdaleena jüngrite juurde jooksis, ei olnudki see normaalne olukord. Südamevalu sundis teda rikkuma tavasid, mis sealmail olid.
Kes Jeesusesse praegu usuvad, näevad teda kord igavikus.
Peetrus ja Johannes haual 
Peetrus ja Johannes jooksid nüüd ise hauale. Huvitav, miks teised jüngrid nendega kaasa ei läinud? Võib-olla nad arvasid, et naised on murest segaseks läinud, ja sellepärast ei pidanud vajalikuks vaatama minna (Lk 24:11).
Peetruse ja Johannese ehmatus oli suur ja nad tahtsid oma silmaga näha, mis tegelikult oli juhtunud. Nad leidsid tühja haua ja surilinad, millesse Jeesus oli mässitud olnud.
Meil on ülestõusmispäevast mitmeid kirjeldusi. Need on erinevate inimeste poolt jutustatud ja pilti on üsna keeruline kokku sättida. Sellest loost on näha osaleja jutustust. Evangeeliumi autor Johannes jooksis Peetrusest mööda, kuid läks alles teisena sisse. Nüüd järsku ta uskus.
Mõlemast mehest ja ka teistest jüngritest, kes olid maha jäänud, said varsti vägevad usukuulutajad. Me tunneme Peetrust ja Johannest ka kirjameestena. Jüngrite poolt kogetu, nii enne kui ka pärast ülestõusmist, sundis neid kuulutama ja nad ei saanud oma teadmisi endale hoida. Nad teadsid, et kogu maailm vajab sõnumit: Jeesus on surnuist üles tõusnud ja tema abiga leiab oma probleemidele lahenduse iga inimene.
Apostel Paulus kirjutab iseenda kohta: Häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! (1Kr 9:16). On loomulik, et usklikud annavad edasi sõnumi, mis on nende südametes. On loomulik, kui inimene, kuuldes seda sõnumit, teeb selle järgi ja võtab vastu päästmise, mis Jeesusel on konkreetselt tema jaoks.
Peame tundma Kirja
Sel hommikul oli siiski veel palju segadust. Paljugi oleks olnud teisiti, kui jüngrid oleksid varem Jeesuse kõnedest aru saanud ja mõistnud Vana Testamendi ettekuulutusi. Paljud asjad oleksid tänapäevalgi teistmoodi, kui inimesed tunneksid Jumala tahet ja täidaksid seda.
Samal ülestõusmise päeval, aga juba õhtul, oli kaks meest minemas Emmause-nimelisse külasse. Nende süda oli rahutust täis, kui nendega liitus ootamatult Jeesus, aga nad ei tundnud teda ära. Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib (Lk 24:27). Teelised tundsid, et nende hingehädadele oli sellega tulnud lahendus. Pärast nad ütlesid: Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas (Lk 24:32).
Jeesus on nüüd taevas. Kes temasse praegu usuvad, näevad teda kord igavikus. Pannes kokku kaks kirjakohta, võime lugeda: Pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena – kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks (1Kr 15:52; Jh 5:29).
Jeesus on surnud meie pattude pärast ja võitjana üles tõusnud. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust (1Jh 1:9). Meil ei ole vaja karta: Sest meil pole niisugune ülempreester (see tähendab Jeesus), kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! (Hb 4:15j).
