10/2009 Meego Remmeli jutlus Eesti baptismi 125. juubelile pühendatud ajalookonverentsil
Kallid tänujumalateenistusest osavõtjad, meie tänu on oleviku reaalsus, mitte minevikuline suurus ega tulevikusuunitlus. Meil on võimalust ja põhjust tänada Jumalat just nüüd, siin ja praegu. Tänast tänu ei saa tuua ei homme ega eile. Minevikku ei ole enam, tulevikku ei ole veel. Meie päralt on vaid käesolev hetk Looja loodud aegade loos ja just selles võibki väljenduda tänuohver Jumalale. Tänumeelt oleme väljendanud nii ajalukku vaadates kui laulus, palves ning jagatud kogemustes. Tänuväärne on ka kuulatada ja kuulutada Jumala sõna. Just nii väärime oma eel- ja järelkäijate keskel elumuutva liikumise ühisnimetajat.
Apostel Peetrus alustas oma nelipühajutlust, öeldes: „Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud (...), vaid see on, mis on üteldud prohvet Joeli kaudu: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!"" (Ap 2:15-17; siin ja edaspidi 1968. aasta piiblitõlkes)
Sõnum, mida Kristuse koguduse esiapostel kuulutas, kujunes murranguliseks mitte üksi nende kolme tuhande inimese elus, kes tol päeval sõna vastu võtsid, ristiti ja kogudusega liideti. Sama sõnum on osutunud märgilise tähendusega kuulutuseks üle aegade kristlikult elumuutvate usuliikumise jaoks. Tegemist ei ole mitte joobumuse uimas või oma usus hullunud rühmitustega, vaid inimestega, kes kogevad reaalses olevikus minevikus antud tulevikuliste tõotuste täitumist.
Samamoodi tõdes Jeesus: „Täna on see kiri täide läinud teie kuuldes!" (Lk 4:21). Peetrus kinnitas nelipühapäeva sündmust kommenteerides: „See on, mis on üteldud." Sarnaselt kogesid piibli- ja elureaalsuse ühekssaamist 16. sajandi radikaalsed reformaatorid Šveitsis. Ka 400 aastat tagasi Amsterdamis maailma-ajaloo esimese baptistikoguduse rajanud John Smyth ja Thomas Helwys lähtusid arusaamisest, et usuelu tuleb korraldada mitte kuninglike või kiriklike eelistuste, vaid Jumala Sõna ja Vaimu järgi ühises koguduslikus tunnetuses. Seepärast läksid 1884. aasta 24. veebruaril jääkülma ristimisvette ka eesti esimesed baptistid, kes tunnistasid endi kohta kehtivaks nelipühapäeva sõnumi.
1884. aasta 24. veebruaril läksid jääkülma ristimisvette ka eesti esimesed baptistid, kes tunnistasid endi kohta kehtivaks nelipühapäeva sõnumi.
Nad ei kahelnud, et „see on, mis on üteldud" on neilegi elujuhiseks ja täideviimiseks. Samasugune piiblitõlgendus iseloomustab ka paralleelselt baptistliku usuliikumisega uuele vaimulikule elule ärganud priilasi. „Ridala ärkamise ajaloo" (1928) ülestähendaja Mihkel Busch kommenteerib toona sündinut prohvet Jesaja raamatu valgel: „Rahvas, kes käis pimeduses, on suurt valgust näinud, nende üle, kes elasid surmavarjumaal, on valgus paistnud." (Jes. 9,1.) See prohveti sõna hakkas tõeks saama meie Eesti rahva juures aastal 1873. (...) Sügavas palves saatsid Rootsimaa usklikud kolm meest Eestimaale uskudes, et suur Jumal tõesti nende läbi valgust saab saatma selle pimeda rahvale, keda nad teadsid ägavat usulises vangistuses." (lk 11)
Ja Busch jätkab: „Kui nüüd õhtutaeva serval ärkamisetuli vägevasti loitis, said ka Eesti rahva silmad selle poole pöördud. Rahvas, kes istus pimedas, hakkas suurt valgust nägema." (lk 16)
Edasi kommenteerib ta psalmidekogu: „„Hõiskamine ja võidulaul on õigete majades." (Laul 118,15.) Rõõmulaul kõlas sel ajal Ridalas, seda oli kuulda põllul ja heinamaal. Päästetud hinged olid rõõmsad ja õnnelikud. Nagu linnukoor kevadhommikul kiitsid ja tänasid nad Loojat, kes neile külma ja kõleda talve järele „kena kevade" oli toonud." (lk 23)
Siiski tähistab priikoguduse sündi Buschi jaoks mitte lihtsalt ühine rõõmulaul või kellegi isiklik päästekogemus, vaid kindel pühapäev, mil loeti endi jaoks kehtivaks ja viidi ellu Jeesuse käsk mälestada tema surma leivamurdmisega. Buschi sõnul toimus see Ridala juures Soonurga sauna lähistel keset loodust, kui kuuekesi „mälestati kalli Jeesuse surma südamliku tänuga 13. sept. 1882." Tagantjärele tõdeb ta: „Sellega oli Eesti rahva seas esimene kiriku lahk sündinud. (...) Sellest peale oli igal pühapäeval uute liikmete vastuvõtmine. Ühed tulid Jumala sõna valgusel, teisi tõi südame sala sund ja armastus vendade vastu. Mitmed tulid ilmutuste ja unenägude läbi uue koguduse juurde. Kõik need hinged olid väga ühes meeles ja armastuses. Issand aitas neid." (lk 29)
Kas pole tuttav kirjeldus, mis sarnaneb Apostlite tegude raamatu 2. peatükis jutustatud koguduse algulooga? Jah, usklike kogudus loeb ikka piibliloo oma eluloos kehtivaks ning tõlgendab oma elulugu Pühakirja autoriteetteksti valguses. Peetruse poolt väljendatud „see on, mis on üteldud" elab kristliku järjepidevuse kandjana usurahva elutunnetuses edasi nii 19. kui 20. sajandil, mil tõusid esile evangeeliumi kristlaste ja nelipühilaste ärkamisliikumised. Ikka nähti oma elus ja vaimulikes kogemustes Piibli tõotuste täideminekut. Tõdeti, et „see on, mis on üteldud", kehtis eriliste meeleparanduse ja Püha Vaimu ilmingute kohta.
Johannes Laks kirjeldab juubelikogumikus „Kakskümmendviis aastat vabakoguduslist liikumist Eestis" (1930) Johannes Rubanovitši äratuskoosolekuid 1905. aasta juulikuus Stroomi rannal, mis tõid meeleparandussõnumi juurde tuhandeid inimesi. Laks kirjutab: „Mida Peetrus Korneeliuse kojas tohtis enda imeliku elamuse kaudu seletada, seda said kiriku-, vennastekoguduse ja baptisti vennad Stroomilgi kogeda. Kus iial Jumala Vaim end ilmutab, seal avaldub ka täielik vabadus. Üks neist oli eeskätt suvila omanik E.Lilienthal, kes enda tõendusel oli uue elu ja valgusele jõudnud. Kui Jumal üksi kõikide isa, piibel ainumas kõikide raamat ja kurat kogu ilma vaenlane: miks siis mitte end ühiselt heita oma võiduvürsti käe alla, et oleks üks kari ja üks karjane. Sellega saigi siis 1905. AASTA JUULIKUU EESTI VABAKOGUDUSLIKU LIIKUMISE SÜNNIKUUKS, millel kodumaa usklikkonnas oma teatud tähtsus ja ülesanne." (lk 13)
Evald Kiil tõstatab oma raamatus „Meenutusi nelipühi ärkamisest Eestis" (1997) küsimuse, kui vana on nelipühi liikumine, ja vastab tsitaadiga (pastor Summanenilt): „Nelipühi liikumine on sama vana kui ristikogudus, mis sündis esimesel nelipühal Jeruusalemmas. Praegune nelipühi liikumine on esimese nelipüha otsene jätk. Siis oli see varane vihm Issanda põllule, nüüd elame hilisvihma ajastul." (lk 6)
Nii selgub, et kõik tänase EKB koguduste liidu kaudu ühiseks vendluseks lõimunud usuliikumised teevad nii või teisiti hermeneutilise tagasiviite Apostlite tegude raamatule, eriti selle 2. peatükile kui vaimuliku tähendusega musterloole, mida tõlgitsedes leitakse ka omaenda ühisele usulisele kogemusele piibellik-narratiivne interpretatsioon: „See on, mis on üteldud".
Sedasama on tõdenud aga mitte pelgalt usuliikumise siseringi kuulunud mõtlejad, vaid ka n.ö välisvaatlejad. Näiteks on 19. sajandil alanud eesti rahvusliku, kultuurilise ja usulise ärkamise ning sellest lähtunud vabakoguduste sünni- ja arenguloo kaasaegne, luterlik kirikuõpetaja Villem Reiman tõdenud: „Baptism läheneb algristikogudusele, sest suurkirikust kadunud usulised ehk ühiselulised mõtted ja avalduse viisid liiguvad veel baptistide juures eluvõimsalt edasi." Ei saa välistada, et Reiman viitas algkoguduse sarnast elujõudu ilmutavast usust ja ühiselust rääkides mitte pelgalt baptistide kogudustele, vaid vabakiriklikele ühendustele üldisemalt, kes on lähtunud pigem Apostlite tegude aegsest kogudusest, kui hilisemast kirikutraditsioonist. Nii on tavateadvus pikemalt juurdlemata vabakoguduslikku liikumist ikka millegipärast baptistideks kutsunud. See pole ajalooliselt korrektne, ent kirjeldab võib-olla üht hoopis laiemat hoovust, mida radikaalse reformatsiooni uurijad on nimetanud mitte niivõrd baptistlikuks liikumiseks, kuivõrd baptistiliseks.
Tavateadvus on pikemalt juurdlemata vabakoguduslikku liikumist ikka millegipärast baptistideks kutsunud.
Oktoobrikuus üheksa aastat tagasi igavikku astunud ameerika teoloog ja eetik James William McClendon (1924-2000) toonitas järjekindlalt, et teda ei tohi nimetada baptistiks suure algustähega (ingl Baptist), vaid baptistilistest (ingl baptistic) veendumustest kantud usuliikumise esindajaks, kes loeb Piiblit sarnaselt Apostlite tegude raamatu 2. peatüki 16. salmis väljendatud Peetruse tõdemusele, et „see on, mis on üteldud", olgu prohvetliku ettekuulutusena omal ajal või selle täideminekuna algristikoguduse päevil, tänapäeval ning tulevasel Issanda päeval. Apostlite tegude 2:16 alusel Peetrust inglise keeles tsiteerides sõnastab McClendon taolise piiblitõlgitsemise motoks väljendi: this is that. Uustestamentlikus kreeka keeles kõlab see: touto estin to; maakeeli: „see on too, mis on üteldud prohvet Joeli kaudu".
McClendon kirjutab oma raamatus „Ethics. Systematic Theology" (2002): „Ilmekas näide tuleb Pühakirjast endast. Esmajuhtum on Apostelite tegude 2, kus Siimon Peetrus, jutlustades nelipühapäeval, osutab prohvet Joeli kirjakohale: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes!"" (Ap 2:17) Peetrus kohaldab ilmnevatele sündmustele seda kirjakohta oma sõnul, öeldes, et „see on too, mis on üteldud prohvet Joeli kaudu" (Ap 2:16), mis tähendab, et nelipühasündmused ongi prohvetliku sõnumi sündmused." (lk 32)
McClendon argumenteerib edasi: „Ma väidan, kokkuvõttes, et nõnda mõistetud visioon on hädavajalik ja küllaldane ülesehitava printsiibina (baptisti) teoloogiale. (...) Teisest küljest, see arusaam baptisti(lisest) visioonist kutsub end teoloogiliselt testima, ja see ongi käsil. Sellisel testimisel peaks visioon kätkema väge ehitamaks üles nii praeguste visiooni jagajate veendumusi kui ka elulugu, kuhu nood veendumused on paigutunud. Kes on nood jagajad praegusajal? Tõsi, seda ei saa nii öelda. Ei ole üht, eristatavat inimeste kehandit, keda võiks kutsuda „usklike koguduseks" või „baptistideks". Kogemuslikult, tõsi, teame olevat Kristuse jüngreid ja Kristuse kogudusi, mennoniite, Plymouth vennaskondi, adventiste, vene evangelikaale, võib-olla kveekereid, kindlasti mustanahalisi baptiste (kes sageli kannavad teisi nimesid), (Andreson, Indiana) Jumala kogudust, Lõuna ja Briti ja Euroopa baptiste, vennastekogudusi, Jumala Assambleesid ja nelipühilasi, vabakoguduslikke rühmitusi, kes end kiriklikult ei nimetagi, ja kõigi ülalmainitutega seotud misjoniühendusi (ja, nagu varem öeldud, sadu muid kogusid kasvõi ainuüksi Ameerika Ühendriikides ja Canadas). Kas need kõik jagavad toda visiooni? Võimalik, et mitte."
Ometi võib täna, siin ja praegu kinnitada, tuues näiteks kasvõi mitmest ärkamisliikumisest üheks põimunud Oleviste koguduse, rääkimata meie 83 kogudusest koosnevast liidust, et erinevad vabakoguduslikud liikumised kannavad Eestis ühtsama hermeneutilist visiooni. Nimetagu keegi seda siis baptistiliseks või vabakiriklikuks piibliloo ja eluloo ühtelugemise viisiks või see on too elunägemuseks Apostlite tegude 2. peatüki järjepidevuses.
Eesti baptistid väljendasid ühe oma juubelialbumi pealkirjas, et ollakse olnud ja tahetakse jätkuvalt olla liikumine „apostlite radadel". Samas iseloomustab see püüd ühtviisi kõiki EKB liidu moodustanud kogudusi. Oleviste osutub siinjuures vaid tervikuks lõimumise üheks kujukamaks näiteks. Peetruslik „see on, mis on üteldud", osutub kogu meie elu „vaimugeneetiliseks koodiks", kristlikuks DNA-ks, meie usuelu ja spiritualiteeti kandvaks narratiiviks.
Püüd olla apostlite radadel iseloomustab ühtviisi kõiki EKB Liidu moodustanud kogudusi.
Me ei jätka lihtsalt omaenda elulugu, vaid piiblilugu – „see on, mis on üteldud" – meie elu kohta. Me elame usus, et Kiri läheb täide, olgu meie koguduste ühiselus või ka meie isiklikes kogemustes.
Karl Kaups kirjutas 75 aastat tagasi oma raamatus „Riigikirik ja vabakogudus": „Usuavaldus on ikka kahekülgne. Sisemine elamus ja väline koguduslik kuju.
Kristliku koguduse väliskuju on apostlid Püha Vaimu mõjutlusel oma tegevusega Uue Testamendi Apostelite tegude raamatu ja oma õpetusega apostlite kirjades kindlaks määranud. Koguduslik väliskuju antakse meile selgelt Apostlite tegude 2. peatükis. Siia ei ole paavstil, Luterusel ega isadel enam midagi juure määrata ega ära võtta. Sel viisil kristliku usu väliskuju ei saa tugida usuajaloolisele traditsioonile ehk harjumusele, vaid Pühakirja tõdedele. (...)
Nii siis kristliku usu väliskuju seisukohalt ei ole ega saa olla isade usku, vaid apostlik alus.
Usu tuuma aga moodustab sisemine elamus. Kuidas seda omandatakse? Ka selle kohta annab Pühakiri ainukese õige vastuse. (...) Usu alguse igasse inimesse asetab või loob Jumala Vaim. Silmapilku, mil Jumala Vaim inimesse asub ja tõsist usku algatab, nimetab Jeesus ülevalt, uuesti või vaimustsünniks.
Siit selgub: tõeline usk on sisemine, seda omandatakse Jumala Vaimu kaudu uuestisündimises. Seega on see sisemine elamus ja täiesti isiklik. Seda ei saa siis pärandada, ei külge kasvatada ega mingisuguse vaimuliku toiminguga külge pookida. Elu tõendab just sama." (lk 62-63)
Nii tõdes Kaups, et vabakirikliku usuliikumise argumendiks saab olla vaid meie elus isiklikult täitunud Johannese evangeeliumi 3. peatükk ning ühiselt täide läinud Apostlite tegude 2. peatükk. Midagi muud peale Kristuse meie „tsirkliliikumise" tähelepanu keskmes ei ole. Kui keegi niisugust usku äärmuslikuks peab, taunib või kritiseerib, vastame iseenesestmõistetavalt Pühakirjale vastava elu keeles: „Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud (...), vaid see on, mis on üteldud prohvet Joeli kaudu: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!"
Ilmingud võivad siinjuures olla erinevad. Peetruse vastusest küsimusele, „mis me peame tegema?" on rõhutanud evangeeliumi kristlased meeleparandust, baptistid seda, et igaüks laseks end ristida, priilased kogemust pattude andekssaamisest, nelipühilased Püha Vaimu andi. Ometi vaatame kõik üheskoos tagasi apostlite aja kogudusele kui meie ühise elu mustrile.
Samas võime kinnitada, et meile ei piisa villemreimanliku tagasivaatelise tõdemusega elust ehk teatud kujuteldava narratiivi tähendusloo järjekestvusest mineviku mõttesuunal. Tänaseks ühte vendlusse koondunud priitahtlik baptistiline evangeeliumi kristluse vabakoguduslik nelipüha usuliikumine võib heiastuda välisvaatlejale küll kui see on too liikumine, kus püütakse elada „lähenedes algristikogudusele". Samas teame ja teeme me ise kõik selleks, et olla „algristikogudusele" sarnanemise kõrval ka sarnane „lõppristikogudusega". Me ei leia, et peaksime kujunema „Talle pruudina" talle vastuvõetavaks alles kunagi kauges tulevikus ilmuval Issanda päeval, vaid juba täna, siin ja praegu.
Me projitseerime end olevikku mitte ainuüksi see on too minevikuvisiooni taaselustamise nägemuses, vaid ka siis on nüüd tulevikuvisandi elluviimise kaudu. Me mõistame end usuelu- ja kogudusliikumisena, kes ei jäta taotlemata juba täna ühtegi Pühakirja tõotust ega prohvetlikku nägemust. Jeesuslik „Täna on see kiri täide läinud!" on ka meie palve, meie soov ja meie elu kaudu Kristuse ihuna kehastuv ning maailmas esiletulev tänuväljendus Kõigekõrgema palge ees. Me oleme Jumala au esiletoojaks tänases maailmas. Meie visioon puudutab olevikureaalsust. Me ei saa elada ega oma tänujumalateenistust teostada enneminevikus või pärast tulevikus, vaid olevikus, siin ja praegu. Ennäe, Jumala riik on teie keskel, ütleb Jeesus, ja me usume seda. „See on too" ja „siis on nüüd", kui me oleme apostellikud kristlased. Aamen.
