August 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus Olevistes koguduste festivalil 2022
Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21).
Minu isapoolne vanaisa Richard Tamm oli Oleviste koguduse liige. Pärast oma esimese naise surma 1953. aastal kaotas ta ka oma poja. Juba kümmekond aastat varem oli ta kaotanud noorema poja, kes suri ta käte vahel. Minu isa Aare põgenes aga kodunt peale oma isa uuesti abiellumist ega tulnud tagasi 12 aastat. Ta oli ära joostes 14-aastane. Ma ei kujuta ette, mida vanaisa tundis neil aastatel, kui pojaga oli side kaotatud. Kui ta kandis vanglakaristust, tegi raske mootorrattaavarii, elas ohjeldamatut elu. Vanaisa neist aegadest ei rääkinud ja ma ei osanud siis ka küsida. Isa on aga rääkinud ja kirjutanud, mida tema tundis. Ta oli kaotanud elu mõtte ja sihi. Arusaamise, kes ja milleks ta on. 1965. aasta sügisel tulid isale Suisleppa külalised ‒ tema 26. sünnipäeval. Tema poolõde koos usklike noortega Olevistest. Kahe autoga. Isa on rääkinud, et tol päeval oli ta pea nii haige, et ei saanud voodist üles. Miks olid nad aga nüüd tema juures? Miks kutsusid nad teda järgmisel päeval endiga Tõrva palvemajja, kus ta oma vanaemaga lapsepõlves käinud oli? Miks otsis poolõde oma venda? Sest isa oli palunud tal oma poeg üles otsida.
Ma mõistsin, et see tegevus on võrreldav surnud hobusele steroidide manustamisega.
Päästetud potentsiaal
Tõenäoliselt on teist paljud minult seda lugu ka varem kuulnud. Aga see ongi minu lugu. Mu isa lugu ja minu lugu. Mind ei oleks olemas, kui mu tädi Malle Roženstein poleks kuulanud oma isa sõna ja läinud oma venda otsima. Mind poleks olemas. Mul on isegi hüpoteetiliselt valus mõelda, et minu isa nii mõjukas ja viljakas elu, tänaseks 82 aastat, oleks võinud elamata jääda. See sõltus ühest noorest naisest, kes kuulas oma isa sõna ja läks ning otsis oma venna üles ja juhtis ta Jeesuse juurde. Isa sai päästetud mineviku pattudest, aga päästetud sai ka kogu pika elu potentsiaal.
Vahel on mind püütud veenda, et ma hindan ühe inimese rolli üle. Minu arvates räägib Piibel väga selgelt neist asjadest just nii. Arutlused sellest, et Jumal viib oma plaani nagunii ellu, on vastutusest kõrvalehiilimine. Kui Kain oleks kuulanud Jumalat ja oma vihast meelt parandanud, oleks Aabel võinud elada pika elu. Jumal ei tahtnud, et Aabel sureks, aga Kain astus Jumala tahtest üle. Jumal on andnud inimesele hirmutava vabaduse – teha oma ja mitte Jumala tahtmist.
Mõelge Joona peale. Terve suure linna rahvas oleks võinud hukkuda. Jumal saatis aga ühe mehe, Joona, neile kuulutama võimalusest pääseda hukatusest. Nad kuulasid Joonat, parandasid meelt ja selle linna inimesed said uue võimaluse. Sajad ja tuhanded elud said päästetud. Tänu arale mehele, kes peale pikka puiklemist siiski läks ja kuulutas võimalusest pääseda Jumala kohtust. Tema sõna peale parandas linna rahvas meelt ja sai päästetud.
Ära alahinda iseennast! Jumal on sinusse nii palju investeerinud. Võib-olla tuleb see vanusest, aga elule tagasi vaadates näen välja joonistumas mingeid mustreid. Usun järjest enam iga inimese unikaalsesse rolli siin elus. Näiteks kasvõi abielus. Ainult sinul ja sinu abikaasal on võimalik saada selliseid, ainult selliseid lapsi. Ükski teine kombinatsioon seda potentsiaali ei võimalda. Mitte üksnes geneetiliselt, vaid neid armastades ja neile soodsat elukeskkonda luues olete vabastanud oma lastes peituva potentsiaali. Armastus ema ja isa vahel ning nende ühine armastus oma laste vastu. Unikaalne tulemus sõltub neist inimestest. Väga suurel määral. Tean, et on keerulisi ja meist sõltumatuid olukordi, ning seepärast me ei kiitle, vaid usaldame, oma parimat tehes, end Jumala kätte.
Reede õhtul jagas oma tunnistust Marko K13-st. Marko sai päästetud 15. detsembril möödunud aastal. Tema äripartner ja esmane jüngerdaja Andre andis oma elu Jumalale selle aasta alguses. Kuid Andre jõudis Jumala juurde Sveni kaudu, kes oli päästetud saanud kaks aastat varem. Sõime Markoga mitmeid lõunaid läbi mitme kuu. Rääkisime võimalusest tuua keeruliseks elatud ellu Jumala abiga lahendusi. Palvetasime vendadega Ülemistes Marko eest. Teadsime, et kui ta saab päästetud, võib see tuua ka tema pere kokku. Alates 15. detsembrist on selle mehe elu täielikult muutunud. Kes kuulis ta tunnistust reedesel avateenistusel, need teavad. Ainult Marko otsus ‒ anda oma elu Jumalale ‒ tervendas tema enda ja pere elu. Päästis selle pere potentsiaali valla. Ära alahinda iseennast! Sinu unikaalsus pole ameerika roosamanna, vaid sellest kõneleb nii geeniteadus kui Piibel. Prohvet Jesaja kaudu ütleb Jumal: Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! (Js 43:1).
Kogu nende olemus pidi saama läbi immutatud Jumala tingimusteta armastusest.
Miks jüngerlus ei toimi? 
Aastaid tagasi sain tuttavaks Johann Theroniga Lõuna-Aafrika Vabariigist. Suur valge mees. Sama suure armastava südamega. Võib-olla mäletate teda? Ta kõneles ka meie Liidu aastakonverentsil Nõmmel 2017. Tema kaudu jõudis minuni väga isiklik äratundmine, et kristlaseks olemine tähendab Jeesuse järgimist, Jeesuse jüngriks olemist. Ta külastas paljusid Ida-Euroopa riike, viis läbi seminare ja kõneles konverentsidel jüngerlusest. Ma rääkisin temaga mõned aastad hiljem. Ta tunnistas, et on oma programmides teatavad muudatused sisse viinud, sest märkas, et jüngerlus on viljatu paljude inimeste elus.
Mitte et jüngerluses midagi viga oleks – see on Jeesuse poolt ette elatud eluviis. Ta nägi, et selle põhjuseks on paljude kristlaste ebaterve enesehinnang ja identiteet. Ühes kirjavahetuses Johann Theron tunnistas: „Nii palju aastaid olen ma usklikke kutsunud üles jüngerlusele, kasutades sõnu: „Te peate!“ Alles hiljem mõistsin, et see tegevus on võrreldav surnud hobusele steroidide manustamisega. Oodates inimestelt, et nad läheksid tegema asju, milleks neil tegelikult puudub suutlikkus. Alus ei ole paigas. Nad ei ela välja oma sügavamat identiteeti.“ Seda identiteeti pole veel olemas.
Läbi immutatud Jumala armastusest
Ma usun, et sa mõistad, millest ma räägin. Võib-olla oled sa ise tundnud ennast süüdi olevat, sest ei ole suutnud teha kõike seda, mida tead, et sinult oodatakse. Ma julgustan sind – nii ei peagi need asjad käima. Enne kui Jeesus saatis jüngrid maailma muutma, kutsus ta nad enese juurde: Järgnege mulle... (Mk 1:17). Need kolm aastat koos Jeesusega olid palju rohkem kui jüngrikool. See oli aeg, kui need mehed ja naised ‒ oma lapsepõlve ja noorusea kogemustega, haavadega, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste pagasiga, lootustega ‒ said kogeda Jumala tingimusteta armastust. Kogu nende olemus pidi saama läbi immutatud Jumala tingimusteta armastusest. See oli mu unistus uue koguduse rajamisel Ülemistesse. Ja me näeme selle tagajärgi. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud... (Jh 3:16). Ei, mitte sellepärast, et meie siin maailmas nii head oleksime, küll aga sellepärast, et me oleme Jumala lapsed, tema looming, ja meie Looja igatseb näha kogu potentsiaali vallandumist sinu ja sinu kogukonna elus.
Apostel Paulus ütleb: Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed (Rm 8:15j). Jumal on meid armastanud nii, et ta on oma Poja saatnud meid otsima ja päästma. Jeesus Kristus suri ristil meie pattude karistust kandes, et meid päästa igavesest hukatusest ja põrgust juba siin maa peal. Jeesus tuli meiega jagama Jumala elu, mis on ülirohke tema läbi (Jh 10:10), mis on igavene elu. Lase Jumalal, Isal, ennast täita tema armastusega, lapseõiguse Vaimuga, et võiksid ebamugavustundeta öelda: „Minu Isa, kallis Isa, ma armastan sind ka.“
Just siit algab meie teekond sinna, kuhu Jumal sind nüüd läkitab. Sinu kogukonda. Seal on Jumala pojad ja tütred, keda Isa väga armastab. Kes vajavad sõnumit Isalt. Sinu küla või linn vajab Joonat. Muudetud südamega Joonat. Joonat, kes armastab ja kellele lähevad korda tema linna ja küla inimesed. Sinul ja teie kogudusel on seal unikaalne roll.
