Veebruar 2023 
Jüri Puusaag, Toronto koguduse pastor emeeritus
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind (Ps 23:4).
Tänavusel holokausti ohvrite mälestuspäeval ühes Poola surmalaagris luges rabi teenistuse alguseks selle tuntud teksti orus kõndimisest. Aegade jooksul on tõlkijad muutnud surmavarju orus kõndimise lihtsalt pimedas orus kõndimiseks. Rabi kasutas targalt mõistet surmavarju orust, sest mälestuspäeval osalejate üle oli sõna otseses mõttes heidetud surma vari. Need miljonid, kes jätsid seal paigas oma elu, kogesid aga praktiliselt, mida tähendab surmaorg.
Usuelu on aga väga tõsine kõndimine (teatud olukorras isegi kõnnikeppidega!).
Taavet kõndis orus
Kuningas Taavet kõndis mitmeid kordi Jeruusalemmast Jeerikosse läbi Surmavarju oru. Selle madalaimas punktis võib päevavalgust näha ainult päikese seniidis oleku ajal. Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab oru kohta: „piklik, ühest või mõlemast otsast avatud pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud.“ Meil on mitmeid oruga seotud sõnu: hädaorg, mureorg, nutuorg, patuorg, ürgorg, jõeorg, kaljuorg ja ka surmaorg. Kõik need väljendid on seotud pimedusega. Selles kõndides tunnetad ainult surma pimedat varju, mitte veel otsest surma.
Jeesus kirjeldab oma tuntud tähendamissõnas halastajast samaarlasest Jeeriko teel juhtunust (Lk 10:30–37). Tõenäoliselt läks mees just läbi selle Surmavarju oru, kus röövlid talle kallale tungisid ja ta poolsurnuna maha jätsid. Läbi Piibli sümboliseerib org elu pimeduse aegu, hirmutunnet, meeleheidet, kaotust ja kindlasti ka suurimat tragöödiat, surma. Taaveti laul ei räägi otseselt selle oru ohtudest, küll aga ohtudest tulenevast kartusest ja sellega toimetulemisest.
Meil kõigil tuleb ka orus kõndida
Üks noor eesti keelt teise keelena kõnelev jutlustaja kasutas „kõndimise“ asemel sõna „jalutama“. Masintõlkes igati õige, kuid eestlane ei kujuta ette elu kriisiolukorras jalutamist. Eestikeelne sõna „jalutama“ tähendab liikumisvajaduse rahuldamiseks, puhkuseks, meelelahutuseks rahulikku kõndimist. Kahjuks võtavad paljud usuelu just jalutamisena. Usuelu on aga väga tõsine kõndimine (teatud olukorras isegi kõnnikeppidega).
Vanadus ja surmavari
Teatud eluetapil hakkame praktilisemalt tunnetama surmavarju oru lähedust. Minu kolmekümneaastane pastoripraktika eesti pagulaste ja nende järglaste keskel on mind palju õpetanud vananemise teemal. Toronto kogudusetöö lahutamatu osa oli eestlaste vanadekodu „Ehatare“ usuline teenindamine. Sellele asutusele anti avamispäeval erakordselt sobiv nimi „Ehatare“. Sinna elama tulnud eakatele sai see kodu viimaseks elupaigaks. Algas elu ehavalguses. Noorus koidukumas, keskiga keskpäeva päikeses ja vanaduspäevad ehapaistel.
Hiljuti tegid kodumaalt tulnud filmimehed Kanada eestlaste elust vastakaid arvamusi tekitanud filmi „Matusepäevikud“. Miks nad iseloomustasid siinsete elu kui „surmavarju orus käimist“, jäägu nende teada. „Ehatare“ kogukond elab aga valdavalt Toronto koguduse vana armsa koorilaulu sõnade kohaselt: „Kõnnin metsas, mägedel ja orus, saadab mind üks ustav abimees…“ Kõndida tuleb kõikjal ja pidevalt.
Usklike kohese pimedast orust väljaviimise asemel meid trööstitakse seal.
Elutee algab päikese paistes 
Taavet on oma laulus pimedas orus kõndimist esitanud tingivas kõneviisis. Ta nooruspäevad olid suhteliselt päikesepaistelised, nii nagu meil kõigil. Esimene tõeline vari tuli kuningas Sauli poolt. Aga kui hea oli endisel karjasel meenutada, et ka nüüd on tal isiklik Issandast Karjane! Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast (Ps 23:1–3).
Taavet alustas lihtsast maapoisist lambakarjasena. Tema isa Iisai tutvustas teda prohvet Saamuelile kui noorimat oma seitsmest pojast ja iseloomustas: ...vaata ta hoiab lambaid (1Sm 16:11). Taavet teadis juba lapsepõlvest peale, mida lammas vajab turvaliseks eluks: karjase hoolitsust, juhendamist ja kaitset. Kuningaks saanuna ei häbene Taavet võrrelda iseennast Issanda enese karjalambana. Ta ei hoolitsenud enam isa lambakarja eest, vaid tema juhtida oli Jumala valitud rahvas.
Ja Taaveti soost tõusis määratud ajal tõeline hea karjane Jeesus Kristus, kes hoolitseb kogu maailma Jumalast valitud karja eest (Jh 10:11). Neid, kes Jeesuse vastu võtsid, hakati nimetama Jumala lasteks ja kristlasteks (Ap 11:26). Meenutame üht armsaimat kristlaste jõululaulu „Neil karjastel väljal vist mure on käes, et patuste lootus ei ilmu ju väes; mis Aabrami kinnitus, Iisaki rõõm, mis Jaakobi julgus ja Taaveti kroon ja Taaveti kroon“ (VL 84).
Kristusega lepingusse astumine on iga inimese elu kõige määravam ja rõõmsam sündmus, kus me jõuame usuliselt pimedast orust uude vaimulikku maailma. Me oleme valmis sellest tunnistama koguduses ja võimaluste korral ka väljaspool. Meenutan tänaseni minu põlvkonna noortelaagrites ja väljasõitudel lauldud hoogsat ja elurõõmsat laulu: „Hõiska võidulaulu lunastustööst rõõmsalt igaühele! Tõsta ristilippu Jeesuse eest julgelt võites kõrgele. Laula rõõmsalt hommiktunnil ja kui päike kõrvetab! Laula päeva kiirel lennul sellest, kes sind lunastand!“ Samas olime selle laulu kaudu ette valmistatud ka saabuvateks pimedusevarjudeks. „…laula ka, kui õhtu varjul näed sa musta külma ööd! Laula Jeesu suurest armust, Tema surmast, päästmistööst!“ (VL 463).
Elu pimedas orus
Usurännak on väga mitmepalgeline! Sinna kuulub kindlasti ka kriiside ületamine. Pimedas orus ei tule jalutamine kõne alla. Sõjaväes kõlas raskustesse sattumisel väljend: „Lõuad pidada ja edasi marssida!“ Kristlane marsib edasi, aga tema just avab oma suu Jumalaga rääkimiseks! Märtrina surnud esimesest Eesti katoliku piiskopist, Eduard Profittlichist, kirjutatud uues romaanis „Tunnistaja“ (2022) on pimeduses vaevleva piiskopi suurimaks probleemiks Meie Isa palve sõnade unustamine. Jeesuse õpetatud palve on tegev nii päikeses kui elupimeduses viibides!
Pimedad orud on kõigi inimeste elu lahutamatu osa. Siin ei ole erandeid ka kristlastele. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu (2Kr 1:5). Soovitan uuesti lugeda John Bunyani klassikalist allegoorilist romaani „Kristlase usurännak“. Selles on väga kõnekas lõik Kristlasest surmavarju orus.
Tänasel päeval on terve maailm silmitsi kriisidega. Raske koormana rõhuvad meid kogu inimkonda järjest tabavad poliitilised, majanduslikud, sõjalised ja moraalsed probleemid. Sel kuul tähistataval Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval oleme tänulikud möödunud aastate eest, kuid ei saa mööda vaadata ka paljudest pimedatest orgudest. Kõige raskemateks osutuvad lihtsurelikule üksinduse, teadmatuse, haiguse ja vananemise kriisid.
Kuni viimase ajani elas heaoluühiskond keep smiling sildi all. Väliselt on kõik ilus, aga hing kannatab. Ka usklikud räägivad valdavalt vaid elu võitudest. Kogu tõelisuse tunnistamine avab aga tee vabanemisele. Lahendused ei tule alati meie soovide ja unistuste kohaselt.
Hea karjane trööstib meid
Mis aitab usklikel ületada sageli pikaks kujunevat ootuse ja kartuse aega? Hea karjane ei ole mitte ainult meiega, vaid ta ka trööstib meid. Kuidas see toimub? Su karjasekepp ja su sau, need TRÖÖSTIVAD mind. Kohese pimedast orust väljaviimise asemel meid trööstitakse seal. Sõna trööst on meie kiirel ja aktiivsel ajastul kaotanud oma tähtsust. Ka usklikud ootavad kiireid ja imelisi lahendusi. Mõtle sellele, mis või kes on sinu trööstijad? Kindlasti sobib tundmatu karjasekepi ja saua asemel kasutada meile kättesaadavat ja mõistetavat Jumala sõna. Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal (Ps 119:105). Usklikud laulavad: „Õnnistav Piibel on õndsate ootus, nooruse hoidja ja patuse trööst” (VL 159).
Uuestisündinud kristlastele on elavaks trööstijaks meis elav Püha Vaim. „On tulnud Trööstija, me abiandja Ta; see kallis Püha Vaim, kes nõtruses me võim. Nüüd seda kuuluta sa ilma lõpmata: on tulnud Trööstija!” (VL 151). Ka pimedas orus on võimalik kõndida hea karjase enese trööstimisel!
