Juuni 2023 
Erki Tamm, presidendi jutlus EKB Liidu aastakonverentsil
Praegust aega arvestades tundub prohvetlik, kui möödunud suvel venna Joosep Tammo terassil tõusid meie mõttevahetuses selle aasta teemana esile salmid: Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (Fl 4:6j).
Inimestena kaotame südamerahu, kui tervikpilt on lagunemas koost. Neid olukordi, kus selline tunne tekib, on olnud lähiminevikus palju.
Möödunud aastal olen kümnete ja kümnete Ukraina põgenikega kohtunud, nende lugusid kuulanud, nendega koos palvetanud. Et Jumala rahu hoiaks südameid ja mõtteid. Et mitte muretsemisega hulluks minna. Et suuta ja julgeda elada. Mitte kaotada lootust. Aitäh, sõbrad, kes te olete olnud paljude Ukraina põgenike kõrval, et leida rahu!
Meil on õigus oma seisukohti välja öelda. Veel olulisem on nende järgi elada.
Abielu ideaal
Kuid tean, et ka peale viimaseid riigikogu valimisi kadus paljudel südamerahu. Ma ei räägi täna maksutõusudest. Ka sel teemal oli Jeesusel ühtteist öelda. Ukse avamine sooneutraalsele perekonnakäsitlusele ühiskonnas on igas mõttes nonsenss. Inimene on loodud meheks ja naiseks, ainult mees ja naine võivad lapsi saada. Ainult ema saab last ilmale kanda ja emapiimaga antakse mitte ainult toitu, vaid seal kuuleb laps esimesed emakeelsed sõnad. Abielu mehe ja naise vahel on olnud ja jäänud eestlaste jaoks ideaaliks. Alati mitte täiuslikult välja tulnud, aga igatsetud ideaaliks. Lapsed vajavad ema ja isa. Teineteist armastavat ema ja isa.
Sõbrad, valitsus koosneb inimestest, kes ei pruugi Jumala sõnast ega Jumala tahtest hoolida. Paljude jaoks Jumalat justkui polegi. Aga hoolime meie temast! Palume meie, mehed, Jumalalt jõudu ja oskust armastada oma naisi, ja naised, armastada oma mehi. Nii et see oleks ilusaim, mida tahta segipööratud maailmas. Armastava ning üksteist heas ja kurjas hoidva pere tunnistust mõistab maailm.
Skandinaavia näide
Kohtusin kuu aega tagasi Skandinaavia vabakirikute juhtidega. Paratamatult jõudsime ka seal nende teemadeni. Ja neil oli, millest rääkida. Neis ühiskondades debateeritakse juba paarkümmend aastat. Esimesed riiklikud otsused samasooliste abieluks ei lõpetanud vaidlusi, vaid tegid uutele ukse lahti. Ka kogudused on neist mõjutatud. Mitte riiklikust survest. Ei, riik ei survesta. Vaid sisemiste lahkhelide tõttu on kogudused lõhenenud. Pikkade arutelude tulemuseks ei ole saadud suuremat selgust Jumala sõna mõistmisel, vaid kasvanud on lõhestatus kogudustes. Kes on arvanud, et nn avatus aitab teenida rohkem inimesi, on pidanud pettuma. Nende koguduste liikmeskond väheneb.
Ja teate, mida nende liitude juhid nagu ühest suust tunnistasid: Me oleme kogudustena kaotanud fookuse. Kõigi nende arutelude ja vaidluste keskel. See oli eriline õhtu Kopenhaageni ühe hotelli konverentsiruumis. Põlvili maas olles ja oma maade pärast nuttes tunnistasid needsamad juhid, et Kristus ja tema rist peavad saama tagasi meie koguduste kuulutuse keskpunktiks! Nagu Paulus, kui ta kirjutab rikkale ja lõhenenud Korintose kogudusele: Ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust (1Kr 2:2).
Ainult Kristus päästab 
Miks on päästmine nii tähtis?! Aga sellepärast, et kõik inimesed on pattu teinud (Rm 3:23) ja patu tagajärjeks on surm (6:23). Ükski muu meetod siin ei aita. Ka ükski teine religioon mitte.
On vaid üks, kes suri meie pattude eest ... ja äratati kolmandal päeval (1Kr 15:3) – see on Jeesus Kristus, kes andis enese meie pattude eest, et meid välja kiskuda praegusest kurjuse ajastust (Gl 1:4). Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest (1Jh 2:2). Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest (1Jh 4:10).
Võib-olla mõni teist mäletab, et 2017. aastal oli meie Nõmmel toimunud aastakonverentsi külaliseks Johan Theron Lõuna-Aafrika Vabariigist. Suur valge mees. Tema juhtis mind jüngerluse mõistmise juurde. Me saime lähedasteks sõpradeks. Sealsamas Nõmmel rääkis ta jüngerlusest kui kaotatud kunstist. Põhjuseks, miks nii on läinud, ütles ta, et „kristlased ei usu enam Jeesuse Kristuse unikaalsusesse“.
Mida vanemaks ma saan, mida rohkemate inimeste eluvõitlusele olen kaasa elanud, seda tugevamaks kasvab mu veendumus, et ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks (Ap 4:12). Peetrus ja Johannes olid selles sedavõrd veendunud, et olid valmis märtritena surma minema – tunnistuse eest, et Jeesus on ainus. See ei ole mingi ideoloogia, vaid reaalne Jumala lahendus inimkonna ja isiklikult iga inimese suurimale probleemile – elu hävitavale patule ja selle tagajärjele – surmale. Igavesele hukatusele. See ongi evangeelium. Jeesus suri meie eest ja tõusis surnuist Jumala väes. Igaüks, kes temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu!
Kõige selle keskel ei tohi kaotada fookust – Jeesust Kristust.
Unikaalne lahendus
See on lahendus, millesse me kogudusena usume. See on ainus lahendus, mida meil on pakkuda inimestele, kes oma segipööratud elu ja hingega meie juurde tulevad. Meil pole teist alternatiivi, kui minna inimestega Kristuse risti alla. Parandada meelt, kahetseda patte ja võtta vastu andestus ning uus elu Kristuses Jeesuses. Saada tema jüngriteks, kes tahavad saada tema sarnaseks. Ja Jumala Vaim, kes äratas Kristuse surnuist, tuleb appi, et meie ärarikutud elud hakkaksid muudetuna Jumalat austama.
See on Kristuse koguduse unikaalne sõnum ja kogemus läbi 2000 aasta. Mu kallid pastorid ja koguduste esindajad üle Eestimaa, meil ei ole muud lahendust pakkuda Eestimaa inimestele, sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu (Jh 3:16).
Pole põhjust karta
Armsad sõbrad! Meil ei ole põhjust karta ega lasta end segadusse ajada. Meil on õigus Eesti Vabariigi kodanikena oma seisukohti välja öelda ‒ ja usun, et sel on mõju. Veel olulisem on nende põhimõtete järgi elada ja olla tunnistuseks oma kogukondades. Me oleme koguduste liiduna öelnud, kuidas meie asju mõistame ja kuidas tahame ka edasi elada. Aga kõige keskel ei tohi me kaotada fookust. Siin on algkoguduse vennad meile suureks eeskujuks. Neid ümbritses Rooma impeeriumi seaduste ja moraalituse kogu ampluaa. Aga nemad teadsid, kes on nende Jumal ja mis on nende elu missioon.
Peetrus ja Johannes tunnistasid Suurkohtus Jeesust Kristust. Neid ähvardati ja lasti vabaks. Kui nad kaasjüngrite juurde tagasi tulevad, läheb seal lahti palve- ja ülistuskoosolek: Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees, kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.“ Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima. Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi. Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti. Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal (Ap 4:24–33).
Sündigu sama üle Eestimaa, kõigis meie kogudustes ja kogukondades, meie külades ja linnades. Ära karda!
Kuuluta Issandat Jeesust Kristust oma elu ja sõnaga, sest me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 8:37–39). Aamen.
