12/2009 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse" (Gl 4:4-5).
Mis aeg see jõuluaeg õieti on? Milline tähendus on tal minu jaoks? Kas jõulud seonduvad üksnes minevikuga või on nende päralt ka tulevik?
Kui hakkasin jõulude üle mõtisklema, siis leidsin, et aastatega on nende tähendus minu jaoks palju muutunud. Vahel olid jõulud väga oodatud pühad, mõnikord ei osanud nende tulekust suurt midagi arvata. Oli ka juhtumeid, mil kogu pühadeaeg kandis nagu mingit erilist sära.
Silme ette kerkivad pildid lapsepõlvest. Mäletan, olin siis väike poiss, et jõulupäeval oli korteri tagumise toa uks kinni ja sinna ei tohtinud minna. Pika ootamise järel tegi ema või isa ukse lahti ja oh imet, seal hiilgas küünalde säras jõulupuu. Sellel olid küljes ka mõned ehted, niidiga piparkooke ja mõni õun samuti. Siis võttis isa paksu Piibliraamatu ja luges: "Aga see sündis, et keiser Augustus käskis üles kirjutada kogu maailm..." (Lk 2:1jj).
See kõik oli nii ilus ja idülliline. Isegi see, et Jeesus-laps sündis laudas ja ta asetati sõime heintele. Ka meie kodus oli lehm ja vahel oli laudas päris tore viibida. Kord astus lehm küll mulle jala peale, ja see oli hirmus valus. Aga see ei olnud jõuluajal. Muidugi olid jõulujutus ka karjased ja inglid.
Lapsepõlve mitmed erinevad jõuluelamused on mälus koondunud ühte ilusasse pilti
Ka meenub mulle, et jõulukirikus oli palju rahvast ja kuusel põles palju küünlaid. Üks mees oli need pika kepi otsa pandud põleva küünlaga süüdanud. Õpetaja aga rääkis, et jahimehe nool tabas ilusat hirve. Hirv püüdis küll põgeneda, kuid nool tabas teda ikkagi. Mul oli hirvest hirmus kahju.
Need on armsad mälestused. Küll on võimalik, et lapsepõlve mitmed erinevad elamused on mälus koondunud ühte pilti, aga ilus on see siiski.
Noorukieast on meelde jäänud, et metsast tuli leida ilus kuusk. Jõulude ajal kuuski ei müüdud. Jõulud olid üldse keelatud. Siis peeti nääre. Meie lähedal metsas oli palju kuuski, kuid õige leidmine võttis enamasti hulga aega ja kiiresti kippus pimedaks minema. Kui kuusega koju jõudsin, siis mõnikord oli kuusk nagu teiseks muutunud. Vahel oli kuusk kodus palju kenam kui metsas, mõni aga tundus üsna kesine. Kuid ehted aitasid hädast välja.
Nagu öeldud, aastatega muutus minu jaoks jõulude tähendus. Hakkasin taipama ütlust, et Petlemmas sündinud Jeesus on Õnnistegija või Päästja. Ma olin kogenud, mida tähendab pealekaebav ja hukkamõistev südametunnistus. See on väga halb tunne, kui sa jälle ja jälle mõistad, sa oled süüdi, sa oled halb poiss, sa oled teinud mõndagi valesti. Süda vaevab, ei taha kellelegi silmagi vaadata. Aga ma olin kogenud ka seda, mida tähendab, kui Jumal annab andeks. Kui ta võtab ära süükoorma ja annab mingi erilise südamerahu. Elu läheb kohe korraga rõõmsaks ja õppetükidki jäävad paremini pähe. Need kogemused on muutnud jõulupühad mulle üha tähendusrikkamaks.
Hakkasin taipama ütlust, et Petlemmas sündinud Jeesus on Õnnistegija või Päästja
Aga ajapikku tekkisid lapsepõlve idüllilisse pilti ka mõrad. Lapseeast oli tuttav piiblilugu, et rahvaloenduse tõttu oli Petlemma linnakeses ruumikitsikus. Maarja ja Joosepi jaoks ei leidunud kohta, seepärast sündis nende esimene poeg lihtsas laudas. Luuka evangeeliumis on kirjutatud:
„Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:6-7).
Pikkamööda taipasin nende ridade sügavamat mõtet. Siin ei ole juttu rahva tunglemisest. Vaevalt et seda üldse oli. Inimesed läksid loenduseks ju oma koju, sinna kus oli nende maatükk, viljapuud, kariloomad. Ning ka tillukeses kodus oli oma väikesele lapsele ikka ruumi. Ma mõistsin, et tegelikuks põhjuseks oli kitsikus inimeste südametes. Südametes on kitsas ka tänapäev. Inimesed ei uskunud Jumala imesse ja kahtlustasid Maarjat kõlvatuses ning seepärast ei tohtinud see laps sündida kodus. See oli põlguse märgiks. Maarja ja tema lapsuke ei olnud seal peres sugugi oodatud. Mulle on see lausa imepärane, et võimas ja kõiketeadja Jumal lubas oma Pojal selliselt maailma sündida. Ta ei häbenenud seda. Ta ei häbenenud saata oma Poega hüljatute ridadesse. Jumala armastus on palju, palju suurem kui inimlik viletsus.
Ka lugu karjastest sai uut tähendust. „Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat."" (Lk 2:8-12).
Ja karjased ruttavadki oma karja juurest lapsukest vaatama. Nad küsivad: "Kus on see sõimes magav lapsuke?" "Kust te sellest teate?" „Me nägime ingleid ja üks ingel ütles. Ingel ütles veel, et see laps on eriline, ta on Päästja Kristus". Me võime üksnes aimata, mida karjaste tulek ja nende jutt selles peres tähendas. Karjastelt saadi teada, et seda last tunnustas taevas.
Nii samm sammult muutus Jumala Poja suurus ja tähendus mulle üha paremini aimatavamaks. Jumal ei häbene mind sellisena nagu olen, vaid ta armastab mind! Ma tänan, et ta on andnud mulle puhta südame, on andestanud minu väärteod. Jeesuse Kristuse kaudu on Jumal minu ellu astunud või teisiti öeldes, ta on mind oma perekonda võtnud. Tema kaudu olen üha enam ja enam hakanud taipama tema plaani oma elus. Ma soovin, et tema kujundaks ja juhiks minu elu, minu väärtushinnanguid, kasvataks minu isikuküpsust.
Kuid samm sammult on üha tähtsamaks muutunud mulle ka jõulusündmuse teine poolus, nimelt Kristuse taastulek. Kristus ilmub taas. Ma võin olla tema ootajate ridades. Jõulud ja Kristuse taastulek – Kristuse sünd ja tema ilmumine aus ja väes. See on midagi haaramatult erakordset.
