Otsing

9/2008 Andres Saumets, Kirikuloo õppejõud

„Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!" (2Ms 20:12).

Traditsioonilise tõlgenduse kohaselt asub Jumal selles käsus vanemate poolele: ta tahab kindlustada nende autoriteeti sõnakuulmatute ja mässumeelsete laste suhtes. Kuid ma soovitaksin selle tõlgenduse ilma süümepiinadeta kõrvale jätta, et meil oleks võimalik aduda, mida selle käsuga tegelikult on öeldud. Esmalt tuleb aga vastata küsimusele: kes on see „sina", kellele Jumal oma kümme käsku on suunanud? Jumal pöördub alati konkreetse isiku või grupi poole, ta ei lausu oma kümmet käsku lihtsalt ilmaruumi ega adresseeri neid ka inimkonnale üldiselt. Ei, dekaloog anti Jumalaga liidulepingu sõlminud rahvale piduliku aktiga. Moosese kui vahendaja kaudu sõlmis Jumal Siinai mäel Iisraeli rahvaga lepingu ja andis neile kümme käsku kui osa sellest Seadusest, mille järgi pidi toimima Iisraeli ja Jumala liit. Kes siis on need Jumala lepingupartnerid, keda ta kõnetab, kasutades sina-vormi?

.

Siinai mäe jalamil laagrisse kogunenud Iisraeli võib üldistavalt jagada kolmeks. Tuumikgrupp koosnes nendest, kes võitlesid, kui oli vaja võidelda; kes töötasid, kui oli midagi vaja teha; kes ehitasid laagri üles ja võtsid selle jälle maha. Nad olid oma rahva aktiivne ja tegutsev osa, tänapäevases mõttes tööealine elanikkond. Nende kõrval oli veel laste grupp, kes veel ei suutnud tööd teha, ja viimaks vanurid, kes enam ei suutnud töötada.

Missuguse grupi poole neist kolmest Jumal pöördus? Eelkõige tegutsejate poole: Jumal sõlmib lepingu oma rahva aktiivse, töötava, võitleva osaga – aga loomulikult hõlmab see leping ka lapsi ja vanureid.

Jumala pöördumine võib olla väga konkreetne. Hingamispäeva pühitsemist nõudvas käsus ütles ta: „Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!" Jumal pöördus siis perekonnapeade – meeste – poole, kel olid pojad ja tütred. Lastel on selle lepingu kontekstis oma kindel roll. „Kui su poeg sinult tulevikus küsib, öeldes: Mis tunnistused ja määrused ja seadlused need on, mis Issand, meie Jumal, teile on andnud, siis vasta oma pojale..." (5Ms 6:20jj) „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!" (5Ms 6:6j) Jumal ütleb meile küll täie selgusega, et me peame oma lastele käske õpetama, aga kui ta käsud oma rahvale andis, pöördus ta, nagu tekstist selgelt nähtub, just täiskasvanute poole. Sellest tulenevad mõned olulised järeldused: vastavalt sellele puudutavad kõnealused käsud eelkõige mitte lapsi, vaid hoopis isasid ja emasid, samuti vanaisasid ja vanaemasid. Seega tuleb otsustavalt vabaneda arusaamast, mille kohaselt on kümme käsku mõeldud selleks, et öelda lastele ja noortele, kui kaugele nad oma elus minna tohivad ja mis üldse on nende kohustus. Arvan, et see pole üldse kümne käsu teema. Jumal kõneleb isadele ja emadele, kui ta ütleb: „Austa oma isa ja oma ema." Ta ei ütle lastele, et nad peavad täiskasvanuid austama. Ta ütleb hoopis täiskasvanutele, et nad peavad oma vanemaid austama.

Tuletame meelde, mida põhjapanevat ilmutab Jumal Piibli esimestel lehekülgedel abielu kohta. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!" (1Ms 2:24) Ta jätab maha oma isa ja ema, ja teisalt ta austab oma ema ja isa. Püüdkem neid esmapilgul vastuolulisi korraldusi omavahel siduda. Vahel me unustame, et need korraldused kuuluvad kokku nagu mündi kaks külge. Ühest küljest jätavad mees ja naine oma vanemad maha, kui nad rajavad uue perekonna, ja teisest küljest vaatavad nad oma vanemate poole aukartuses tagasi. Jumal on nii soovinud, et täiskasvanud oma vanemad maha jätaksid ja neid siiski austaksid. Selles dialektikas peitubki kogu viienda käsu tõde.

Võib küsida: kas pole siis tore, kui inimene lihtsalt ei tule toime oma isa ja ema mahajätmisega, kui ta neid austab nende päevade lõpuni nii, et ta – nagu psühholoogid ütlevad – ei suudagi nabanööri katki lõigata? Selliseid inimesi leidub küllaga. Nad austavad oma vanemaid nii väga, et ei suuda neid üksi jätta. Halvemal juhul võib tulemuseks olla lausa haiglaslik sõltuvus. Sama halb on ka teine äärmus: keegi jätab oma vanemad nii maha, et ta neist enam üldse ei hooli, rääkimata austamisest. Mõlemal juhul võivad kaasneda lõputud pereprobleemid, palju häda ja viletsust. On halb, kui täiskasvanud inimene elab pidevalt nagu laps oma vanemate autoriteedi all ja varjus. Ja samamoodi on halb see, kui keegi mässumeelselt ja julmalt oma vanematest lahti ütleb ja neid enam ei austa. Jumala korra kohaselt peab iga uus perekond omaenese elu vabaduses ja täisealisuses üles ehitama ning just selles iseseisvuses austama neid, kelle nad on endist maha jätnud.

Selle paremaks mõistmiseks tuleks meelde tuletada, et on ka teistsuguseid ettekujutusi põlvkondadevahelistest suhetest. Näiteks konfutsianismis pööratakse suurt rõhku õigele käitumisele, mis väljendub kujukalt korrastatud inimestevahelistes suhetes. Suhete võtmesõnaks on hsiao ehk pieteet, mida tuleks mõista kui harrast aukartust, sügavat austust ja lugupidamist ning mida peetakse "kõigi vooruste juureks". Konfutsianismis tuleb osutada sügavat, lausa kultuslikku austust oma vanematele nii nende eluajal kui ka pärast surma. Religiooniloolased on jõudnud järeldusele, et sealse eetika esimene maksiim ütleb: vanematel on alati õigus. Seda vaatepunkti ilmestab hästi üks vanahiina lugu, mis jutustab, kuidas üks isa elas koos oma isa ja lastega suures puuduses ja viletsuses. Ühel hetkel ei olnud tal enam kõigi suude jaoks toitu ja nii pidi mees tegema raske valiku: kas anda allesjäänud toit lastele või isale? Mees otsustas oma lapsed elusalt matta, et saaks toita oma isa. Aga sel ajal, kui ta auku kaevas, põrkas labidas millegi kõva vastu, ja päevavalgele tuli kastitäis varandust. Nii võtsid jumalad mehe ohvri vastu ja õnnistasid seda, kes seadust täitis. Isal ei olnud vastutust mitte oma laste, vaid hoopis oma isa suhtes. See oli hiinlaste eetikas põhjapanev tunnetus. Nii elati pikki sajandeid täiesti autoritaarses ühiskonnas, kus kõik õigused olid vanemate käes ja lapsed võlgnesid neile omakorda tingimusteta, täieliku kuulekuse.

Pöördugem aga nüüd tagasi Piibli juurde, mis ütleb: „Austa oma isa ja ema", kui ka „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole." Kuidas rajatakse perekonda patriarhaalses ühiskonnas ja piibelliku arusaama kohaselt? Isaõigusele ja -valitsemisele rajatud süsteemis võib perekonda kujutada suure ringina. Kui luuakse uus perekond, tähendab see, et selle ringi sees keegi abiellub, mille tulemusel siseneb ringi uus inimene. Kuid isa ja ema on need, kes valitsevad edasi. Ringi ei lõhuta, vaid hoopis laiendatakse. See arusaam vastab ka konfutsianismi patriarhaalsele süsteemile. Piibellik mudel seevastu näeb välja teistmoodi: ka siin on esialgu tegemist erinevatest liikmetest moodustuva pereringiga. Kui aga sõlmitakse uus abielu, siis keegi astub sellest ringist välja ja moodustab uue ringi, mis jääb vanast väljapoole. Sellest uuest ringist vaadatakse siis aukartusega tagasi vana poole. Kahe visandatud mudeli vahel on tegelikult suur erinevus.

Kui vaadelda juudi rahvast Pühakirja ja muude tekstide valgel, siis võib märgata, et ka nemad olid mõjutatud patriarhaalsest mõtlemisest. Kuid Jumal õpetas neile uut mõtlemist – ja see ei olnud enam patriarhaalne, vaid dialektiline. Üks pereliige astub pereringist välja, rajab uue perekonna, ja selle uue perekonna liikmed austavad oma vanemaid, kes jäävad neist maha vanasse ringi.

Mida tähendab nüüd selle põhjal oma isa ja ema austamine? Esmalt tahaksin viidata äärmustele, mille vahele jääb selle väljendi õige tähendus. Need äärmused oleksid minakeskne vastuhakk vanematele ja pime kuulekus nende suhtes. Korralduses „Austa oma isa ja ema" peitub väga mõistlik dialektika kahe nimetatud äärmuse vahel. See käsk annab ühtaegu nõu targaks vastuhakuks ja ka targaks kuulekuseks. Ühest küljest pean ma vastu hakkama, et ringist välja murda, kuid tegema seda aukartuses ja armastuses, isegi kui mul on täielik õigus väita, et olen vanast ringist välja kasvanud ja vastutav oma perekonna ees ning mõistan elu teistmoodi, kui minu vanemad seda on teinud. Teisest küljest pean targalt kuuletuma, mida saaks sõnades väljendada nii: „Ma järgin teid ka edaspidi, aga mitte sellepärast, et te oleme mu isa ja ema ning teil on küllaga autoriteeti, vaid hoopis sellepärast, et ma olen jõudnud samasuguste väärtushinnanguteni nagu teie."

Kas tuleb tuttav ette see toon, mis valitses varem paljudes perekondades (aga võib-olla valitseb ka veel täna?): „Lapsed, olge vait! Mina olen teie isa – või ema – ja mida ma ütlen, seda tuleb teha. Ärge vaielge mulle vastu, kuulake sõna, tehke, mida teil kästakse!" Teiste sõnadega: see oli vanemate diktatuur. Üha sagedamini võib aga kohata teist äärmust – kodus valitseb laste diktatuur: „Ärge toppige oma nina minu asjadesse! Ärge õiendage kogu aeg minu kallal! Ärge käituge minuga nagu titaga! Mina tahan, mina teen, mina olen..." Sellist enesekeskset mässumeelsust võib täheldada juba väikelaste puhul, nii et mõnikord tekib veider tunne, nagu oleks juba imikul valmis oma plaan, kuidas ta oma päeva veeta tahab. Lapsed teavad varakult, mida nad tahavad – uut puldiautot, rääkivat nukku, arvutimängu, mobiiltelefoni – ja võivad oma tahte triumfi nimel vanemad tõeliselt meeleheitele viia. Rääkimata maailmavalus teismelistest, kelle arvates vanemad on tõelised lubjakad ja põmmpead, kui nad söandavad küsida, miks tütar alles öösel sõbranna poolt koju tuli ega vahepeal koju ei helistanud, või kui vanemad keelduvad poja igakuiseid üüratuid mobiiliarveid tasumast ning numbri mõneks ajaks kinni panevad. Vanemate silmis tühisest asjast tõuseb kohe torm veeklaasis ning "halbadel" vanematel ei jää pärast pahameele raugemist muud üle kui järele mõelda, kus küll sai viga tehtud... Kas see ei ole laste diktatuur? Ma arvan, et me kõik näeme, kui valed on mõlemad äärmused. Kindlasti on möödas see aeg, mil vanemad laste üle valitsesid. Ja me ei peaks arvama, et see maailm, milles meie vanemad ja vanavanemad elasid, oli kuidagi kristlikum ja nii-öelda „rohkem korras", sellal kui tänane maailm on selgelt ilmalikum ja ilma püsiväärtusteta. Jumal ei ole oma käsus parteiline: ta tahab õpetada õigesti elama nii vanemaid kui ka lapsi.

Meil kõigil on õigus oma elu ise üles ehitada, tegelikult on see koguni meie kui täiskasvanud inimeste kohustus. Aga ühtlasi peame aukartuses mõtlema neile, kes omal ajal oma elu kujundasid ja tõid erinevaid ohvreid, et jätta meile võimalikult hea pärand. Meil on õigus kontrollida kriitiliselt kõiki neid mõtteid, tõdesid ja väärtusi, mida meie vanemad on meile jätnud, aga me peame seda tegema aukartuses ja armastuses.

Seejuures põrkume tahes-tahtmata kokku autoriteedi probleemiga. Tänapäeval räägitakse palju sellest, et vanematel pole enam laste silmis autoriteeti. Autoriteedikriisist räägitakse lausa ühiskonna tasandil. Aga kas vanematel on autoriteet ehk teisisõnu mõjuvõim ja lugupeetavus juba pelgalt seeläbi, et nad on vanemad? Kas emal peaks ainult sellepärast lapse silmis autoriteet olema, et ta on lapse sünnitanud? Kindlasti mitte. Tahaksin siinkohal rõhutada: kui vanemad ise ei tunne respekti ja vastutust mingi kõrgema autoriteedi ees – alates oma vanematest, riigi seadustest ja üldtunnustatud eetikanormidest ning lõpetades Looja-Jumalaga –, ei peaks nad ka oma lastelt ootama, et nad neile kui autoriteetidele alluksid. Isaks- või emaksolemine ei anna iseenesest autoriteetsust. Teismeline võib kriisihetkel etteheitvalt ja täie tõsidusega küsida: „Miks te mind siia ilma üldse muretsesite? Kas ma palusin end sünnitada või? Ainuüksi seeläbi, et te mu vanemad olete, pole teil veel mingit õigust minult nõuda, et ma teid autoriteetideks peaksin!"

Jumala kord näitab meile sellist kausaalsust: kui vanemad on end allutanud kõrgemale autoriteedile ja lapsed seda selgelt näevad, siis on vanematel autoriteet oma laste üle. Seal, kus valitsevad terved peresuhted – ja ma arvan, et kristlikud peresuhted on oma olemuselt terved – võivad vanemad oma lastele avameelselt tunnistada: „Meie oleme tõe otsinguil. Me näeme selle nimel vaeva, et õigesti elada, ja sealjuures oleme jõudnud veendumusele, et on tõepoolest hea armastada Jumalat. On hea mitte kellelegi halba teha. On hea ülekohut andestada. Meil ei õnnestu küll alati selle arusaama kohaselt elada, aga me näeme selle nimel vaeva ja soovime oma kogemusi teile edasi anda, et ka teie võiksite seda oma elus edasi teha."

Kui vanemad suudavad oma lastele nii öelda, on neil autoriteeti. Või õigem oleks öelda, et mitte neil endil pole autoriteeti, vaid sellel tõel, mille pärast nad pingutavad. Autoriteet ei rajane vanemate staatusel, vaid üksnes Jumalal. Kui Jumal ei ole vanemate jaoks mingi autoriteet, siis peavad nad ka sellega arvestama, et nemadki ei ole seda oma lastele. Kus aga vanemad Jumala tahet otsivad – isegi kui nad ei suuda sellele täielikult alluda, seda aga ausalt oma lastele tunnistavad, öeldes: „Me loodame, et te teete seda paremini kui meie!" – seal austavad lapsed oma vanemaid. Autoriteet ei saa rajaneda valel. Rikkudes ise teadlikult elu mängureegleid, ei saa ausat mängu nõuda ka lastelt: "Tee mitte minu tegude, vaid sõnade järgi!" Inimsuhetes põhineb autoriteet saavutustel, see tuleb välja teenida – mitte keegi ei saa seda lihtsalt nõuda. Kuni ma ise üritan tõemeelselt elada ja ausalt tunnistan, kui see mul nii välja ei tule, nagu tahaksin, tohin ma loota, et Jumal laseb minu laste südames kasvada austusel minu vastu. Teiste sõnadega: me ei tohi viiendast käsust seda välja lugeda, et Jumal asub oma autoriteediga vanemate poolele laste vastu. Pigem räägib see käsk meile sellest, mida tähendab saada tõeliseks inimeseks ja sellel keerulisel teel ka püsida.

Kokkuvõtvalt võib öelda: see, kes ei suuda end oma vanematest lahutada ja oma elu ise üles ehitada, ei ole veel inimene selle täielikus mõttes. Teisest küljest aga pole ta seda ka siis, kui ta hoolimatult kõik üle parda heidab ja oma radikaalsust sellega demonstreerib, et keerab oma vanematele jäädavalt selja. Jumala kord näeb ette järjepidevust ja suhet. Meie elu ehitatakse üles varasemate põlvkondade vaevanägemisele ja ebaõnnestumisele, nende pattudele ja andeksandmisele. Kes tahab tõeliselt inimeseks saada, peaks oma elu ülesehitamisel mõtlema vajaliku aukartusega oma eelkäijate küsimustele ja arusaamadele, vigadele ja ebaõnnestumistele. See kõlab paradoksaalselt: kui ma ei suuda end mulle eelnenud põlvkonnast otsustavalt lahti rebida, ei ole ma tõeliselt inimene. Ja kui ma radikaalselt kõike seda eitan, mis enne mind oli, pole ma samuti inimene selle tõelises mõttes. Kuigi radikaalset individualismi hinnatakse tänapäeval teatud ringkondades kõrgelt, on see siiski võrreldav peene liivaga, mis kusagil ei püsi ja mille juba väike tuulehoog paneb siia-sinna liikuma. Radikaalsel üksikkõndijal on tõeliseks inimeseks saamiseni veel pikk tee minna.

Käsk „Austa oma isa ja ema" tähendab, et me tohime ehitada õiglasemat maailma, kui seda on teinud meie vanemad. See tähendab, et meil on vabadus elada väärikamat elu, kui nemad elasid. Aga kui me tõepoolest selle elu nimel vaeva näeme, siis tunnustame üha rohkem ka tänulikult neid raskusi ja võitlusi, mida me vanemad läbi tegid. Ja loomulikult on meil vabadus oma lapsi paremini kasvatada, kui meie isad ja emad meid kasvatasid. Just laste õigesti kasvatamisega vaeva nähes ja sealjuures vältimatult ka ise tagasilööke ning vigu kogedes õpime tõenäoliselt hindama seda, millist vaeva meie vanemad pidid nägema, kui nad meid kasvatasid. Imeline järjepidevus – näeme vaeva parema tulemuse nimel, aga seal, kus me seda ei saavuta, õpime mõistma ka neid, kes meile on eelnenud.

Kõlab ehk ülemäära karmilt, aga vaid see saab oma eelkäijaid eirata või põlata, kes ise pole millegi paremaga hakkama saanud, kes pole isegi üritanud midagi paremini teha ja kelle kohta võiks tõepoolest kehtida piibellik mõistukõne: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad." (Jr 31:29) Aga kui me ütleme: me tõesti tahaksime kasvatada oma lapsi paremini, kui seda tegid meie vanemad, aga me ei tea, kas see õnnestub – või kui tunnistame oma ebaõnnestumist ja tõdeme ausalt, et ei ole oma pingutustes eriti kaugele jõudnud, siis mõtleme ka tahes-tahtmata tänulikult oma vanematele. Nii see näiline vastuolu lahenebki: sellal kui me järk-järgult oma vanemate mõtlemisest ja meetoditest lahti ütleme, tekib meis samaaegselt ka üha suurem mõistmine ja austus nende vaevanägemise suhtes. Seda dialektilist ja edasiviivat ühtsust püüabki viies käsk meile selgitada ja pidevalt meelde tuletada.

Uudised

2022-5-august

31 August 2022
2022-5-august

SISUKORD Tuhanded noored ütlesid jah misjonile Katre KotiesenSõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks Miikael Johan Tamm Mis lood need on, mida te omavahel veeretate? Ermo Jürma Herman Mäemets – õpetaja ja karjane Margus...

Tuhanded noored ütlesid jah misjonile

31 August 2022
Tuhanded noored ütlesid jah misjonile

August 2022 Katre Kotiesen, Rakvere Karmeli kogudus 25. juunil toimus Oslos Telenor Arenal võimas kristlik noortekonverents „The Send“, kus osales ligikaudu 10 000 inimest üle maailma. Kolmandat korda (2019 USA-s 58...

Sõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks

31 August 2022
Sõbralt Sõbrale kutsub vabatahtlikuks

August 2022 Miikael Johan Tamm, projektijuht ja turundusassistent Kutsume kõiki huvilisi Sõbralt Sõbrale kauplustesse vabatahtlikeks! Sõbralt Sõbrale vabatahtlikud muudavad maailma oma väikeste ja suurte heategudega, pannes hoolimise ringlema. Veelgi olulisem –...

Mis lood need on, mida te omavahel veeretate?

31 August 2022
Mis lood need on, mida te omavahel veeretate?

August 2022 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja „Kas me jõuame varsti kohale?“ Väikelaste vanemad tunnevad seda lauset ja kui nad seda kuulevad, on teada, et nüüd läheb edasisõit raskemaks. Õnnelik on see,...

Herman Mäemets – õpetaja ja karjane

31 August 2022
Herman Mäemets – õpetaja ja karjane

August 2022 Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor Herman Mäemets (88) on Ridala juurtega mees. Õppinud küll õpetajaks, aga teeninud terve elu pastorina. Õpetaja oskused ja pastori selge kutse on selles...

Läkitatud lahti laskma tulevikku

31 August 2022
Läkitatud lahti laskma tulevikku

August 2022 Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus Olevistes koguduste festivalil 2022 Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21).Minu isapoolne vanaisa Richard Tamm oli Oleviste...

Prohvet Hesekiel: vahimehe kohustus

31 August 2022
Prohvet Hesekiel: vahimehe kohustus

August 2022 Sander Tulk, Tartu Kolgata kogudus Hesekieli raamat on ilmselt üks raskemaid lugemisi Vanas Testamendis. Kõige enam seostatakse Hesekieliga raamatu alguse suurejoonelist nägemust, lugu surnuluudest raamatu lõpupool ja üleskutset olla...

Tagantjärele mõtteid festivalist

31 August 2022

August 2022Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor EKB koguduste festival „Kohal kogukonna heaks“ (Tallinnas 10.–12. juunil) toimus uudses formaadis. Erinevate põlvkondade kohalolek ja panus, sisukad jumalateenistused ja töötoad, kaasahaarav muusika...

EKB Liidu koguduste festival 2022

31 August 2022
EKB Liidu koguduste festival 2022

August 2022Ermo Jürma, Teekäija toimetaja EKB Liidu koguduste 1994. aastal taas alanud suvekonverentsid jäid kahel koroona-aastal vahele, osa harjuski ekraanidega. Tänavu saabus 10.–12. juunil toimunud festivalile „Kohal kogukonna heaks“ Tallinna...

Timo Lige „Väike missa“

31 August 2022
Timo Lige „Väike missa“

August 2022 Juhan Palm-Peipman, muusik Kolmainupüha esiettekanne Oleviste kirikus.Eesti üks viljakamaid ülistusmuusika loojaid on hakkama saanud ühe erilise ülesandega. Ta on kirjutanud teose nimega „Väike missa“, mis paljude inimeste jaoks ei...

Linke