11/2008 Ermo Rips, Tartu Kolgata koguduse diakon
„Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" (2Kr 5:10).
Surnutemälestuspüha juhib meie mõtted tõsistele radadele: elule ja surmale. Kristlastena usume, et meie tulevik peale surma sõltub sellest, kuidas oleme elanud oma maapealse elu. Igal päeval seisame me väga mitmesuguste valikute ees. Kas mõtleme neid tehes, millised on nende tagajärjed igaviku seisukohalt? Kas need rajavad teed igavesele elule või igavesele surmale? Kas meie elu on sellel vaimulikul alusel, mille tõi Jeesus Kristus ja mis on meie jaoks kirja pandud Uues Testamendis?
.Kui oleks võimalik, ei tegeleks inimesed üldse surmaga ja me ei pühitseks siis ka surnutemälestuspüha. Kuid surm on midagi sellist, millega oleme sunnitud arvestama. Igaüks meist on läbi elanud mõne lähedase või tuttava kaotuse. Me teame, et kõik elav peab surema ja et iga päev viib ka meid surmale üha lähemale. Surm astub meie ellu ning omal ajal võtab meidki ära. Ta ei küsi, kes me oleme. Tema ees pole suletud ükski värav. Ta tuleb kuninglikesse paleedesse ja keegi ei küsi temalt: „Kus on luba?" Samuti astub ta üle viletsa hurtsiku läve ja võtab sealtki kaasa need, kelle aeg on täis. Surma ees on ühtviisi jõuetud nii suured kui väikesed. Ja sellepärast on mõistetav, et inimesed tavaliselt ei taha sellest rääkida ega sellele isegi mitte mõelda.
Kui oleks võimalik, ei tegeleks inimesed üldse surmaga ja me ei pühitseks siis ka surnutemälestuspüha.
Aga ometi peaks iga arukas inimene surma üle tõsiselt järele mõtlema. Piibli lause: „Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" puudutab väga sügavalt inimese olemust, tema õiglustunnet. See on nii lihtne ja selge, et isegi inimesed, kes Jumalat ei usu, ütlevad selle peale, et see on õige, just nii peaks see olema. Inimhinges on mingi igatsus, et peab ju olemas olema õiglus. Ilma selleta muutuks tühiseks kõik, ka maine elu.
Kõik saab avalikuks
Peatume esiteks sellel, et „kõik saab avalikuks". Kõik meie teod, kõik, mida oleme rääkinud, ka see, mida ägedushoos või meelekibeduses öelnud. Kõik meie mõtted, igatsused ja soovid. Kui suudaksime sellesse süüvida, seda tunnetada – absoluutselt kõik saab avalikuks! Ka kõige paremal inimesel on seda, mida ta tahaks, et see jääks ainult tema enese teada. Kui mõtleme, et kõik meist saab avalikuks, siis on hirm selle ees.
Aga esile tulevad ka meie head teod. Ühest inimesest oli teada, et ta sai väikese päranduse. Ta oli juba vanem inimene ja harjunud lihtsa eluga. Nüüd oleks tal olnud võimalus enda peale rohkem kulutada, aga tema elulaadis ei muutunud midagi. Oli neid, kes rääkisid, et küllap ta ei raatsi, koonerdab! Aga varsti märgati ümbruskonnas, et vahetevahel leidis mõni inimene, kellel just kitsas käes, oma postkastist või ukse vahelt ümbriku rahasummaga, juurde oli kirjutatud ainult kaks sõna – Jumal õnnistagu! Kui siis see inimene suri, leiti tema juurest ainult matuseraha ja inimeste nimekiri, kelle eest ta oli palvetanud. Selles nimekirjas olid ka need inimesed, kes olid ümbriku leidnud. Ta oli andnud selle, mis tal oli, palvega üle. See oli heategu, mis sai avalikuks juba siin, ehkki inimene ise oli juba lahkunud. Kõik teod, mis inimene teeb, järgivad teda. Aga kas me mõtleme sellele vajaliku tõsidusega?
Kõige eest tuleb vastust anda
Edasi on loogiline jätk, et meil tuleb ka kõige eest, mida oleme teinud, ükskord vastust anda. Ja nii ütlebki Piibel, et meil tuleb aru anda kõigest, mida oleme teinud, ainult et see aruandmine toimub täiel määral alles aegade lõpul – viimasel kohtupäeval.
Miks mitte kohe? Miks inimesed ei võiks kohe kõige eest vastust anda? Miks peavad paremad inimesed nii palju kannatama? Miks nende asja ei lahendata kohe? Sageli tekib ülekohtustel inimestel karistamatuse tunne. Ja vahel nende halvad teod ei tulegi nende elu jooksul välja. Sellepärast ütlevad mõned, et hea inimene on ta küll, aga mis tal sellest kasu on, teistel läheb palju paremini. Nii see ka sageli on.
Kuid mõtleme, kas üldse on võimalik kohe kohut mõista ja kõike ära lahendada? Näiteks kergemeelsete vanemate lapsed peavad üles kasvama lõhkistes kodudes. Paljudest neist saavad vildaka hingeeluga inimesed, kes ei oska ka oma perekondades õigesti elada. Kes siis nüüd on süüdi? Kas lapsed, nende vanemad või vanemate vanemad? Kui raske on kindlaks teha, kes ja kui palju on süüdi? Ja millega üldse süütegu lõpeb? Tegelikult süütegu ei lõpegi, vaid elab edasi kuni ajastu lõpuni.
Aga ka vastupidi. Näiteks üht head raamatut võivad lugeda kümned põlvkonnad, sajad tuhanded inimesed, see võib aidata kaasa headele tegudele või ka anda tõuke uute heade raamatute kirjutamiseks. Näitena võiks tuua teose „Kristlase usurännak". Kui paljud on seda lugenud! Selle autor John Bunyan on juba sajandeid igavikus, kuid tema raamat jätkab oma head tööd. Iga heategu, isegi ainult hea sõna, võib jätkata oma eksisteerimist kuni ajastu lõpuni.
Teeme siit mõne järelduse inimese vastutuse kohta. Esiteks teadkem, et kõik, mida me iganes teeme, järgib meid ja me ei saa seda enam päris olematuks teha. Sellele mõeldes olgu meie vastutustunne elu ees väga suur.
Teiseks olgem väga ettevaatlikud kaasinimeste hukkamõistmises. Me ei suuda kunagi päris õiglaselt kohut mõista. Jumalgi on jätnud lõpliku lahenduse aegade lõpuks. Ärgem siis meiegi sellega kiirustagem, kuigi me võib-olla lahendust väga ootame ja ka vajame ning selle puudumine võib põhjustada meile palju muret ja valu.
Meid ootab tasu
Lisaks sellele, et kõik tuleb avalikuks ja et tuleb vastust anda, on öeldud, et kui kohus on mõistetud, siis ootab meid selle eest tasu. Ka see on loogiline ja arusaadav, et „igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba." Miks on nii tähtsaks tõstetud inimese ihu ja see üürike aeg, mis ta elab?
Inimene on Piibli järgi ju vaimne olend, see on tema jaoks määrav. See on kristluse ja paljude teistegi usundite veendumus. Miks on siis ihu nii tähtis? Me ei tea seda, aga Jumal on oma tarkuses arvanud heaks inimene niimoodi luua. Meilgi oleks tark arvestada, et meie igavene saatus sõltub sellest, mida me ihus olles teeme.
Seega aeg, mis me siin maa peal elame, on väga kallis. Kord igavikust siia tagasi vaadates hindaksime oma päevi palju kõrgemalt, sooviksime, et oleksime neid paremini kasutanud. Mõtleme Laatsaruse loos sellele rikkale mehele, kes igavikus olles mõistis, et ta oleks pidanud oma elupäevi teisiti kasutama. Kuid nüüd oli juba liiga hilja.
Kuidas me peaksime suhtuma oma ihusse ja üldse kõigisse maapealsetesse võimalustesse? Kui meil on terve keha ja mõistus, kui on energiat ja teotahet ning ka materiaalseid võimalusi – siis on see hea, see annab meile palju võimalusi tegutsemiseks. Me võime teha head ja see on õnnistuseks nii meile endale kui ka kaasinimestele. Aga needsamad võimalused võivad meile olla ka õnnetuseks. Nendega võib teha ka väga palju kurja. Targad juudi rabid ja tugevad distsiplineeritud rooma sõdurid said hakkama sellega, et lõid Kristuse risti. Missugune võiks küll olla nende inimeste karistus igavikus?
Nii võib mõne inimese jaoks olla vaesus, raske saatus, vilets tervis parem kui suured anded ja võimalused, mida ta ei oskaks õigesti kasutada. Me ei tea seda ja sellepärast võiksime rahul olla oma saatusega. Kuid siiski on normaalne, et inimene püüab parema poole, tunneb rõõmu tervisest ja heaolust ning püüab seada oma elu nii, et seda kõike oleks. Samas, mida rohkem tal on, seda suurem olgu ka vastutus selle eest.
Tark Koguja on öelnud: „Rõõmusta noor mees noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast" (Kg 11:9).
Arvestagem siis seda, et mida suuremad on meie võimalused, seda suuremad võivad olla ka meie eksimused. Nendest hoidumiseks vajame Jumala juhtimist ja lähedalolu. Kui vaesel ja viletsal on vaja Jumala armu, siis suurel ja rikkal on seda vaja veel palju rohkem. Ainult siis muutub see temale õnnistuseks.
Kui vaesel ja viletsal on vaja Jumala armu, siis suurel ja rikkal on seda vaja veel palju rohkem.
Jeesus viib usklikud igavesse ellu!
Surnute mälestuspühal, kui seisame maise elu kaduvuse ees, ei pruugi me olla kurva paratamatuse tunnistajad, ehkki oleme kurvad ja leiname lähedasi. Ometi võime siin koos Jeesusega tunnetada teed igaviku väärtuste juurde. Tuletagu see päev meile meelde, milline on ihu ja kõigi väliste asjade lõpp. Me teame, et kõik inimesed surevad, sellest pole pääsu ja paljudele on see kohutav.
Kõik see, mille poole oleme püüelnud, mis meid on innustanud, mis on olnud meile nii tähtis, osutub nüüd korraga eimiskiks. Siin on nüüd usklikul inimesel eelis, millele pole maailmal midagi vastu panna. Meil on ülestõusnud Jeesus! Kui oleme oma elu temale rajanud, siis osutub haud meile taevaväravaks. Sellele mõeldes asetuvad elu väärtused õigesse järjekorda. See, mis tavapäraselt oli nii tähtis, osutub tegelikult tühiseks. Ja see, mida maailm peab mõttetuks ja rumalaks, võib igaviku seisukohalt olla olulisem kui kõik muu. Haua kaldalt vaadates paistavad paljud asjad nii teistmoodi.
Täna on aeg küsida endalt, missugused me oleme, kui igavikku astume? Kas läheme sinna üksinda või koos Jeesusega?
