5/2010 Raido Oras, Viimsi vabakoguduse pastor
„Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: "Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud."Nemad aga vastasid: "Mis see meie asi on? Vaata ise!" Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: "Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind." Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini." (Mt 27:3-8)
See öö ja järgnev päev on kahele mehele emotsioonide ning sündmuste virr-varr. Jeesus Natsaretist ja Juudas Iskariot sisenevad oma elu vaieldamatult kõige raskemasse aega. Mõlemad mehed on vastuolulised isiksused, ning oma elu ja surmaga on nad mõjutanud kirikut, inimelusid ja kogu meie tänast maailma. Jeesuse elu ja tegevuse tagajärjel on maailm tundmatuseni muutunud. Lihtsaks näiteks on nädalavahetus puhkeajana või lastekodud. Kõik selle ja palju muudki tõi meie ellu Jeesuse elu ja õpetus. Juudas on aga kuvand äraandjast ja enesetapjast, mis on mõjutanud inimeste suhtumist enesetappu mitmeid sajandeid.
Juudas, Jeesuse sõber ja kaastööline
Mis tegelikult juhtus, mis oli Juuda misjoon, mida ta püüdis oma teoga saavutada? Sellest on kirjutatud raamatuid, peetud jutlusi ning ilmselt lõpuni me teda mõista ei suudagi. Arvatavasti oli Juuda käitumine nii suur šokk jüngritele, et palju me tema elust ja tegevusest ei tea. Võib arvata, et äraandjana oli vana sõber muutunud niivõrd ebameeldivaks, et jüngrid püüdsid teda endi eluloost „välja kirjutada".
Midagi me siiski teame. Juudast kirjeldatakse meie mõistes täna kui koguduse raamatu- või kassapidajat. Tema kätte oli usaldatud jüngrite ehk Jeesuse koguduse raha. Ilmselgelt oskas ta sellega ümber käia, arvatavasti oma eelneva elukogemuse tõttu. Kassapidaja tööd tegi ta hästi, kuna kordagi pole mainitud, et teda oleks tahetud sellelt positsioonilt vabastada. Tema oli see, kes aitas ette valmistada pidusöögid, ka viimase paasasöömaaja. Arvatakse, et Jeesuse elu lõpus elasid jüngrid rahalises mõttes üsna muretut elu, milles kindlasti oli oma osa Juuda oskustel rahaga ümber käia ja kokku hoida. Ilmselgelt Jeesus usaldas teda oma rahaasjades, aga ka kui oma õpilast. Võib öelda, et Juudas oli Jeesuse sõber ja lähedane kaastööline läbi aastate.
Tahaks head, aga välja tuleb...
Sellest tekstist näeme, et peale Jeesuse surma mõistmist tuleb Juudas tagasi, ning tahab, et Jeesus vabastatakse. Selgelt polnud Jeesuse tapmine tema lõplik eesmärk. Ka raha ta ei tahtnud, see kolmkümmend hõbetükki, mis ta templi põrandale jättis, oli suur raha. Selle eest oleks saanud osta suure tüki maad pealinna lähedal, suure impeeriumi äärealal. Ma arvan, et Tallinna- lähedane ala kõlbab võrdpildiks küll. See, mis oli tema eesmärk, jääb meile saladuseks, Piibel seda otsesõnu ei avalda. Kas oli selleks tüdimus Jeesuse võimuletuleku ootamisest, seda me ei tea ning võime vaid spekuleerida. Selge on see, et tal oli üks eesmärk ja see ongi võti tema tegevuse mõistmiseks. Juudal oli oma agenda, oma lõpp-punkt, oma soov ja eesmärk. Oluline ei ole see, mis see oli, vaid oluline on see, et see oli, ja mida ta oli nõus selle nimel tegema, aga veel enam, milleni see välja viis.
Selles loos on aga mitmeid isikuid ja huvigruppe, kellel on selge oma motiiv, ning nad viivad seda ellu külma järjekindlusega.
Teinekord võib aga süütu sõna või tegu tuua kaasa ahelreaktsiooni, ning me saame midagi, mida me ei taha. Süütu vale kasvab suureks segaduseks, ning mõnigi inimene peab tõdema, et elu on nagu Lõuna-Ameerika teleseriaalis. Minu arvates juhtus just nii ka Juudaga, kes tahtis selgelt midagi muud kui seda, mis välja tuli. Selles Suure Reede loos on ka avaram grupp: Suurkohus, Pilaatus ja loomulikult Jeesus ise. Neil kõigil olid omad soovid ja huvid. Äraandja aga kiskus nad meeletusse karuselli, millelt oli võimatu lihtsalt maha astuda.
Suurkohtul oli oma eesmärk: säilitada rahu ja vaikust, et roomlased ei tuleks neid ründama. „Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: "Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva." Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: "Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub."" (Jh 11:47-50)
Oht oli reaalne, roomlased soovisid hävitada juute, kes nende jaoks käitusid arusaamatult, ning kahtlaselt. Nad võtsid ühe vaba päeva nädalas, mille tõttu näiteks oli neid võimatu kasutada sõjaväes. Sellise rahva juhtimine oli keerukas, aga mis veel hullem, arusaamatu, ning enneolematu. Asjad aga, millest inimesed aru ei saa, tekitavad tihti hirmu ja siis viha.
Ka Pilaatusel oli oma eesmärk, see oli võimul püsimine – kaugemas perspektiivis elu ja poliitilise karjääri säilitamine. Selles raskes piirkonnas oli ta püüdnud teha koostööd juutidega, ning nüüd aeti ta nurka. Juudid sisuliselt ütlevad, et vali, kas sa hukkad süüta mehe või me ütleme keisrile, et sa lased elada mehel, kes ütleb, et ta on kuningas. Kuna Pilaatuse eesmärk oli kaua ja õnnelikult elada, siis ei jäänud tal muud üle, kui lasta Jeesus hukata.
Jeesuse surma lugu on isikilike huvide lugu: ka Jeesusel on oma isiklik huvi. Kui ta palvetab Ketsemani aias, siis me näeme seda selgelt. Tema isiklik soov on ellu jääda, ning vältida eesootavat tragöödiat. Ja ta ütles: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Mk 14:36)
Kõigil inimestel, kellel oli mingi roll Jeesuse surma juures, olid omad soovid – neil oli oma eesmärk.
Isikliku eesmärgi läbisurumine võib tuua pettumuse
Kõigil nendel oli ka oma tagajärjed ning pettumused.
Juuda pettumus on niivõrd suur, et ta otsustab, et ta lahkub siitilmast oma käe läbi.
Jeruusalemma turvalisust suudetakse hoida linna hävitamiseni aastal 70 pKr. Hämmastav paralleel on aga linna hävitamise ja rahva sõnade vahel: "Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!" (Mt 27:25) Kahjuks just nii lähebki umbes 35 aastat hiljem kui nende lapsed on suured ja võitlusvõimelised.
Pilaatus kutsutakse mõne aasta pärast Rooma keisri jutule, ning enne audientsile jõudmist sureb tema ja ta perekond segastel asjaoludel, seda ilmselt Rooma keisri käsul.
Ka Jeesus sureb, olles see, kes oma plaani ellu ei vii; kes ei saa seda, mida ta palub, vaid peab leppima piinarikka surmaga. Siiski on ta ainuke, kelle elus me näeme pikas perspektiivis võitu.
Ei ole vale omada soove, mis on teadlikult erinevaid Jumala tahtest. Meil kõigil on omad soovid ja unistused, asjad, mida me tahame saada või sündmused, millest osa võtta. Aja jooksul me aga seisame valikute ees, kus saame selgelt aru, et Jumal ootab meilt midagi, mis erineb minu oma tahtest. Oluline on, et me tunnistame oma soove, ning allutame need Looja tahtele.
Loobudes oma võimutahtest ja poliitilistest mängudest oli Jeesus ainuke, kes seda lõpuks kahetsema ei pea.
Kolm aastat tagasi tegi Viimsi kogudus mulle ettepaneku asuda pastori kohale. Paljud andsid nõu mitte minna, ning ega ma ise ka sellest suures vaimustuses polnud. Minu elu oli Tartus sisse seatud, elukoht oli ideaalilähedane. Kogu elu ning töö oli koondunud Tartusse ning tundus, et nüüd hakkab alles suuri asju toimuma. Kolgata koguduses tundsime end kogu perega kui kodus ja head sõbrad elasid ning töötasid meiega samas linnas. Kõik oli lihtsalt nii hästi, et mingitest muudatustest ei tahtnud ma midagi kuulda ja nii saigi öeldud Jumalale: „Ei, kui sa väga tahad, siis veena mind ümber, aga vabatahtlikult ma ei lähe!" Ühe piiblitunni järel teistega koos palves olles andis Jumal mulle aga pildi, ning ütles, et tema tahe on, et ma läheksin, kuigi ma võin ka jääda.
Täna võin öelda, et kuigi pidin palju maha jätma, on Jumal kinkinud mulle armastava kogukonna siia Soome lahe lõunakaldale. On kinkinud uusi sõpru, usukaaslasi ja kaastöölisi, ning vanad suhted on alles jäänud: nii olen võitnud mitmekordselt!
