01/2011 Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor
Rahvuslikul palvushommikusöögil 8. detsembril 2010 Tallinnas Solarise keskuses peetud kõne.
Minu nimi on Erki Tamm. Olen 42 aastat vana, abielus Riina-nimelise ilusa naisega. Meil on neli tütart. Teenin Kalamajas asuvat Kalju kogudust ja kogukonda pastorina. Seda võib nimetada minu kutsumuseks.
Mõjutajad
Kui natuke oma tagapõhjast rääkida, mis või kes mind on mõjutanud, siis kindlasti on esikohal tõsiasi, et minu vanemad ja mõlemad vanavanemad olid usklikud inimesed. Minu isa läkitati pastoriks oma esimesse kogudusse, kui olin kolmene ja vaid mõned pühapäevad tagasi astus ta aktiivsest kogudusetööst tagasi. Ema on terve elu teinud juurdelõikaja tööd. Imeamet. Kõik kuus last ja mees said ise riidesse pandud. Vanaema õpetas mind laulma ja vanaisa on oma mehisuse ja ausa meelega suurim eeskuju. Isegi nende surm oli ilus – pärast üle poole sajandi pikkust abielu läksid nad Jumala juurde kahenädalase vahega. Usun, et võlgnen palju sellest, kes ma olen, nendele inimestele. See on minu elu vundament.
.
Otsimised
Mitte ammu küsis üks mu tütardest: aga isa, mis saab siis, kui mina ei ole tulevikus sama usku kui sina? Need olid huvitavad vestlused, kui ta otsis tõde enese jaoks. Tavaliselt pikematel autosõitudel, kui ülejäänud magasid. Kevadel otsustas ta ristimisele tulla, sest oli leidnud vastuse.
Mina olen see, kes ma täna olen, paljuski tänu oma päritolule ja hilisematele isiklikele valikutele, nii et mu esivanemate usk on nüüdseks ka minu veendumus. Ja siit edasi minu laste valikute alus.
„Kokkutulemine on algus, kokkujäämine on edusamm, koostöö on edu." (Henry Ford)
Perekondlik elumudel
Mind puudutavad kuidagi isiklikult need stseenid Uuest Testamendist, mis kirjeldavad Jeesuse suhet Jumalaga, oma taevase Isaga. Just kõige tähendusrikkamatel hetkedel kuuleb Jeesus, ja ka tema kaaslased, Jumala häält, kes ütleb: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel." Rääkisime hiljuti Alfa kursusel, mis on mõeldud kirikuvõõrastele inimestele, sarnasel teemal. Üks isa tunnistas siiralt, et oleks soovinud, et ta poeg oleks olnud kohal.
Selles pole grammigi uudsust, aga ma mõtlen, et just peresuhetes kujundatakse ühekssaamise ja ühestoimimise peamised oskused.
Kevadsuvel Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja Saar Polli poolt läbiviidud sotsioloogilisest uuringust tuleb välja, et eesti inimesed peavad kõige tähtsamaks eluvaldkonnaks just perekonda. Selle järel tulevad töö ja sõbrad. Samas teame, kui hapraks on viimastel aastakümnetel jäänud perede koospüsimine. Koolid on raskustes – kuidas tähistada isadepäeva nii, et keegi haiget ei saaks.
Milline on minu kogemus? Olen pojana tänulik, et mu vanemad pingutasid koostoimimise nimel. Kristlik pere pole inglikoor. Oli tülisid. Ka isa ja ema vahel. Mõnikord nägime-kuulsime seda ka tahtmatult pealt. Kuid avalikud tülid said ka avaliku lahenduse. Andekspalumised lõppesid ühe suure ühise kallistamisega. Pinge ja hirm olid läinud. Samamoodi püüame me täna oma peres erimeelsusi lahendada. Kord palus koguni isa minu käest midagi andeks. Ma ei mäleta tüli, küll aga erilist tunnet – mh, isa palus minult andestust?! Koostoimimine nõuab vigade korrigeerimist, muidu hakkavad vead korrigeerima koostoimimist. Minu arvates pole sellele alternatiivi.
Eneseavamine
Juhtisin Kärdlas pastoriksolemise ajal ka Palade Põhikooli. Äärmiselt armas maakool. Hiiumaa parima sisekliimaga. Kõigest eelöeldust olenemata – koolis juhtub kogu aeg midagi. Kaheksanda klassi tüdrukud läksid ühel päeval omavahel kaklema. Poiste pärast. Kiskusid juustest ja küünistasid, nagu see õrnema soo puhul ikka käib. Rohkem kannatanud tüdruku viisin haiglasse, sest mõtlesin, et võib-olla nõuavad vanemad kohtulikku lahendust.
Järgmistel päevadel püüdsin tüdrukuid lepitada. Kui siis üks neist istus mitmendat korda minu kabinetis, nähvas ta: „Mis asja te jändate meiega?" See tuli nii ootamatult. Vaatasin teisel pool lauda iseendaga pahuksis olevat noort inimest ja ütlesin niisama ootamatult: „Ma hoolin sinust."
Järg sellele loole tuli üle poole aasta hiljem, kui olime juba mandrile kolinud. Sain jõuludeks tüdrukutelt kaardi ja kirja. Sellise kirja saamisest unistab iga õpetaja. Kõik oli selles armas. Kõige olulisem aga see, et nad tunnistasid, et see jändamine tasus end ära. Oma sõnul läks neile korda, et keegi uskus neisse. Nad teavad nüüd, et oma tuleviku nimel tulebki vaeva näha.
Koolitöö on kurnav. Ühele lainele jõudmise kogemus klassitäie puberteetikutega – see on võrratu. Kuigi seda ei juhtu sageli. Siiski olen aru saanud ühest: kui sa soovid, et lapsed avaksid end sellele, mida sina tahad neile anda, pead olema valmis ennast ka neile avama. Ja seda kardavad paljud täiskasvanud ning seepärast ei tule ka koostööst head nahka.
Vahel on see ka põhjuseks, miks kohalikus kogukonnas kogudust võõristatakse.
Ekstreemne kogudusetöö
Kalju kirikus alustasin pastoritööga neli aastat tagasi. See on Tallinna kõige vanem baptistikogudus, aastast 1884. Meil on palju häid muusikuid ja ma imetlen neid. Mõned on lausa Eesti tipud. On mitmeid luuletajaid ja kirjanikke. Kuid minu süda oli rahutu. Mulle tundus, et meie kogudusetöö fookus polnud päris seal, mida Jumal meilt ootab. Tundsin, et me oleme kogenud nii tohutult Jumala armu ja headust, aga meie peamine tegevus seisneb sellest rääkimises. Neile, kes kirikusse tulevad. Ja ega neid nii vähe polnudki. Palusin siis, et Jumal annaks mingi väljundi. Olin valmis ekstreemsusteks. Jagasin seda mõtet ka koguduse juhatusega ja me palvetasime koos selle pärast.
Meie peamine tegevus seisnes Jumala armust ja headusest rääkimises.
Ühel neljapäeva õhtul pidasime kiriku kõrvalmajas järjekordset Alfa kursust. Alguses juuakse seal teed ja süüakse pisut, siis kuulatakse teemat ning sellele järgneb arutelu. Meil oli tookord selline päris viisakas ja mõnus seltskond koos.
Äkki läks uks lahti ja sisse valgus kümmekond meest. Enamus neist Balti jaamas resideeruvad kodutud. Seda sain muidugi hiljem teada. Olime šokeeritud. Andsin kursuse jätkamise oma abile üle ning leidsime ruumi, kus saime nendega omaette jääda.
Mitmed nendest on tänaseks rehabilitatsioonikeskustes, mõned ka surnud, mõnega kohtun igal nädalal tugigrupis. Paar aastat tagasi küsisin nende käest enne jõule, et mida nemad ootavad pühadeks? Nad jäid mõtlema. Üks neist vaatas mulle otsa ja ütles: „Tahaks hoolimist kogeda". See sõna on saanud meie koguduse visiooni üheks keskseks osaks. Ja imelik ta on – Kalju kirikust on saamas järjest rohkem Kalamaja kogukonna kirik.
Eelmisel aastal avati Koplis Sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi supiköök. Mõtlesin, kas meie kogudusest võiks leida vabatahtlikke, kes selle algatusega kaasa tuleksid. Lasin mõttes inimesi peast läbi. Ühel pühapäeval tuli minu juurde proua – äärmiselt hoolitsetud ja kaunis ning küsis minu käest, kas tema ei võiks panna kokku Kalju koguduse vabatahtlike gruppi. Täna on Liivi Reilsonist saanud kogu Sõbra Käsi organisatsiooni juhataja. Ta organiseerib neljal päeval nädalas 250 inimese toitmist 50 vabatahtliku abiga, kes tulevad erinevatest kirikutest ja ka kirikuvälistest ühendustest.
Koostoimimine nõuab vigade korrigeerimist, muidu hakkavad vead korrigeerima koostoimimist.
See on hämmastav, kuidas eesmärk, mis on suurem meist endast, võib liita väga erinevaid inimesi. Teeme Ära üks eestvedajaid, Rainer Nõlvak, ütles kord midagi sellist, et üheskoos tegutsemine millegi ülla nimel on ilmalikule ühiskonnale omamoodi religiooni aseaine.
Heategevus on popp
See üllatab, kuigi ei peaks – heategevus on muutumas Eestis popiks. Mind hämmastab see, mis on toimumas alles kevadel alguse saanud Toidupanga tegemiste juures. Tänu mündikogumiskampaaniale on sellest saamas üks suuremaid heategevuslikke algatusi, millele aitab kaasa suur hulk vabatahtlikke, äriühinguid ja organisatsioone, sh kogudusi. Toidupanga üks eesmärk on toidu raiskamise vähendamine. Täna visatakse suurtes kogustes söögikõlblikku toitu lihtsalt ära. Samas ajal elatakse üle 60 000 töötuksjäänud inimese peres vahel lausa äärmuslikus vaesuses. Nende lood teevad haiget, aga sunnivad ka lahendusi leidma. Mul on tohutult hea meel koostööst Toidupanga idee algataja ja tegevjuhi, Eesti Aasta kodanikuks valitud, Piet Boerefijn'ga. Teate, mida ma Pieti juures kõige enam imetlen – võimet tunda rõõmu „konkurentidest", kes viivad ellu sama missiooni.
Vaikseksjäämine
Kui ma nooremate tütardega olen vahel koos õhtupalves, siis küsin: „Kas palvetame täna niisama või Meie Isat?" Kui nad on väga väsinud, siis jääb vaid Meie Isa. Kuid sageli tahavad nad paluda ka oma sõnadega. Noorem õde kippus varem ikka paluma umbes nii: „Taevaisa ma tänan sind, et õde ei olnud täna eriti kuri." Õde seepeale ülemiselt narilt sosistas häbelikult: „Palveta ikka enda pärast."
Üksteisega kohtudes ja oma elusid jagades oleme tegelikult juba seda ühisosa, mille pärast Jeesus Isa palus, nähtamatult kasvatanud. Jätkame üksteise eest palvetamist. Nii tuleb parim esile meie kõigi elus ja töös.
