9/2009 Margo Meri, Otepää Evangeelse Vabakoguduse „Palverändur" pastor
„Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjad, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks. Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis saab ta auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmis igale heale teole" (2Tm 2:20-21).
Apostel Paulus kirjutab oma noorele kaastöölisele Timoteosele kirja ja jagab talle taevase kuningriigi põhimõtteid. Nendest võime täna osa saada meiegi. Avame oma südame Issanda ees ja palume, et tema kõneleks meie vastu Püha Vaimu läbi. Sest see, mis on Pauluse elus kasu toonud, võib ka sinu ja minu elus kasu tuua. Usun, et me kõik soovime oma elu selliselt elada, et see oleks midagi väärt. Mõni inimene arendab üksnes oma isiklikku heaolu, teine mõtleb ka teistele inimestele, kolmas otsib aga Issanda tahet. Neid, kes ainult kahju tegemise peal väljas oleks, me loodetavasti ei leia. Aegajalt otsime me kõik oma elu eesmärki. Teeme vahekokkuvõtteid kas siis aasta algul või uue tööperioodi eel. Mõtiskleme ja analüüsime, et kas me käime õiget rada või peaksime midagi oma elus muutma. Täna loetud Piibli kirjakoht annab meile selleks head inspiratsiooni.
Kindel eesmärk
Apostel Paulus asetab meie ette pildi suurest majapidamisest, kus on mitmesuguseid anumaid. Sealt võime leida kuld- ja hõbeastjaid, aga kasutatud on ka teisi materjale. Iga anum on valmistatud kindla eesmärgiga. Meie ise ei ole ka kogemata tekkinud, vaid keegi on meie loomisega vaeva näinud. Paulus kirjutab Efesose koguduse usklikele: „Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda." (Ef 2:10)
Me oleme Jumala mõtestatud looming. Tema ei tee tühja ega mõttetut tööd. Kui kunstnik näeb ühte huvitavat puujuurt või kivikamakat, siis tal hakkab kohe mõte liikuma. Mida sellest võiks valmistada? Ta eraldab ülearuse ning välja tuleb ilusam ja tarvilikum ese. Nii on elutute asjadega, aga meie oleme elavad anumad. Eesmärgile jõudmiseks on oma osa ka meie kätte usaldatud. Jumal teeb valmis tooriku, aga ühe osa loomisest jätab ta meile. Nii on inimesele antud tohutu potentsiaal ja varustus. Me saame oma elule kas suure osa juurde panna või kogu selle ressursi ära raisata. Jumala Sõna julgustab meid edasi minema, ennast arendama, koolitama, uusi oskusi õppima, suuremaid vaimuande püüdlema. Eriti aktuaalne on see praegusel ajal, kus paljud on masu tõttu tööta jäänud. Nüüd on mitmetele antud rohkem aega, et ennast igavestele asjadele pühendada. Oma lapsi me püüame küll kõiges julgustada. Me paneme neid huvialaringidesse ja erinevatesse treeningutesse. Viime neid autoga ühest kohast teise ja maksame nende harrastustele peale. Aga ennast kipume vahel ära unustama. Kuid igaühel tuleb ikka ja jälle aeg maha võtta ning mõelda oma elu eesmärgile. Milline see on ja kuhu me peaksime välja jõudma? Mis on need takistused sellel teel?
Me saame oma elule kas suure osa juurde panna või kogu selle ressursi ära raisata
Me kõik oleme erinevad anumad. Mõni lõpetas kooli kuld- või hõbemedaliga. Mul oli see vist „puust või savist", sest ma ei viitsinud õppida. Küsimus ei ole niivõrd materjalis, kuivõrd meie hoiakutes ja mõtteviisides. Ei ole mõtet selle pärast muretseda, et kas Issandal on anda meile ikka sobiliku tööd, kui ma tubliks kristlaseks saan. See ei ole enam meie mure. Meie osa on ennast pidevalt arendada ja valmistada. Võtta aega Piibli lugemiseks ja uurimiseks, õppida palvetama, olla koos teiste kristlastega, otsida seda, mis on Issandale meelepärane ning olla tema läheduses. Küll ta meid märkab.
Samas ei tohi unustada ka seda sotsiaalset keskkonda, kus me elame. Meie eeskujuks on Jeesus. Aegajalt läks ta üksildusse, kuid tuli jälle inimeste keskele ja teenis neid. See oli üks osa taevase Isa tahtest. Jeesus oli 40 päeva kõrbes, aga kui ta sealt välja tuli, siis kurjad vaimud põgenesid kisendades. Jeesus täitis oma Isa poolt antud ülesande. Ta teadis täpselt, milleks ta oli maa peale saadetud. Kolgata ristil rippudes võis ta öelda: „See on lõpetatud!" Kolme päeva pärast tõusis ta hauast üles ja nüüd valitseb ta kõige üle. Kurat on võidetud ja surma ning patu meelevald murtud. Hingevaenlane käib meie ümber ja püüab meid hirmutada, aga rohkemat ei saa ta teha. Meil tuleb püsida õigel poolel ja hoida oma eesmärk silme ees. Issanda abiga.
Kättesaadavus peremehele
Peremees muretseb tavaliselt endale asju ja töövahendeid praktilisest seisukohast lähtuvalt. Ta ei korja kokku igasugust kila-kola, mida ilmselt kunagi vaja ei lähe. Pigem on loetud piiblitekstis esile toodud anumate valmisolekut igaks heaks teoks. Need astjad on kenad, puhastatud, peremehele kasulikud ja parimas seisukorras. Oled sa kunagi mingi ajaliku tööga alustanud, aga tööriistad on kadunud? Sa otsid neid vähemalt pool tundi ja siis märkad, et need on jäänud eelmisest tööst puhastamata, saanud kannatada või jäljetult kadunud. Või keegi on ämbri sanga ära lõhkunud ning üldine väljanägemine masendav. Sellise anumaga pole muud teha, kui lilled sisse istutada. Ja kui paremat ämbrit kohe võtta pole, siis selle korrastamisega läheb nii palju aega, et lihtsam on poest uus tuua.
Nooremana oli mul komme jätta tööriistu sinna paika, kus töö pooleli jäi. Ja kui mõni aeg mööda läks, ei mäletanud ma enam, kus üks või teine asi on. Vahel läks paar tundi enne, kui vajaliku töövahendi üles leidsin, sest keegi oli vahepeal koristamas käinud. Ühel päeval sai mõõt täis ja ma ostsin poest tööriistakohvri. Nüüd on tööriistad alati ühes paigas ootevalmis.
Issand vajab pidevalt erinevaid tööriistu, mis on kasutusvalmilt omal kohal ootamas
Piiblist loeme, et Issand vajab pidevalt erinevaid tööriistu, mis on kasutusvalmilt omal kohal ootamas. Kui me oleme ennast Jumala juhtimise alla andnud, siis olgem alati tema käsutuses. Kui Issandal tekib mingi hea plaan, vaatab ta ringi ning mõtleb, millist inimest kasutada. Prohvet Jesaja raamatus esitab Issand küsimuse: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?" (Js.6:8) Ja Jesaja, kes ootusvalmilt seisab, vastab: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!" Kui Jumala lapsed oleksid pidevalt sellises valmisolekus, siis leviks tema riik palju jõudsamalt.
Probleem ei ole Jumalas, vaid meis. Me oleme kui Mooses kõrbes, kes ütles: „Oh Issand, läkita keda läkitad, ainult mitte mind!" (2Ms 4:13) Kui me ei ole ennast valmis pannud, siis oleme Issandale kasutud tööriistad, kes küll unistavad suurtest asjadest, kuid tegelikku tööd meile ei usaldata. Loetud kirjakoht julgustas meid endaga midagi ette võtma: „Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis saab ta auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmis igale heale teole." See kõlab kuidagi võõralt. Kas see on üldse võimalik? Vahel me õigustame end, et mul on oma ajalikud tegemised, omamoodi iseloom ja erilisi oskusi polegi. Kas panid tähele, et siin pole juttu oskustest, vaid meie südame hoiakust.
Mul on olnud võimalus aidata korraldada mitut meie koguduste liidu suurüritust. Seal on tulnud koostada meeskond, kus igaühel on oma ülesanne. Millegipärast olen kohanud kahesuguseid inimesi. Ühed on igal ajal valmis ükskõik mis ülesannet täitma ja teised leiavad sada vabandust pakutud ülesandest kõrvale hoidmiseks. Lõpuks õppisin ennast kehtestama. Ma ei küsinud enam, kas sa saad selles osas aidata või mitte, vaid rääkisin vajalikust ülesandest ning läksin ruttu ära. Edasine jäi juba teise inimese vastutada. See töötas. Kas Issand peaks meiega samamoodi rääkima?
Koostöö toob edu
Selle Piibli kirjakoha juures olen mitmel korral pidanud endalt küsima, milline on minu kättesaadavus Issandale? Kas ma olen kasulik tööriist oma peremehele? Kas Issand saab mind kergesti kätte, kui tal on mind vaja? Kas ma olen alati valmis igaks heaks teoks? Kas ma püüan edasi või olen leppinud olemasolevaga?
Keegi on öelnud, et meie elu on sageli nii kiire, et me esitame palves Issandalt küsimusi, aga vastuseid pole enam aega ära kuulata. Issand kutsub meid üles oma elu korraldama ja puhastama selliselt, et me võiksime olla tema eesmärkide teenistuses. Kui ebapuhas nõu ära puhastada, siis saab see puhtaks. Aga puhas nõu võib saada ka pühaks, kui ta ühe erilise ülesande jaoks on eraldatud. Heebrea kirja autor kirjutab: „Sellepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale" (Hb 12:1-2a).
Soovin ja palvetan, et sinul ja minul oleks julgust küsida endalt ka ebamugavaid küsimusi, otsida nendele vastuseid ning olla Issandale pidevalt kättesaadav. Olgu tema arm ja õnnistus meiega!
