04/2011 Meego Remmel, EKB Liidu president
Vabariigi aastapäeva ja valimistepäeva-vahelisel palve- ja paastuajal võtsin aega, et seisatuda koos vendlusega Jumala ees ning kuulatada, mida temal meie elu kohta öelda on. Ühinesin kogudustele tehtud üleskutsega paluda ja paastuda, et Jumal kingiks meie maale ja rahvale veel armu ja abi. Äkitselt küsis Vaim: "Aga Jumalale? Kui palju te Jumalale mõtlete? Kuivõrd te Issanda palet otsite?" Jäin üllatunult mõttesse: mida see tähendab? Vaim ütles: "Ärge keskenduge nii palju sellele, kes teie olete ja mida teie teete, vaid sellele, kes olen mina ja mida mina teen!"
Lõpulejõudnud aastakonverentsil oleme eriliselt mõelnud oma liidule ning sellele, mida oleme teinud ja veel teha kavatseme. Hästi. Aga Jumalale? Just selle küsimuse ette asetab meid tema sõna: "Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen" (Ef 3:20-21).
.Meie usuliikumine osutub elumuutvaks, kui kogudused kannavad ja annavad edasi sõnumit: "Aga Jumalale olgu kirkus!" Abstraktselt on nii Jumalat kui kirkust raske ette kujutada. Jumal on vaimne, kirkus – visuaalne mõiste. Mõlemad võivad siiski nähtavaks saada – Jeesuse koguduseihu kaudu. Nagu loojuv päike kirgastub veepinnal, nii peaks ka Jumala kirkus meie elu pinnalt ümbritsevasse maailma peegelduma. Kuu keset kosmosepimedust ei ole iseeneslik valgusallikas, vaid kirgastab Päikest. Juba kirikuisa Augustinus juurdles selle üle. Samamoodi ei kätke maailma valgust mitte me ise, vaid Issand. Meie elu helk heiastub, tänu Jumalale.
Jumal ootab, et me ei keskenduks niivõrd iseendale, kuivõrd temale.
Olles valmis üle kõige tunnistama ja kirgastama Jumalat, võib ta „meis tegutseva väega" hakata korda saatma „palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda." Kristlastena oleme kutsutud tunnistama, et meis toimib küll vägi, aga tegelikult on see vägi suurem kui me ise. On kujutlematu, et keegi meist üleüldse elus püsiks, kui poleks Jumalat ja tema eluväge. Meie kogudused ei toimiks, kui ei toimiks Jumala vägi meie kogudustes. Liidu aastakonverentsil poleks millestki rääkida, kui Jumal meie keskel ei tegutseks. Sellepärast – kirgastame teda, mitte kedagi ega midagi muud!
Samas, nagu öeldud, võib seesama Jumal korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda. Mitte meie ei suuda vendlusena jumalikke asju korda saata, jumalariiklikult geniaalseid ideid välja mõelda, (arengu)kavandada ja ellu viia, et siis öelda: vaadake, kui tublid me olime! Ainult Jumal võib jumalikku korda saata. Kõik mõtted, mis aastakonverentsil esile toodi ja läbi arutati, on viimselt mõttekad vaid siis, kui Jumal meile armu annab. Ometi on seegi ainult pisku kõige kõrval, mida Jumal üle meie suudab, tahab ja võibki teoks teha. Pahatihti me teda nagu ei märkakski. Jumalale keskendumata kipume tema tahet ja liikumist umbusaldama. Peame iseennast ja oma liikumise saavutusi iseenesestmõistetavaks või otsekui omaenda teeneks. Siis aga ei tule ka miski välja. Iseenesest ei osutu me elumuutvaks usuliikumiseks. Jumal ootab, et me ei keskenduks niivõrd iseendale, kuivõrd temale. Kui Jumal on tõepoolest Jumal, siis ületab ta nii või teisiti meie inimliku mõtlemis- ja arusaamisvõime. Üle mõistuse Jumalat tuleb üle kõige ja kõigi usaldada, kuna ta „võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda."
Kristlik elukäsitus annab endast kõik, et ka järgmine põlvkond võiks tunnistada Jumala au.
Lootuse küla lood on jutustatud sel konverentsil hea näitena Jumala kõikvõimsatest tegudest. Keila kogudus tunnistab samas, et Issand on suutnud neile kinkida mitte ainuüksi oodatud pastori, vaid ka jätkata oma imelist tööd edasi just selle koha pealt, kus Lootuse küla rehabilitatsiooniprogramm lõpetab. Koguduse kutsumuseks on pakkuda elumuutva usuliikumise keskkonda inimestele, kes maailmas üksi jäädes hukka läheksid. Pääsemine eeldab sidet Päästja ja elupäästva osaduskonnaga. Terve elu eelduseks on koguduse olemasolu. Jeesus andis oma kogudusele taevariigi võtmed ja võidukuse põrguväravate üle (Mt 16:18-19). Sellepärast toonitaski apostel, et Jumalale peab kuuluma ühtaegu „kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses." Need kaks moodustavad ühe ihu, teineteisest lahutamatu messialiku terviklahenduse muidu hukkuvale maailmale. Jumal on valinud ainiti Jeesuse ja tema koguduseihu, kus ta tahab ja saab olla kirgastatud. Extra ecclesiam nulla salus.
Jumaliku pääste kirkus särab Jeesust Issandana tunnistavas koguduses „igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni." Aamen selle peale! Kui see on aga nõnda, ei saa me keskenduda ainuüksi omaenda põlvkonna kogudusele. Me oleme kutsutud kandma põlvkondadevahelist sidet koguduses ja Kristuses Jeesuses nii siin- kui sealpoolse maailma jaoks. Sealpoolsega me palju ei tegele. Jürgeni ja Liisi hukkumine kaks talve tagasi Tartu-Tallinna maanteel toimunud traagilises autoõnnetuses pani aga sealsamas imeliselt ellujäänud Mardi, Iirise ja Janeti elama sootuks teistsugust elu, üle kõige evangeelset elu oma põlvkonna noorte keskel. Peame tunnistama, et me ei saa Jumala teispoolsest loogikast lõpuni aru (Js 55:7-9). Ometi on ta meie poolt, mitte meie vastu (Rm 8:31-37). Nii on ta ka pärast meid tuleva põlvkonna poolt. Ta tahab ka järgmise põlvkonna koguduse keskel olla kirgastatud. Nii olen üha enam hakanud mõtlema kogudusele ja maailmale siis, kui mind ja meid siin enam ei ole. Millise koguduse pärandame me edasi tulevikumaailmale? Küsimus pole niivõrd igavikus, kuivõrd järgmises põlvkonnas, kes tuleb pärast meid. Ka järgmise põlvkonna elus Eestimaal. Mittekristlik elukäsitus ütleb: "Pärast meid tulgu või veeuputus!" Kristlik elukäsitus annab endast kõik, et ka järgmine põlvkond võiks tunnistada: "Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen."
