11/2011 Ants Rebane, Nõmme Vabaduse Baptisti Koguduse pastor emeritus
„Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist." (2Tm 4:6-8)
Ingliskeelse King James autoriseeritud tõlke järgi kõlab 6. salmi esimene pool: „Sest nüüd olen ma valmis, et mind ohverdatakse."
Paulus ei nimeta ennast ohvriks – Kristus on tema ohver. Kristus on ohver altaril. Paulus kujutab ennast vaid lihtsa veinina, mida koos õliga valati põletusohvrile.
.4Ms 15:2-7: „Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui te jõuate maale, mille mina teile elamiseks annan, ja te tahate Issandale ohverdada tuleohvrit, põletus- või tapaohvrit, olgu erilise tõotusena või vabatahtliku annina, või teie seatud pühil, et valmistada Issandale meeldivat lõhna veistest või lammastest ja kitsedest, siis toogu see, kes toob oma ohvrianni Issandale, roaohvriks kaks toopi peent jahu, segatud kolme kortli õliga, ja joogiohvriks põletus- või tapaohvri juurde ohverda kolm kortlit veini ühe talle kohta! Aga jäära kohta ohverda roaohvriks kaks kannu peent jahu, segatud ühe toobi õliga, ja joogiohvriks too üks toop veini, Issandale meeldivaks lõhnaks!"
Kristus on ristil oma ohvri toonud ja Paulus tunneb rõõmu, et teda ohverdatakse, nagu joomaohvrit sinna juurde. Tal on rõõm tagasi vaadata, et ta ei ole tühja jooksnud, vaid lõpuks võib ta Kristusele anda oma ohvri, selle osa, mis temal on. See on nagu joogiohver lisaks Kristuse ohvrile, kes on minu eest kõik teinud. See on tänu Kristuse ohvri eest ja Paulus teeb seda tänuliku meelega – sest teda on arvatud väärt, et temagi saab lõpuks olla rõõmuavaldaja Kristuse äraarvamatu ohvri eest.
Lahkumine
Kaunist sõna töötegija lahkumise iseloomustuseks kreeka keeles – analüseos, ana-lüo – kasutati väljendina laeva lahkumisel sadamast, kai küljest lahti päästmist, lahutama, aga ka purustama, elust lahkuma: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem." (Fl 1:23) Elust lahkumine on niisama loomulik, nagu laevade lahkumine sadamast.
Lahkumine – mitte suremine, mitte kõrvale heitmine, mitte kui kõlbmatu riista ära viskamine. Kui mingi vanaks ja kulunud pasunaks saanud riist, mis kõlbab vaid prügimäele, vanaks rauaks ära visata. Vaid – minu lahkumise aeg on käes.
Lahkumisest on kirjutanud Albert Ruutsoo nii:
Teisele kaldale
Laev ammu juba seisis purjes.
Aga ma kaua kaldal jätsin jumalaga.
Siis viimaks kõik, mis meel kord
hellalt palmis,
ma andsin käest ja olin sõiduks valmis.
Koos sellega nii palju kallist suri...
Kuid juba kaldast kaugele viib puri.
Nüüd värskund tuulil lasen laeva kanda.
Pea Kirgas Hommik toob mind õndsusranda.
See jumalagajätmine võib olla vahest väga kaugel ees – aga üks kord peab see tulema. Olen nooruses tegelenud purjespordiga. Seal olid asjalikud mehed, kes on ka mind kasvatanud. Apostel rõhutab seda, kuidas Kristus teda on kasvatanud, sest Kristus on tema eele läinud, Kristus on enne teda lahkunud. Kristus läks enne üle vee ja ta kutsub enda järele kõiki neid, kes teda armastavad. Aga Kristus on ka see, kes annab meile märku: sea oma elu asjad korda, sea ennast valmis! Tahan öelda: ära jää ettevalmistusega hiljaks – me ei tea iialgi, kunas meid kutsutakse.
Enne merele minekut vaadatakse purjekas üle – laev pannakse valmis, purjed sätitkse korda. Meeskond seab end valmis. Vaadatakse, kas merekaardid on kohal, kas kompass töötab. Kui seda tõlgendada vaimuliku elu seisukohalt, siis küsime, kas sul purjed on olemas? – kas on olemas see, mis annab sulle jõu minna üle vee Kristuse poole? On sul see uskliku vaimulik tunnetus olemas, mis aitab sul minna üle vee sinna, kus Kristus sind kutsub? Kas on sul see tunnetus südames, et su purjed on valmis ja puhtad? Kui Issand meid kutsub, kas meil on rõõm sellest, et ta kutsub? Või me oleme ära ehmatanud? Või me mõtleme seda, et me ei ole veel valmis? Võib-olla on meil, nagu purjelaeval, neid pragusid, kust vesi sisse tuleb ja mida on vaja veel parandada. Peale kolmkümmend aastat evangeeliumi kuulutamist, peale Kristuse järel astumist ütleb Paulus: nüüd olen ma valmis. See on suur arm, et Kristus annab meile veel aega mõelda, kasvada, ennast ette valmistada ja kontrollida.
Kapten annab käsu, ankur hiivatakse üles. Ja siis antakse käsk kai pealt otsad vabastada. See on mõlemapoolne: laevast peab enne köied lõdvaks laskma, siis saab alles kaldalt pollari tagant köie vabastada. Vaimulikus mõttes me peame end lahti laskma, et ei oleks nii seotud selle eluga, öeldes, et veel ma ei saa ega tohi tulla. Me ei või uhkelt ja mõtlematult ülerinna öelda, et me elame veel nii ja nii palju aastaid.
Ja siis laev eemaldub. Kõik jälgivad kaldalt selle eemaldumist. See on nii ilus, kui laev vaikselt, nii vaikselt, hääletult liigub ja kaugeneb. Tõsi, laev võib lahkuda ka suure müraga, aga kaunis on vaikne lahkumine hommikul vara.
Ja siis seatakse purjed ja algab eemaldumine sadamast. Võetakse kurss merele. Tuul hakkab puhuma ja algab reis. Üha kaugemale jääb kallas ja üha kaugemale need, kes tulid sind ära saatma. Sihiks on Rahusadam. Isakodu. Tee on sinna, kuhu meie Issand Jeesus on läinud. Ja teed meie teame, sest tema on „tee ja tõde ja elu". (Jh 14:6)
Me ei jää siia igavesti
Siinne aeg on vaid väga väike, üürike aeg. Kõik kaob, kodud vahetuvad, teekond muutub, inimesed muutuvad. Tullakse, et jälle minna. See maailm isegi hävib, kodu ei tunne enam kord neid, kes siin elasid. Kodud hävivad.
See elu võib muutuda vaevaks. Inimesed su ümber võivad muutuda; ühiskond, arusaamad võivad muutuda arusaamatuks ja võõraks. Elu muutub ebaloomulikuks. Levib kurjus, kõlvatus. Normaalsus moraali ja patu mõistmises võib kaduda ja inimesed muutuvad julgeks ahnesti kõike kurja tegema. Ausus kaob. See, et ma selles ühiskonnas elan ,võib muutuda ängistuseks. Inimesed mu ümber ka otsekui vaatavad: miks teie nii teistmoodi elate?
Aga teisest küljest – mulle on see maailm meeldinud, ta on armas, mulle on need inimesed meeldinud. Ma ei ole suhelnud selliste inimestega, kes on kõlvatud. Mu sünnipaik oli Kalamajas, kus oli vaikne, kus oli mängu ja rõõmu, kus ma koolis käisin ja kus ma oma isa koju ootasin. Meie mõttemaailmas ei olnud kõlvatust. Mulle meeldis see kodu seal, mulle meeldisid need inimesed, kes selles majas elasid. Nad kõik armastasid mind, keegi ei õpetanud mulle mingisugust halba. Ma sain sealt minna Olevistesse, kus kuulasin evangeeliumi, kuulasin sõnumit ja mul oli see paik, kus ma võisin oma elu Issandale anda, siis kui tulin sõjaväest tagasi. Tulin koju ja kõik oli nii armas. Aga ometi Jumala sõnas on öeldud: kõik see kord hävib, kõik jääb kord maha. Kõik on kadunud lõpuks, sest meie ruttame koju. Kõik siinne on vaid hetkeks.
Lahkumine koos Päästjaga
Mõtlesin oma elule, perekonnale. Issand kinkis mulle kodu, kinkis usurahva, kinkis kõige armsama inimese – uskliku naise. Laulatusel paluti meile Jumala õnnistust. Jumal kinkis lapsed, nad kasvasid ja andsid üksteise järel oma elud Jumalale. Jumal juhtis meid, kandis meid. Jumal on andnud mulle armu armu peale, kinkis tervise, uue töö, mida ma varem ei mõistnud. Nüüd igatsen – kuulutada Jumalat. Jumal andis mulle võimalused õppida ja näha teisi usklikke inimesi.
Mul oli taipu näha, kuidas inimesed lähevad mööda laia teed hukatusse. Olen näinud hukkunud inimesi. Mulle oli Jumalast nii palju armu antud, et ma mõistsin, et see ei ole minu tee ega osa. Ma tahan elada koos oma Issandaga, tahan elada ausalt Jumala ees. Tahan elada nõnda, et kui minu lahkumise tund tuleb, kohtun uuesti oma armsatega, kes on eele läinud.
Mu Issand on rääkinud mu vastu, et mu lahkumisaeg on lähedal. Tundub, et mindki juba nagu ohverdatakse. Selline tunne on, et Jumal on meid mõlemaid koos abikaasaga võtnud natuke käsile: ta räägib meie vastu, seletab meile elu.
Kui palju head on Jumala arm meile samas meelde tuletanud. Sest kõik halb jääb siia maha, kõik patt, valu ja lein jääb maha.
Kõik jääb maha. Sellepärast on Peeter Sink nõnda ütelnud:
Mõtted eluõhtust
Jah, peagi mu tööpäev on läbi –
koju kutsub siis Issanda hääl.
Saan kiitust Ta käest või ehk häbi
mu palgeid siis jumestab seal.
Ju noorelt Ta põllul' mind kutsus,
ja mullegi usaldas töö –
suur, püha ja vastutusrikas,
kui sidus mu ümber Ta vöö.
Nii kiiresti lendavad päevad.
Üksainus kord elan, teen tööd.
Pea lõpevad raskused, vaevad –
võiks võitjana võtta siis vööd.
Ja tulla mu Kuninga ette,
süle vihkusid kallimaid täis,
ning öelda, neid andes Ta kätte:
„Su sulane tegi, mis võis."
Minu lahkumise aeg on kätte jõudnud
Käsi valutab, jah, ehk tühiasi – aga enne pole sellist asja olnud, et ei parane. Silmad ei näe, kõrvad ei kuule, jalad valutavad ja mälu kaob. Maitse kaob. Kogu olemus ütleb mulle seda selgesti: sul on aeg nüüd ennast ette valmistada, teeleminekuks valmis seada.
Minu lahkumise aeg on kätte jõudnud. Paat tuleb üle vaadata – ehk ta lekib ja oht on, et ta vajub ära. Kõik tuleb üle vaadata. Kas vahekorrad on korras: kas suhtlemine naisega, lastega, oma sõprade ja kogudusega on korras? Olen püüdnud käia kitsast teed. Küsimus jääb, kas ma olen valmis? Kas sina oled valmis? Valmis, et vastu minna sellele suurele päevale, mille end ohvriks andnud Kristus omadele valmistab? – „Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist."
