09/2011 Paul Gill, Viru vangla vanemkaplan
Austatud Teekäija lugejad! Usun, et paljudega teist võisime kohtuda Mustvees juulikuu teisel nädalavahetusel, mil Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit pidas Suvefestivali. Moto „Jumal päästab" on mind kõnetanud enne ja pärast imetoredat nädalavahetust. Olen sellele mõelnud ja igatsen väga, et selles sõnapaaris olev sisu võiks reaalsuseks saada paljude inimeste juures.
.Kui täna viia läbi kiirküsitlus tänaval, mida te arvate sõnapaarist „Jumal päästab", oleks vastuseid raske ette ennustada. Paljud jookseksid minema ning toriseksid: miks sa tuled mind segama. Mõni ehk mõtiskleks: „Kes see Jumal on, kes päästab?" Mõni ehk arutleks, millest küll ta on suuteline päästma? Kuidas see sõnapaar mind isiklikult kõnetab ning puudutab? Mõned kindlasti ütleksid, et jumalaid on palju ja keda kummardada ning teenida – ei tea? Usun, et neid vastuseid võiks olla veelgi, kuid minu eesmärk ei ole pakkuda võimalikke vastuseid, vaid üheskoos lugejaga õppida sügavuti tundma Jumalat.
"Kas rist kaelas aitab, kui Jumalat ei tunne?" küsisin mina vastu.
Vanast Testamendist võime lugeda: „Sest Jumala silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole" (2Aj 16:9). Jumala silmad näevad meist igaüht, et aidata. Kas hoiame siira südamega tema poole? Kui me Jumalat ei tunne, kas siis meie suhe temaga saab olla siiras ning rahuldust pakkuv?
Mõned nädalad tagasi vestlesin ühe noormehega, kes igatses saada kristlaseks. Küsisin, et mida see siis tema jaoks peaks tähendama? Tema vastus oli väga kiire tulema: „Tahaksin kanda risti kaelas ning olla teiste kristlaste sarnane." Vestluses püüdsin selgusele jõuda, milline on tema suhe Jumalaga. Kas ta teab, kes on Jeesus Kristus? Ja mida tähendab olla kristlane? Eelpool esitatud küsimustele ta vastata ei osanud, kuid soovis siiski saada ristikandjaks. „Kas rist kaelas aitab, kui Jumalat ei tunne?" küsisin mina vastu. Püüdsin selgitada, et Jumal on isik, keda saab kogeda ning oma elus tundma õppida. On vaid vaja palves suhelda Jumalaga. Noormees polnud sellest midagi kuulnud.
Jumal päästab palve peale
Hiljem olen mõtisklenud, kui palju inimesi kannab kaelas risti ilma, et nad tunneks Jumalat. Kui küsida: „Mida tegi Jeesus Kristus sinu eest?" siis läheb pilt veelgi segasemaks. Nii vähe teame oma Jumalast, kes meid on armastanud ja kinkinud meile pääste oma ainusündinud Poja läbi. Siinkohal tahaks väga ühineda kuningas Taavetiga, kes ütles: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!" (Ps 139:23-24) Jumal juhatab meid ja abistab meid, tehes seda oma sõna ning koguduse kaudu. Paulus kirjutab: „Et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes!" (1Kr 2:5) Ja mõned peatükid hiljem lisab: „Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes!" (1Kr 4:20).
Vägi kas on või ei ole! Seda inimlikult teha või sõnaohtrusega esile tuua on võimatu! Apostel Paulus kirjutab esimese kirja tessalooniklastele ja kinnitab väga selgelt: „Sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega". (1Ts 1:5) Usun, et armas lugeja ühineb minuga, kui ütleme, et ka tänasel päeval Jumal päästab ja teeb seda oma imelise väega. Kiitus Jumalale selle eest! Kuid tahaks palju enam näha ja kogeda Jumala tööd Maarjamaal.
Jeesus õpetas: „Paluge ja teile antakse ... sest iga paluja saab" (Mt 7:7-8). Jaakobus vastab sellele tõotusele väga selgelt: „Teil ei ole, sest te ei palu!" (Jk 4:2) Palvetama peab jutlustajate eest, kes sõnaga teenivad ja palvetama peab ka koosolekute eest, kuhu kogudusega koguneme. Usun, et siin on arenguruumi palju, sest kiire elutempo röövib meie aja palveks. Inimesed vajavad pääste kogemust ja selgust, aga seda suudab tuua üksnes Jumal. Loen hetkel kolmandat korda Ole Hallesby raamatut „Palvest". See raamat on mind kõnetanud ja seepärast mõistan, miks Jeesuse jüngrid tulid oma Õpetaja juurde selle sooviga: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!" (Lk 11:1)
Armas lugeja! Siinkohal tahan tuua meieni ühe lõigu eelpool mainitud raamatust, et ühiselt mõtiskleda selle üle, millele raamatu autor tähelepanu juhib. Kas meie olukord on paremaks muutunud võrreldes aastaga 1927, mil autor need read kirjutas?
„Paluma peab koosolekute eest. Selleski asjas on meil palju hooletuse pattu. Kõigist koosoleku ettevalmistusist võtame kõige kergemalt palve ettevalmistamist. Mil viisil valmistame harilikult ette oma koosolekuid? Kõigepealt määrame ära, kus koosolek peetakse. Siis, millal see peetakse. Seejärele hoolitsetakse kõneleja eest. Lõpuks peetakse silmas, et koosolekust oleks kõigile teada antud. Ja siis on kõik korras. Nüüd jäädakse rahulikult koosoleku päeva ootama. Enne koosolekule minemist palutakse selle eest nii palju, kui aega on. Harilikult aga hoolitseb selle eest saatan, et aega ei oleks. Mõni hilineb koosolekule, mõni tuleb varakult. Aga kas need kasutavad allesjäänud aja palvetamiseks? Ei sugugi mitte, harilikult nad kõnelevad omavahel tühjast-tähjast, kuni viimaks koosolek algab. Mõni sõpradest peab nüüd palve ja siis algab jutlus. Ja ometi imestame, et meie koosolekud ja töö nii vähe vilja kannavad. Põrgu muheleb ja taevas nutab niisuguste koosolekute pärast. Ja jälle helisevad meie kõrvus Issanda nukrad sõnad: „Teil ei ole, seepärast et teie ei palu." (Jk 4:2) Oh, kui vaid oleksid Jumala rahval silmad, et näha seda tööd, mida peab enne koosolekut palvetega tegema! Siis saaksid nad hoopis teise õnnistuse osaliseks ja koosolekuil sünniks imelisi asju. Aga kõigest imestamisväärseim on siiski, et kõnelejad ei muutu väliselt teistsugusteks, kui nad enne olid. Aga neis tuntakse uue väe ligiolu. Sõna tungib nii usklike kui uskmatute südameisse". (Ole Hallesby, „Palvest" lk 52-53.)
Jumal päästab Jeesuse Kristuse lunastushinna alusel
Armas lugeja! Jumal seisab oma sõna taga ja selles sõnas on vägi. Taas pöördun apostel Pauluse poolt kirjutatud sõnade juurde. „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset
ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal. Selle sõnumi kuulutajaks ja apostliks olen ma pandud – ma räägin tõtt, ma ei valeta – paganate õpetajaks usus ja tões". (1Tm 2:1-7) Paulus innustab palvetama, et kõik inimesed võiksid osa saada sellest, mida Jumal juba on teinud terve inimkonna eest, andnud oma kõige kallima – ainusündinud Poja.
Sõnum koos Jumala väega suudab korda saata selle, milleks on see sõnum meile antud.
Kas sellist kuulutust ja tõe sisu on kerge viia inimesteni? Paulus koges ise raskusi ning takistusi ja seepärast õpetab ta oma kirjade läbi, kuidas seda paremini teha. „Palvetage püsivalt, valvake tänupalves! Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust, mille pärast ma ju olen ahelais, et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima. Käige tarkuses nende ees, kes on väljaspool, kasutades aega õigesti! Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga maitsestatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta." (Kl 4:2-6) Sõnum koos Jumala väega suudab korda saata selle, milleks on see sõnum meile antud. Jumal päästab, selles pole kahtlustki!
Jumal päästab, et meie suu ja süda kiidaks Jumalat
Jumal päästab inimese, et anda talle midagi palju paremat ja püsivamat. Koos Jumalaga oma eluteed kõndides võime kogeda, et väikesest algusest on saanud suured muutused ning hetkeline rahu on asendatud püsiva osadusega. Rahu Jumal on saanud reaalsuseks meile kõigile, nõnda nagu seda Paulus kirjutab oma usupojale Tiitusele. „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele" (Tt 2:11-14).
Jah, Jumala arm on ilmunud – oleks vaid meil silmi seda näha ning avatud südant selle kogemiseks, siis poleks nõnda palju õnnetuid inimesi meie ümber. Aga Piibli lehekülgedelt võime leida arvukaid näiteid inimestest, kes Jumalat oma elus kogedes läksid edasi rõõmuga ning kiitsid Jumalat kogu südamest, ja tegid seda täiesti vabatahtlikult.
Toon esile Taaveti, kes ütleb meile kõigile: „Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem Tema palge ette tänamisega, hõisakem Temale kiituslauludega! Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate. Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud. Tema oma on meri, sest Tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa. Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest Tema on meie Jumal ja meie Tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes. "Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd."" (Ps 95:1-9)
Meist igaühele on antud võimalus näha Jumala tööd ning tema suurust, aga inimesele on jäetud ka võimalus sellest mitte hoolida. Sinu vaba tahe määrab selle, kas ja kuidas sa koged päästvat Jumalat. Lõpetuseks ühinen apostel Pauluse sõnadega: „Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga" (1Kr 1:9).
