12/2011 Vilver Oras, Tallinna Kalju kogudus
Lapsepõlvest on mul meeles üks mälupilt, mis kangastub jõulude ajal alati esimeste hulgas. Seisan kiriku uksel, kirik on suur, valge ja rahvast täis. Kaugemale astuma enam ei mahu, sisse saada pole võimalik. Seisan seal pisut aega ja siis lahkun, sest kaua sa ikka külmetad, ka ei tundunud seestoimuv kuigi põnev ega arusaadav, samuti hakkasid teised ootajad lahkuda. See on ainuke pilt, kus oskan lapsepõlve jõuludest omavahel seostada kirikut ja jõule ning kiriku kaudu siis ka Jumalat ja jõule.
.Meie kodus kaasnes jõuludega nii rõõmu kui muret. Tuli muretseda toit jõululauale, kuusk tuppa, kingitused kotti... Muretseda, muretseda... Oli aastaid, kus peret tabasid mitmed raskused just jõulude ajal. Aasta lõpu lähenedes lausa ootasime, et mis siis sel aastal viltu läheb.
Ülesanne, mida jõululoo keskmes olev Jeesus täitma tuleb, peab vastu pidama terve igaviku ega saa olla sõltuv ajalikust ja inimlikust.
Inimese rõõm ei ole kunagi täielik, sellesse on sageli segatud teatavat kurvameelsust. Taustaks on vaikne teadmine, et ka kõige suurem rõõm asendub ühel hetkel tavapärasega. Kas me oskamegi täiel määral rõõmustada? Kas ongi rõõmu, mis kestaks igavesti?
Jumal loob uut
Jumal ütleb prohveti kaudu: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?" (Js 43:19.) Olen seda tõotust mitmes oma eluetapis lugenud ja üha uuesti tõdenud, et nii see on. Jumal loob uut, vahel märgatavalt ja selgelt, vahel vaikselt ja märkamatult. Lisaks uuele loob ta seda, mis ei hääbu kunagi.
Eestimaa talves tundub millegi uue loomine päris võimatu. Ühelt poolt hindame kaunist lumevaipa, mis katab kõik valge vaibaga, andes justkui uue alguse, kuid teisalt mattub kõik ka vaikusesse, lausa surmaunne. Selle keskel kutsub jõuluime meid mõtlema Jumala väele, mis ei elusta igal kevadel ainult tardunud loodust, vaid ka eksinud inimhinge. Jõuluaeg on pöördemärgiks vaikuse ja unne suikumise loos. Kuid kõik sünnib omal ajal. Alles siis, kui aeg täis saab (Lk 2:6).
Jõuluöö uue alguse tunnistajateks olid vaid vähesed, kuid ükskord peab iga inimene tegema lõpliku valiku: kes on tema Issand, keda ta usub, mida hakkab ta peale Jõululapsega? Kas võtta see ime vastu täies ulatuses või pöörata Jumalale selg, tähtsustades jõuludes midagi muud? Kui me ootame midagi muud kui jõulude põhituuma, siis saamegi selle muu; kuid see ei rahulda meid, see jätabki meid tühjaks ja pettunuks.
Aastatega on jõulude tähendus minu jaoks muutunud. See, mis lapsepõlves oli arusaamatu ja igav, on nüüd mu elu ankruks ja keskpunktiks. Jõululaupäeva kõige kaunimaks osaks on saanud jumalateenistus, mida ootan üha suurema ärevusega. Seda tänu arusaamale, mis jõudis minuni ühel hetkel noorukieas – Jumalal on minuga asja. Jeesuse sünnil on tähendus ka mulle. See on mul aidanud mõista uuel viisil mitte ainult jõule, vaid mõtestada kogu oma elu. Kaduvate jõulukinkide asemel olen võtnud Jumalalt vastu igavikulise väärtusega elukingituse.
„Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud!" (Js 43:1b).
Eestlasele on oluline, et teataks tema nime. Mida tähtsam on isik, seda olulisem on mulle, kas ta teab mind nimepidi või ei. Kuidas on aga suhtumisega universumi Loojasse? Jumal on andnud mulle elu ja teab mind nimepidi, ta on mind lunastanud ja oma lapseks võtnud ja mul ei tohiks olla vastuväiteid tema kutsele kuuletumisel. Tema teab lisaks mu nimele minust ka kõike muud. Seega ka seda, milline on see parim just minu jaoks. Jumal on jõululoos näidanud, et inimene läheb talle korda.
Olen oma elu elanud üsna teadlikult. Suhteliselt varasest east peale olen teinud plaane ja mitmetega on õnnestunud ka lõpuni minna. Juba põhikooli ajal teadsin, mida tahan õppida ja millisel kohal soovin töötada. Mu perekond toetas alati neid plaane. Aga mis siis, kui minu oma plaanid ei olegi palju väärt? Mis siis, kui kellegi teise kava on palju parem?
Brian Godawa ütleb, et iga räägitava loo ja tehtava filmi, seega ka inimese eluloo, keskmes on lunastus – inimese igatsus lunastuse järele ja püüdlus seda välja teenida. Kuid mis siis, kui lunastust ei suudagi inimene välja teenida ja samas kui kellelgi teisel – Jumalal – on selleks palju parem viis?
Jõululapsega on probleem selles, et viis, kuidas ta tuli; see, kuidas ta elas ja mida õpetas ning kuidas ja miks ta suri, ei läinud kokku tolle aja inimeste arvamusega. Olukord ei ole ka tänaseks muutunud. Jumala lunastus tundub inimesele kas liiga lihtne või siis muul viisil vastuvõetamatu. Kuigi inimene otsib lunastust, ei taha ta seda vastu võtta Jumalalt. Ometi teab Jumal paremini, sest ülesanne, mida jõululoo keskmes olev Jeesus täitma tuleb, peab vastu pidama terve igaviku ega saa olla sõltuv ajalikust ja inimlikust.
„Ära karda, ma olen sinuga" (Js 43:5a).
Jumal on inimest luues ja talle elu andes teinud suure kingituse. Selle kasutamise viisi on ta jätnud inimese enda otsustada. Nii on meile antud päris suur vabadus, millega kaasneb ka suur vastutus, sest saadud kingitus on vaid ühekordseks kasutamiseks.
Oma Pojal inimesena sündida lastes on Jumal teinud mulle igavikulise väärtusega kingituse. Jeesuse saatmisega on igavene Jumal näidanud, et ta on inimese poolt. Jeesuse kaudu inimesele tema eksimusi andestades on Jumal taastanud suhte enda ja inimese vahel.
Jõuluaegne kiirustamine on üsna tabav iseloomustus kogu meie elule. Teadmatus, kas mul õnnestub jõulumeeleolu loomiseks kõik vajalikud asjad ja toimetused õigeaegselt valmis saada, on võrreldav teadmatusega, kas suudan oma elu jooksul olla piisavalt edukas, saavutada kõik eesmärgid ning sellega justkui õigustada oma eksistentsi. Jumala ilmumine Jeesuse kujul sellesse kiirustavasse maailma näitab, et temal on selle maailmaga oma hea ja igavikuline plaan. Miks muidu näeks Jumal nii palju vaeva? See uus perspektiiv annab võimaluse näha asju hoopis teises valguses. Kui ma mõistan, et maailma ajaloo kulgu sellisel viisil sekkunud Jumal on reaalselt huvitatud ka minu elust, aitab see minulgi ümber reastada senised prioriteedid ja arusaamad, nähes neid rohkem Jumala pilgu läbi. See, mis on oluline Loojale, saab seeläbi oluliseks ka minule.
Nii nagu Jeesuse sünniks oli oma õige hetk, tegutseb Jumal ka meie elus siis, kui see on tema aja kohaselt õige. Jumal on minugi elus lasknud sündida asjadel nende õigel ajal. Enamasti ikka siis, kui olen ka ise tundud, et olen selleks valmis. Ka minu helesinisesse unistusse imelisest maisest ja materiaalselt edukast tulevikust, mille täiuslikkuses olin teismeeas nii kindel, on see ajastus löönud oma mõrad, tuues selle tagant omakorda välja selle, mis tegelikult on oluline. Samas kui see, mis mingil hetkel on olnud tähtis, ei ole seda enam mitte. Selliselt on jõululugu jõudnud üha enam ka minu igapäevaellu. Samas olen ma pidanud oma elu kohandama selle järgi, mida Jumala lugu minu jaoks tähendab. Seal on ikka midagi suuremat kui minu tahtmised ja see nõuab valikuid. Jumala tõotus, et ma olen sinuga, annab nendeks julgustust.
Täna ma jõulusid enam ei karda ega muretse nende pärast. Ma ei kurvasta pärast seda, kui jõulukingid on käes, jõuluroog söödud ja küünlad kustutatud. Ma ei kurvasta isegi mitte selle üle, et jõuluteenistus kirikus on lõppenud. Jumala ime, mis sündis jõulude ajal ja mis teeb jõuludest jõulud, ei ole ju muutunud. See annab kindlust ka jõulude eelsesse ja järgsesse aega. Ma tean, et minu Jumal – Jeesus – on minuga loomas uut ja paremat. Tegelikult sõltub pühapäevase jumalateenistuse väärtus igaühe jaoks ju sellest, kas teenistuse lõpp ongi millegi lõpp või hoopis algus.
Sellest oleneb ka tähendus, mida jõulud meie jaoks omavad, jõulumeeleolu pikkus ja sügavus. Teadmine, et Jeesuse sünni kaudu on Jumala plaanil seos minu eluga, muudab oluliselt mu arusaama jõuludest, kuid mitte ainult. Arusaamine, et Jeesus on sündinud ka minu pärast, selle aktsepteerimine ja täielik teadvustamine, ulatub kaugemale jõulusädelusest. Kui jõuame jõulude tõelise väärtuse mõistmiseni, kajastub see ka meie igapäevaelus. Siis ei jää jõuluime ainult jõuluõhtusse, küünlasärasse ja kingikotti, vaid jätkub igal päeval, millal on võimalus lasta Jumala uuekslooval väel oma elus tegutseda. Nii saab Jeesuse sünnist tõelisus minu argipäevas.
Nii nagu vastus küsimusele – mida teha Jeesusega – jäi igaühe enda vastata siis, kui Jeesus sündis, tuleb sellele vastata igaühel ka täna ja sellega otsustada, kuivõrd jõuluime jätkub, kui kingipõnevus ja küünlasära on kustunud.
Jõululoos ja Jeesuses on Jumal näidanud, et tema on Päästja ja mina tahan oma elu kõik jõulud ja nende vahepealse aja olla selle tunnistaja.
