02/2012 Andres Saumets, Tartu Annelinna Koguduse pastor
„Kas jälle peame hakkama ennast soovitama? Või on meil vaja, nagu mõnel teisel, soovituskirju teie kätte või teie käest? Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele" (2Kr 3:1-3).
Ühel päeval helises mu kabinetis telefon ja mind küsis üks ohvitser, keda olin aidanud aastate eest lõputöö juhendamisel. Nüüd palus ta minult soovituskirja kandideerimiseks stipendiumile, mis võimaldaks tal alustada filmiajaloo õpinguid ühes Inglismaa ülikoolis. Küsisin imestunult, miks ta selle sooviga just minu poole pöördub. Pärast lühikest mõttepausi vastas ta, et soovib, et teda aitaks selline inimene, kes pole pahatahtlik või ükskõikne, kes ei naera tema plaani välja ja keda võib usaldada... Selliseid soovituskirju on mul tulnud kirjutada nii mõnelgi korral. Aeg-ajalt saan ka tänukirju, milles on väljendatud rõõmu eduka kandideerimise puhul.
.Soovituskirjad on vana tava, neid praktiseeriti juba antiikajal. Kes kirjutab soovituse, tahab teist inimest aidata. See pole kerge ettevõtmine, sest soovitus peab vastama tõele, kuid ei pea – ega saagi! – öelda isiku kohta kõike. Niisugune kiri kaotab oma väärtuse niipea, kui adressaat kohtub iseloomustamist leidnud inimesega isiklikult ja õpib teda tundma. Siis muutub inimene iseenda soovituseks.
Just see ongi Pauluse jaoks oluline. Korintose kristlased tundsid teda juba aastaid. Tal ei olnud tegelikult vajadust paluda oma sõpradelt soovituskirju Korintosesse. Pauluse töö kõneles enese eest. Korintose koguduse olemasolu iseenesest oligi tema soovitus. Iga Kristuse poole pöördunud koguduse liige selles suures linnas oli soovituskirjaks Pauluse tehtud tööle.
Meie ütleks neile: loe Piiblit, tule kogudusse ja kuula Jumala Sõna!
Paulus kasutab pilti oma teenimistööst kui soovituskirjast nüüd selleks, et teha kristlastele selgeks: nende elu peab olema soovituskiri Kristuse sõnumile. Korintose kogudust võib piltlikult nimetada kirju täis postkastiks keset suurt ja patust linna. Kõik need kirjad oli kirjutanud Kristus. Need polnud kirja pandud pärgamendile, vaid inimsüdametesse, ja mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga.
Jeesus, kes ei jätnud endast maha oma käega kirjapandud ridu, avaldab oma kirju maailmale just sellisel ebaharilikul moel. Iga pöördunud inimene on maailmale elav kiri, mille kaudu jagatakse head sõnumit Jumala armastusest ja halastusest.
Kristuse kiri – inimesed?
Uues Testamendis kohtame üleskutseid, mis kõlavad resoluutselt – isegi võimukalt – näiteks Pauluse soov: „Võtke mind eeskujuks!" (1Kr 4:16) Vähesed meist söandaks teistele ennast otsesõnu eeskujuks pakkuda. Paulusel aga pole sellega probleemi. „Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks. Ja te võtsite eeskujuks meid..." (1Ts 1:5-6)
Paulus mainib seda nõuannet ka kirjas filiplastele: „Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega." (4:9) Usklikuks saanud inimesed peavad lihtsalt „järele aimama" või „eeskujuks võtma" neid kogenud kristlasi, keda nad tunnevad. Kas see pole liiga libe tee? Vastsetele kristlastele meie tõenäoliselt sellist nõu ei annaks. Me ütleksime neile: loe Piiblit, tule kogudusse ja kuula Jumala Sõna! Ära looda meie, vaid Jeesuse peale.
Algkogudusel ei olnud Uut Testamenti nagu meil täna. Ajal, mil neil tuli Jeesuse käsul maailmas evangeeliumi kuulutada, seda alles kirjutati. Ka praeguses maailmas pole paljudel inimestel Uuest Testamendist kasu, sest seda pole neile arusaadavasse keelde veel tõlgitud või ei oska nad lugeda. Või ei loe nad seda enam, sest on kaotanud juurdepääsu Jumala Sõnale. Kuna 1. sajandil ei olnud raamaturiiulist evangeeliume ja nende kommentaare võtta, olid just kristlased Jeesuse kirjadeks. Esimesed kristlikud dokumendid ei olnud käsikirjad, vaid hoopis inimesed. Kristlik usk ei olnud oma algkujul mingi kirjatähtedes väljendatav süstemaatiline õpetus, vaid uue elu kuulutus, mis leidis oma nähtava kuju lihtsates inimestes.
Kristlaseks olemist õpiti kristlastelt. See kehtis üksikisiku ja ka terve linna jaoks. Apostlitel ei olnud muud alternatiivi, kui öelda: „Võtke meid eeskujuks!"
Kristuse kiri – loetav igas olukorras
Ka pärast evangeeliumide kirja panemist jäid inimesed elavate kirjadena endiselt oluliseks. 2. sajandi kristlik apologeet Justinus Filosoof kirjutas keiser Antonius Piusele adresseeritud „Apoloogias": „Kus ka ei viibitaks – linnades, laeva pardal, puhkusereisil, välismaal või kasarmutes, koolides, turuplatsidel või võõrastemajades – kõikjal kohtab uut sorti inimesi. Nad on puhtad ja ausad, usaldusväärsed ja sõbralikud. Nad aitavad sind reisil. Nad on su kõrval ohtudes. Nad võtavad sind enda hoole alla, kui sa oled haige. Need on mehed ja naised, kes kannavad endas sügavat rahu, kes tunnevad Jumalat." Kristlased olid kaasahaaravalt kirjutatud Kristuse kirjad.
Me teame täna, et evangeelium levis kiiresti kogu tollases kreeka-rooma maailmas, muutes seda haputaignana, ja tegi seda nii lihtsate kristlaste igapäevase elu kui soovituskirja kui ka apostlite süstemaatilise tööpanuse kaudu.
Kristuse kiri – kas täna veel aktuaalne?
Paljud inimesed ei tõsta kunagi oma jalga mõnda kristlikku kogudusse. Nemad saavad ainsa, sageli ühekülgse teabe kristluse kohta ehk mõnest kriitilisest ajaleheartiklist või netikommentaarist. Kuidas saavutada nendega kontakti? Aga kas pole nii, et meil on ilma igasuguse vaevata ümbruskonnas toimuva eluga nii palju erinevaid kontakte, et me vaevalt suudame nendega toime tulla? Spekuleerime veidi nende teemal. Igal päeval on meil kokkupuuteid teatud inimestega, kellega tõenäoliselt ka mõne sõna vahetame: naabrid, postiljon, lehemüüja kioskis, bussijuht ja kaassõitjad, müüja toidupoes, kaasõpilased ja kolleegid. Meil kõigil on kontakte erinevate inimestega, kellega suhtleme kas silmast silma, telefoni või e-kirja teel. Võiks arvata, et tavalist elu elaval inimesel on igal päeval vähemalt kümme erinevat kontakti. Tegelikkuses on see arv ilmselt suurem. Kui kogudusel on mõnikümmend liiget, siis on nädala jooksul selliseid kontakte vähemalt paar tuhat. Ja enamik nendest on inimestega, kes ei tea ilmselt suurt midagi ka kristlusest. Küsimus pole kontaktide loomises, vaid nende kasutamises. Keegi on tabavalt öelnud, et ära palveta võimaluste ja olukordade pärast, vaid pigem palveta armu pärast kasutada neid võimalusi, mis sul nagunii on. Meil pole vaja mingil erilisel moel seda organiseerida, kuidas me inimestega kokku puutume. Ukse-tagant-ukse-taha-käimise kampaania võime rahumeeli jätta teistele, kes selle järele suuremat vajadust tunnevad ja omavad selleks võib-olla erilist andi. Arvan, et esialgu piisab, kui elame ausat, seadusekuulekat ja jumalakartlikku elu, oleme elavad kirjad, mida teised tahtmatult (ja meie endi jaoks sageli soovimatult!) loevad ning ka vastavalt mõistavad.
Enamik inimestest vajab jutluse, traktaadi või loengu asemel silmaga nähtavat õpetust, õigemini tegelikku elu selle õpetuse järgi.
Aeg-ajalt valmistab meile muret suhtlus ise. Mida öelda? Kuidas teha seda kõige mõjusamalt? Ka sellele annab apostel vastuse. Korduvalt esitatud vaga arvamus – päästvat sõnumit tuleb edastada jutluse kaudu, evangeelse traktaadi ja heade apoloogiliste argumentide abil – ei aita meid tegelikult edasi. Võime heas usus tänaval inimestele brošüüri või evangeeliumi pihku pista ja loota, et nad ise langetaksid seda lugedes oma otsuse Kristuse kasuks ja vabastades meid sel moel edasistest kohustustest. Võime neile pihku pista filmi Jeesuse elust ja arvata, et sellega on meie osa täidetud. Võime neid kutsuda Alfa-kursusele või usukonverentsile, lootes, et seal tegelevad nendega evangelistid, pastorid ja hingehoidjad. Kuid see oleks enesepettus. Enamik inimestest vajab silmaga nähtavat õpetust, õigemini tegelikku elu selle õpetuse järgi. See, kes me oleme, mõjub märksa tugevamalt kui see, mida me räägime. Jaakobuse kirjas on üleskutse: „Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega." (Jk 2:17-18). Jeesus on öelnud: „Teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud." (Jh 5:36) Kui inimesed midagi muud ei loe või kuulda ei taha, siis peavad nad ometi nägema ja seeläbi lugema Kristuse elavaid kirju. Abivalmidus, sõbralikkus, ausameelsus, õiglusetunne, positiivsus, rõõmsameelsus ei saa jääda teistele märkamata. Charles H. Spurgeonil on mõttetera: „Rõõmus kristlane on parim soovitus oma usule. Nii nagu sa seisad vaateakna ees, et vaadata, mida kõike poes müüakse, nii vaatavad sulle inimesed näkku, et näha, mis elab sügaval sinu südames".
Ameerika teoloog Ravi Zacharias on tabavalt öelnud: „On viis tõelist evangeeliumi: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium ning kristlaste elu. Paljud inimesed ei loe kunagi nelja esimest." Olgem siis Kristuse elava kirjana see tõeline evangeelium, mida kõik inimesed võivad lugeda.
