03/2012 Meego Remmel, EKB Liidu president
Aastakonverentsil Tartu Salemi kirikus, 10. märtsil 2012
Lõpule jõudnud aastakonverents on nii minu kui meie ühisele tulevikule suundaandev sündmus. Kiitsime heaks meie koguduste liidu arengukava aastani; vaimulik juhtkond ja põhikirjalised ametikandjad, keda valisime, said konverentsilt volituse vastutada meie ühistöö eest kuni aastani 2016. Esitatud aruannete kinnitamine koos eri töövaldkondade tulevikuplaanide ja nende teokstegemiseks vajalike eelarveliste summadega tähendab, et peame olema meie kätte usaldatud vahendite head majapidajad, helded annetajad ja targad kasutajad. On aga siiski veel üks küsimus, millele meil tuleb vastata. See on Jeesuse küsimus: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" (Mt 16:15)
.
Jeesuse küsimus
Mulluse aastakonverentsi lõpetasime piiblitekstiga: „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!" (Ef 3:20-21) Kui Jumal peab läbi aegade ja põlvkondade saama kirgastatud Jeesuses ja tema koguduses, siis määrab paljugi see, millise vastuse anname me oma eluga Jeesuse küsimusele: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?"
Veebruaris külastas meie liidu seminari India päritolu majandusteadlane Prabhu Guptara. Kui me omavahelises skaibikõneluses eelnevalt professoriga tema loenguteemat kokku leppisime, avaldasin heameelt, et võime võõrustada ja kuulata Eestis temasugust kristlasest majandusanalüütikut. Professor Guptara rabas mind aga oma vastusega: „Ma ei nimeta end kristlaseks. Seda mõistet on erinevad grupeeringud liialt üle tarbinud ja kuritarvitanud. Iga inimene ja ühiskond annab tänapäeval „kristlaseksolemisele" just sellise sisu, nagu talle endale meeldib. Sellepärast nimetan end pigem hinduks, kes järgib Jeesust..."
Kuivõrd määratleb meie kristlaseksolemist Jeesuse järgimine? Oleme end nimetanud evangeeliumi kristlaste ja baptistide koguduste liiduks, kes – tõsi! – ühendab ka ajalooliselt 130-aastast priilaste ja sajandivanust nelipühilaste liikumist. Tahtes aga tänases ja homses maailmas kehastada tõeliselt elumuutvate koguduste liikumist, ei piisa vanast heast nimest ega vabakiriklikult kõlavast usutunnistusest. Sõnadest üldse vaevalt et piisab. Kui nende taga pole reaalset elusisu, jäävad eestimaalased skeptiliseks. Streigiliikumine kinnitab, et inimesed on väsinud sõnadest lahus tegudest. Spordisõpru, kes ise end ei liiguta, hüütakse – tugitoolisportlasteks. Vaevalt on nad spordimaailmas autoriteediks. Samamoodi ei veena ka tugitooliusklike usukuulutus. Tahame me seda või mitte, inimesed seiravad meie elu ning pärivad ja järeldavad selle järgi, mida Jeesus endast kujutab. „Kelle teie ütlete minu olevat?" küsib Jeesus.
Maailm on Jumala sõnale kurdiks jäänud
Olen esmalt õpitud eriala poolest kurtide õpetaja. Töötasin haiglas aastaid kuulmiskaotuse üle elanud inimestega, püüdes neid läbi aidata sellega kaasnenud psühhotraumast ning õpetada neile nn suu pealt lugemist. Leidsin, et tavaliselt kalduvad inimesed, kes pole varem kurtidega kokku puutunud, nendega lihtsalt valjemini rääkima või vaegkuuljaid sootuks poolearulisteks pidama. Kurdistunut see aga ei aita. Vastupidi, alul ei saa ta aru ühestki inimesest; lõpuks võib-olla ka enam mitte oma ülejäänud elu mõttest. Minu ülesanne oli aga vaatamata kõigile sisemistele ja välistele raskustele nendega kontakti saada. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid nad mõistma ka minu näo- ja kehaliigutuste tähendusi. Nii õppisid kurdistunud patsiendid uuesti suhtlema ja ka elu edasi väärtustama.
Kaasaegne maailm on kurdiks jäänud Jumala sõnale. Maailma ei näi siiski muutvat see, kui me talle lihtsalt Jumala sõna üha valjemini kõrva karjume. Ei ole abi sellestki, kui me sellise maailma inimesi hurjutame või kõva südamega pinnaseks siuname. Jumala sõnale kurdiks jäänud maailm peab nägema ja mõistma Jumala sõna tähendusega liigutusi, mida meie neile kehastame. Kui me seda välja ei ela, võib usu ja elu mõte minna kaotsi just nende jaoks, kelle elumuutuse ja usuletuleku nimel Jeesus elas ja suri. Kui on tõepoolest nii, et just meie elu ütleb inimestele ja ühiskonnale, kes on Jeesus, siis küsigem: millisest Jeesusest meie elu maailmale kõneleb?
Messias või tugitoolimessias?
Piibli Jeesus ei olnud tugitoolimessias! Nii loob tugitooliusuelu Jeesusest sootuks moonutatud ettekujutuse. Ajalooline tunnistus Jeesusest räägib nii sõnade- kui tegudetegijast. Kui meie hea sõnum on ainuüksi verbaalne, jääb meie poolt esitletav Jeesus pelgalt teoloogilis-retooriliseks konstruktsiooniks. Kui aga teeme vaid häid tegusid ega vaevu inimestega kõnelema, on meie Jeesus-lugu otsekui tummfilm. Jeesuse elu sõnum oli viimselt tema ainukordne armastusetegu (ristil), mitte korrutatav armastusesalm (Jh 3:16). Parimadki jutlused ei veena inimesi, kui nende taga pole Elu suure algustähega. Jeesus kutsus inimesi enda juurde, aga ei kelkinud oma messiaksolemisega. Pigem nimetas ta ennast tagasihoidlikult Inimese Pojaks. Jumala Poeg tunti temas ära mitte niivõrd selle järgi, mida ta enda kohta välja ütles, kuivõrd selle järgi, mida ei öelnud. Ta lihtsalt elas Jumala Poja elu. Ka meie peame elama Jumala laste elu. Kui me ei ole need, keda väidame end olevat, siis vaevalt inimesed meid ja meie sõnumit usaldavad. Mingit silmaga nähtavat nimbust meie ümber ei ole. Ärgem siis väitkem end olevat rohkem kui me oleme, aga ärgem ka elagem alla selle, kelleks oleme kutsutud!
See, kuidas kasutame oma aega, ütleb teistele, kes on Jeesus meie jaoks. See, kuidas me rakendame oma talente, räägib sellest, missugust Jeesust usume. Millised inimesed oleme ja kuidas teistega suhtleme, annab sõnumi, kes on meie jaoks Jeesus. See, kes ta meie jaoks on, saab selgeks kogu meie elu ja tegevuse kaudu, kõigi nende isikuomaduse ja suhete tervikus, mida nii üksikisikute kui perede ning koguduste ja kogukondadega ühises eluloos olevaks elame. Palugem, et lõikuse Issand läkitaks meid välja elumuutvate koguduste liikumisena!
Meiegi vajame meeleparandust
Seejuures tuleb meil tahes-tahtmatult tunnistada ka oma läbikukkumisi ning meelt parandada. Kui Jeesus küsis, keda jüngrid teda ütlevad olevat, vastas Peetrus: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg." (Mt 16:16) Samas kinnitas Jeesus, et see usutunnistus lähtub taevase Isa ilmutusest ning jääb kaljukindlaks aluseks, millele ta rajab oma koguduse (Mt 16:17-19). Siiski loeme edasi, kuidas seesama Peetrus hakkas avaldama vastupanu Jeesusele, kes kinnitas, et tal tuleb Jumala tahte järgi surma minna (Mt 16:22-23). Hiljem lubas Peetrus ise Jeesuse eest surra, ent lõi kartma ja reetis Jeesuse vandudes, et ei ole isegi teda kunagi tundnud. Algkogudus teadis hästi, kuidas Peetrus oli eksinud, aga ka oma eksimusi tunnistanud ja meelt parandanud.
Kallid, meiegi vajame meeleparandust! Ärkasin varahommikul, et seista Jeesuse ees. Tunnistasin talle kõik oma vead ja eksimused ning palusin armu, et ta mind kõigest ebapühast puhastaks ning pühitseks ja täidaks oma Püha Vaimuga. Sellised hetked Issandaga on mulle – ja usun, meile kõigile! – eluliselt vajalikud.
Rainer Nõlvak, kes organiseerib käesolevast kuust kuni sügiseni teostatavat ülemaailmset koristusaktsiooni, on öelnud, et me pole võimelised nägema ega koristama loodut, kui me ei korista ennekõike oma peas ja südames toimuvat. Samamoodi ei saa me märgata ega kutsuda meeleparandusele teisi inimesi, kui ei ela ise meeleparanduslikku elu. Nagu ihu vajab saunatamist ja pesemist, nii vajab ka meie vaim puhastumist ja pühitsemist. Vastasel juhul meie tunnetus nürineb ning me ei tee enam vahet lihameele ja vaimumeele vahel.
Teise maailmasõja eel oli Hiinas üks suguharu-kuningriik, kus inimesed kunagi ennast ei pesnud. Misjonärid tunnistasid, et seal valitses väga võigas hais. Nad hakkasid ise seepi keetma, et end pesta. Seep sai ladustatud ühte koopasse, kus kohalikud hoidsid oma jumalakujukesi. Mõne aja pärast aga käskis suguharu-kuningas „valgetel see valge asi sealt koopast ära viia, kuna see nii kohutavalt haiseb..." Ennast pesemata ei saadud enam aru mustusehaisust, küll aga võõristati healõhnalist seepi.
Lõpetades konverentsi pühaõhtusöömaaja osaduses, palugem, et Jeesus meid taas puhtaks peseks! Peetrus ütles tema jalgade ette pesema kummardunud Jeesusele: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead." Jeesus vastas talle: "Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas." (Jh 13:9-10) Ma ei tea, kui puhas oled sina vaimulikult. Jeesus teab. Palugem siis, et ta peseks meid üleni: meie pea ja mõttemaailma, südame ja tundeelu, käed ja teod, jalad ja otsused, keha ja suhted, hingeelu ning mälu- ja unistuspildid. Kõik. Igal juhul vajame elavat ja puhastavat kokkupuudet Jeesusega.
Perfektsionismist loobumine
Peetruse elu tõusud ja langused on üles tähendatud evangeeliumides ja kirjades. Neid tekste lugedes saab selgeks, et varakristlik kogudus ei püüdnud kuidagi kellegi vigu kinni mätsida. Vastupidi, need tunnistati üles ja otsustati hüljata, et tulevikus teisiti toimida.
Vahel on meil aga kiusatus luua endast kuvand, et meil ei olegi vigu ega probleeme – oleme pühimatest pühimate inimeste kogudus, kus väiksemgi eksimus on lubamatu või tuleb tasuda ränkade patukahetsustegudega. Jeesus hoiatas oma järgijaid, et silmakirjalikkus viib variserlikkuseni ning ükski variser ei saa omaenese õigusega taevariiki. Vastupidi, variserlikkus tekitab varielu, silmakirjalikkus – kaksikmoraali. Jeesus õpetas, et kui koguduseliige näeb oma venda patustavat, lähenegu talle isiklikult ja rääkigu temaga silmast silma. Pahatihti räägime me hoopis tagaselja teiste vendade-õdedega, näitame näpuga, mõistes avalikus dialoogis hukka pindu teise silmas, samas üldsegi kaalumata, kui raske palgipuuga võime nõnda teisi maasse taguda. Jah, meil võib õigus olla, et eksinud inimesed annavad maailmale Jeesusest ja usuelust vale pildi. Ent Jeesus küsib meiegi käest: „Aga teie, kelle teie (ise) ütlete minu olevat?"
Kutsun üles iseennast ja meid kõiki täna ning ülejäänud palve- ja paastuajal seisatuma Jeesuse ees, nagu apostel Peetrus. Meie õigeksmõistetus ei ole iseenesestmõistetav. Kõik on meile kingitud üksnes armu läbi. Palume siis mitte variserlikult, vaid pigem kui tölner: „Oh Jumal, ole meile patustele armuline, et meiegi võiksime armuevangeeliumi edasi anda!" (vrd Lk 18:13) Usun, et just sellise suhtumise ja meelelaadiga võime maailmale selgemini öelda, kes on Jeesus ja kes ta ei ole.
Meie kutsumus on Jeesuse sarnasus
Jeesuse tunnistus ja sarnasus ongi meie kutsumus (vrd Ap 1:8; 1Jh 3:1-3). Nagu konverentsi läkitus meenutab, peab see väljenduma kõige isiklikumas pühendumuses ja pühitsuses. Me ei loe ju Piiblit lugemise kui niisuguse pärast ega palveta niisama palvetelugemise pärast. Me ei hoia osadust koguduseihuga, kuna nii lihtsalt peab, ega teeni oma vaimuandidega, kuna teisiti ei saa. Tunnistame nii oma sõnade kui ka tegude ja isegi teatud tegematajätmistega, et Jeesus on Issand ja me tahame teda kõiges järgida. Paulus nimetab sellist elu meeleuuenduslikuks, ühe ihu erinevate liikmete ühtekuuluvuseks ja vastastikuseks teenimiseks, kus ei saa mõelda iseendast ega teistest „üleolevalt", vaid ühtviisi armusaanuna, tänu millele „oleme üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed" (Rm 12:1-5).
Jeesus ei pärinud seda, kelle ütlevad jüngrid teda olevat, mitte asjana iseeneses. See oli võtmeküsimus, et ehitada üles oma kogudus. Ta ütles: „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." (Mt 16:18-19) Meil tuleb kõvasti Jeesusest kinni hoida ja samas hoida ka üksteist, kuna taevariigi võtmed ning maa ja taeva seosed on meie kätes vaid seni, kuni me elu tõepoolest tunnistab, et Jeesus on Issand. Vaid nõnda on meil voli siduda maiseid inimelusid taevase Isa kuningriigiga.
Jeesuse armastus muudab maailma
Jeesus armastab oma kogudust ja selle liikmeskonda. Ainiti tema armastuses kuulumegi kokku. Armastuses küsib ta ka meilt isiklikult ja üheskoos: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" Sellele küsimusele ei saa vastata teoreetiliselt, teoloogiliste vormelite keeles. Armastada saab vaid tegeliku elu keeles. Kui Jeesus on meie jaoks keegi, keda tõepoolest armastame, väljendub see nii või teisiti meie elus. Eeskätt selles, kuidas me tema koguduseihu liikmetena üksteist armastame. Jumala armastatud maailmale aga, kelle elu päästmise nimel oli Jeesus valmis ennastohverdavalt surema, saab tema armastus kogetavaks läbi meie armastusetegude ning Jeesuse sarnaselt ennastandva teenimisvalmiduse. Nii ütlemegi maailmale, kes on Jeesus.
Iseenesest ei ole me keegi, vähemalt mitte Jumala riigis. Jeesuse nimel elumuutvate koguduste liikumisena oleme kutsutud üksteist armastuses toetama, mitte hoolimatult hätta jätma, oma andidega teenima, mitte vaid enda teenindamist nõudma, üksteist ja Jumala riiki üles ehitama, mitte maha lammutama. Jeesus ütles, et eimillestki muust kui vaid „sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." (Jh 13:35) Tema elu kinnitas, et suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu teiste eest (Jh 15:13). Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine on andnud elu meiegi kogudustele. Jeesus rist ja ülestõusmine on osutunud uue elu külviks ja lõikuseks, mis kannab veel palju vilja. Nii annab Ristilöödu ja Ülestõusnu meie elule ja missioonile kõrgema tähenduse, Kõigekõrgema.
