06/2012
Eerek Preisfreund, Avispea Vabakoguduse pastor
„Aga Peetrus ütles: "Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!"" (Ap 3:6)
Mäletan väga hästi oma esimest jutlust, mille pidasin Kehra koguduses teismelise poisina. See rääkis Peetrusest ja sellest, kuidas tal endal ei olnud midagi, aga siiski ta tegi sellega, mida tal ei olnud – imet. Ka nüüd, kui mul on endal vanemad pojad juba teismelised, kõnetab see kirjakoht mind.
Võib-olla just seepärast, et sageli olen ennast tundnud Peetruse rollis. Olen kokku puutunud küsimuste ja vajadustega, millele mul puudub vastus või lahendus. Ma tean ja näen, et minu pingutusest, vahenditest ja oskustest jääb väheseks. Aga alati tean, et võin loota Jumala peale. Iga kord, kui mu oma „taskud" on tühjad olnud, on sekkunud Jumal ja asjad juhtinud nii, et mul on ikkagi olnud võimalus vastata abivajaja vajadustele.
Kohtumine kerjusega
Nagu tavaliselt, läksid Peetrus ja Johannes pühakotta palvusele. Seal oli üks kerjus, kes istus samuti päevast- päeva pühakoja ukse ees. Kerjus suutis nende tähelepanu võita. Minu tähelepanu võitis ühel õhtul üks Tartu kerjus. Ta oli poe ukse juures ning oli juba oma kompse ja karbikest kotti pakkimas. Nägin teda ja Jumala Vaim andis märku talle midagi anda. Küsisin kerjuselt, kuidas tal läheb. Ta näitas oma kotti, kus olid mõned õllepurgid. Andsin talle oma pisku ja juba tegingi minekut. Hiljem järele mõeldes oli mul natuke kahju, et mul oli talle raha anda. Kui mul raha ei oleks olnud, kas ma oleksin siis peatunud ja mida ma oleks talle siis pakkunud? Kas ma oleks talle pakkunud Kristust? Arvatavasti oli too kerjus seal Jeruusalemma templi Ilusa värava juures oodanud seda päeva kui ei peaks enam kerjama. Kui Peetrus tuli, lootis kerjus saada raha. Peetrusel oli aga midagi hoopis enamat. Tal oli midagi, mis oli vastuseks kerjuse vajadustele.
Sageli ootavad inimesed kaastunnet ja seda, et nendest hoolitaks, hoopis rohkem kui muud abi.
Näita Jumala armastust
Peetrusel oli silmi näha kerjuse vajadusi. Ta mitte ainult ei pannud seda kerjust tähele, vaid teda puudutas selle kerjuse olukord. Sageli on tänapäeva elutempo nii kiire ja inimesed oma tegemistega nii hõivatud, et nad ei pane enda kõrval olevaid abivajajaid tähele. Või kui panevad, siis sinna see ka jääb. Mulle tundub, et sageli ootavad inimesed kaastunnet ja seda, et nendest hoolitaks, hoopis rohkem kui muud abi. Nii lihtne, aga samas väga raske. Kergem on anda, mida küsitakse, ja sellega piirduda. Kui me aga peatume ning vaatame inimesele otsa, tema hinge – nii nagu Peetrus ja Johannes vaatasid kerjust – võime näha inimese tegelikke vajadusi. Ma arvan, et iga jalutu soov on käijaks saada. Tihtipeale on vajadused ilmsed, aga kindlasti on olukordi, kus nende väljaselgitamine polegi nii lihtne. Ja nii sageli ei tea ka inimesed ise, millised nende vajadused on. Kõige suurem vajadus on siiski olla armastatud. Miks me ei märka neid inimesi enda ümber, kes janunevad selle järele? Nad ei peagi olema kerjused poe uste juures või inimesed kaugetel maadel, nad võivad olla inimesed, kellega me iga päev lävime: meie sõbrad, tuttavad, töökaaslased, lapsed, emad-isad... Peetrus ja Johannes vastasid mehe vajadusele. Nad näitasid kerjusele, et Jumal hoolib temast ja armastab teda. „Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!" (1Jh 4:21)
Peetrus aitas Jumala abiga
Peetrusel endal ei olnud kerjusele midagi anda: kulda tal ei olnud ja ka hõbedat mitte. Peetrus ütles jalutule: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!" (Ap 3:6) Ta oli saanud täis Püha Vaimu ja tema sees elas Jumal – selle väega sai ta kerjust aidata. Peetrus ei vaadanud selle peale, mis tal endal oli, vaid ta vaatas, kes oli temaga.
Kerjus kiitis Jumalat
Kahtlemata oli sellisel tervenemisel kerjuse jaoks suur tähendus. On hea teada, et ta ei hakanud kiitma Peetrust. Tervendajaks oli Jumal. Jumala kiitmisel ja tänamisel on usuelus oluline koht. Mulle meeldib väga, et kerjus ei kiitnud Jumalat vaikselt oma palvekambris, vaid kogu koguduse ees. „Läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites." (Ap 3:8) Jumal teeb imesid ka praegu, ta on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8). Ta teeb imesid iga uskliku elus, koguduste, riikide ja rahvaste eludes. Need imed ei tohiks olla kinni kaetud või maha vaikitud. Toogem Jumalale kiitust! Ja mitte üksnes salaja, vaikselt oma palvekambris, vaid tehkem Jumala teod avalikuks. Kogu kogudus võis näha imet, mis sündis tolle kerjusega. See ime ei jäänud vaid kogudusse, see kandus edasi kogu Jeruusalemma ja kaugemalegi. Kõik, kes sellest kuulsid, said puudutatud.
Jumal teeb imesid iga uskliku elus, koguduste, riikide ja rahvaste eludes.
Me teenime imede Jumalat
Kerjus oli olnud jalutu sündimisest saati. (Ap 3:2) Tema elu muutus kui ta oli üle neljakümne aasta vana. Ei saa salata, et see oli pikk aeg. Inimlikult oleks olnud selline tervenemine mõeldamatu. Arvata võib, et lootus oli juba ammu kustunud. Ka meie kohtume suurte ja lootusetute probleemidega. Ka tänapäeval on inimesed kimpus lootusetusega. Jumal on igast probleemist võimsam. Lootus Jumalale ei jäta häbisse. (Rm 5:5)
Kas me usume imedesse?
Täna on meil raske uskuda imedesse. Oleme harjunud, et meil endil on kõik vastused ja lahendused alati käepärast. Me mõtleme, plaanime ja tegutseme ning sageli lähebki kõik korda. Väikese maakoguduse pastorina vajan Jumala imesid iga päev. Selle aja jooksul, mil olen Avispeal olnud, on ette tulnud lugematuid olukordi, kus mina või keegi teine on Jumala imet vajanud. Kui usume Jumalasse, siis usume ka Jumala imedesse, sest Jumal teeb ka tänapäeval imesid. Seal, kus liigub Jumal, sünnivad ka imed.
Kas Jumal tahab meid kasutada, kas ta saab meid kasutada?
Apostel Peetrus oli mees, keda Jumal kasutas. Kui Püha Vaim peatab meid meie igapäevaelus ja annab märku midagi teha, siis ära kiirusta edasi. Isegi siis kui sul endal pole aega, vahendeid või tahtmist. Peatu, küsi Jumalalt, mis on temal plaanis, ning sa saad ise õnnistatud ja olla teistele õnnistuseks. Jumalal on alati meie jaoks parim valmis pandud. Jumal igatseb ka praegu, et oleks talle kuulekaid sulaseid – neid kristlasi, kes usaldavad teda. Jumal tahab sind alati kasutada teistele õnnistuseks, me peame ise olema avatud ja kuul(a)ma tema häält. Kõik vajalik tuleb temalt. Julge Jumalalt oma ligimesele imet küsida ja palu Jumala imesid ka enda ellu.
Mis siis, kui Jumal ei vasta?
Nüüd kindlasti mõtlete, et kui Jumal tolle kerjuse seal tervendas, miks siis on ikka veel nii palju haigeid? Ei ole ju nii, et kui küsin Jumala käest midagi, ta kohe alati annab. Vahel tuleb mõni ime ruttu, nagu selle kerjuse tervenemine. Piibel ütleb: „Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites." (Ap 3:7-8) Vahel aga ootame oma imet nii kaua, et tundub, et jäämegi ootama. Keegi on öelnud, et Jumal pole Coca-Cola automaat, et paned mündi sisse ja juba saadki seda, mida tahtsid. Nii on palvetega ka: alati ei sünni imed kohe ja mõni ime ei juhtugi. Jumal on Jumal. Ja tema üksi teab, miks asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad. Aga üks on kindel: Jumal armastab meid ja see, mis meiega juhtub, on parim.
Me armastame Jumalat!
Me ei teeni Jumalat imede pärast. „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud." (1Jh 4:19) Me teenime Jeesust Kristust, sest armastame teda ja tahame temaga osaduses olla. Jumal on armastus! Aamen.
