11/2012
Helle Liht, Kohila koguduse liige
„Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Js 64:1-9)
See tekst pärineb ajast, mil Pärsia kuningas Koores oli vallutanud Baabüloni ja andnud välja seaduse, et eksiilis olnud iisraeli rahvas võib koju tagasi pöörduda. Lõpuks ometi sai 70-aastane vangipõlv läbi! Sellele pääsemisele pandi kogu lootus – Jeruusalemma tagasiminek pidi tähendama rahulolematuse ja häbi lõppu, uut algust, uut elu.
Paraku ei läinudki kõik nõnda, nagu vabakslastud olid oodanud. Probleemid pigem mitmekordistusid kui kadusid. Tagasimineval rahval tuli pidevaid konflikte nendega, kes elasid nüüd nende asemel Jeruusalemma piirkonnas. Pingeid tekkis nii rahvuskaaslaste kui naaberrahvastega. Lahvatasid võitlused maa ja võimu pärast ning paistis, nagu ei oleks vabanemine mitte midagi lahendanud.
Nüüd kõlab prohveti hääl justkui hädakisa, milles sisaldub kõike – vanade aegade meenutust, kui Jumal oli Moosese ja Aaroni päevil tuntavalt ja nähtavalt nende keskel, aga nagu prohvet ütleb, sellest ei ole kuuldud juba muistest ajast... Prohveti sõnades on isegi Jumala süüdistamist, et ta on oma rahva maha jätnud, aga ka oma vigade tunnistamist ja patukahetsust – kõike, mida lootuste purunedes tuntakse ja tehakse.
Välk ja pauk taevast muudaks küll mõne olukorra meile meelepäraseks, aga kas see muudaks meid endid?
.
Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!
See oli heebrea rahva hingemattev igatsus, millele Jumal vastas 'jõuludega'.
Kuigi meie jõuluootus on muutunud pigem rõõmsaks pühade ettevalmistuseks, on meie kõigi elus olnud või on ka praegu olukordi, kus me tahaksime öelda prohveti sõnadega – „oh et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!"
See võib olla olukord meie peres, kus me jõud ja mõistus ei käi asjadest üle ning pikale veninud kriis viib une.
See võib olla majanduslik kitsikus, millele tänase seisuga ei paistagi lõppu.
See võib olla suhtekriis kas sõbra või töökaaslasega, mis uuristab hinge, väsitab ihu.
See võib olla ka mure globaalsete arengute pärast: ebavõrdsuse kasv, kus rikkad lähevad aina rikkamaks ja vaesed jäävad üha vaesemaks, laste ekspluateerimine paljudes arengumaades või abitusetunne meie kaasvendade ja -õdede pärast, kes elavad poliitiliselt ja religioosselt väga ebaõiglastes oludes.
Tihti ei tundu aitavat midagi muud kui Jumala kohene sekkumine, sest veel veidi oodates pole nagu enam midagi päästa.
Jumalik ja inimlik vastus
Kuigi Iisrael ootas Jumala sekkumist, ei osanud nad oodata seda väikest beebit, kes kasvab nende hulgas, on osa nende rahvast, ning kes oma elu, õpetuse, surma ja ülestõusmisega pakub lahendust nii oma rahvale kui ka paljudele hilisematele kriisidele.
Iisrael ootas, et kõik sünniks kiiresti ja nende ettekujutuse järgi: taevad käriseksid, mäed liiguksid, ja kõik saaksid paugupealt aru, kes on tõeline Jumal. Nad olid pimestatud oma illusioonist selle kohta, milline Jumal on ja mida ta teeb ega tundnud ära, kui ta väikese lapse sammudega nende juurde astus.
Tänaseks on Vladimiri meeskond rajanud 10 rehabilitatsioonikeskust nii Peterburis kui ümberkaudsetes külades.
Eks taha meiegi kiire elu keskel kiireid lahendusi – lahendusi, mis on meie peas juba kindla kuju võtnud. Keegi on öelnud, et Jumala veskid jahvatavad aeglaselt. Huvitav, miks?
Võib-olla seepärast, et põhjalik muutus vajab aega ja süvenemist. Võib-olla seepärast, et kiired lahendused on kiired ununema ja lugu algaks jälle otsast peale. Või hoopis seepärast, et eluolukorrad, millele me lahendusi otsime, on vaid ajutised, aga elu tõeline eesmärk on pidev muutumine ja Kristuse sarnasemaks saamine? Välk ja pauk taevast muudaks küll mõne olukorra meile meelepäraseks, aga kas see muudaks meid endid?
Või seepärast, et suured muutused saavad sageli alguse väikestest asjadest – tillukesest sinepiivast, millest sirgub suur puu, nii et taeva linnud tulevad ja teevad tema okstesse pesa; tükikesest leivajuuretisest, mis ajab kogu taigna hapnema; sõimes sündivast beebist, kes juhatab maailma lunastusele.
Vladimiri lugu ja algatus
Mullu augustis käisin Peterburis Euroopa Baptistiföderatsiooni ühe töörühma koosolekul. See töörühm on ellu kutsud selleks, et kaasa aidata võitlusele inimkaubanduse vastu. See puudutab põhiliselt neid noori tüdrukuid ja naisi, kes on pettuse ja mitmesuguste mahhinatsioonide tõttu sattunud prostitutsiooniärisse. Päris tihti juhtub, et kuritegelikud grupeeringud pakuvad noortele Ida-Euroopa naistele välismaal head tasuvat tööd. Kui nad on aga sihtkohta jõudnud, võetakse neilt dokumendid ja sunnitakse lõbumajadesse.
EBF-il on võrgustik inimestest ja kogudustest, kes püüavad neid hättasattunud tüdrukuid aidata. Üks selline algatus tüdrukute varjupaika rajada on teostumas ka Peterburis. Kui Vladimir meile seda tööd tutvustas, rääkis ta kõigepealt oma loo.
Ta oli olnud narkomaan ja kurjategija. Ta selja taga oli pikk rida suurematest ja väiksematest kuritegudest. Kuni juhtus nii, et ta mõisteti mõrva kaasosalisena päris mitmeks aastaks vangi. Üks Peterburi baptistikoguduse pastor käis aga pidevalt selles vanglas jumalateenistusi pidamas. Üsna oma karistusaja alguses parandas Vladimir meelt ja võttis Kristuse vastu. Ta tegi seda siiralt ja palus siis ka Jumalat, et tema karistust leevendataks ja ta saaks varem vanglast välja. Kogudus palvetas ka, sest see tundus kõigile kõige parem variant.
Aga Vladimir ei saanud välja, ta kandis oma karistuse lõpuni. Sel ajal tegi Jumal tema juures tööd. Vladimir ise ütles, et kui ta oleks kiiremini välja saanud, oleks ta võinud kergesti vanadesse rööbastesse tagasi langeda. Aga vangla müüride vahel oli aega mõelda, lugeda, palvetada, kasvada. Jumal kasutas teda seal teiste vangide õnnistuseks ja päris mitmed andsid oma elu Jumalale. Seal sai ta nägemuse, mida oma eluga vanglast vabanedes peale hakata. Aga see kõik võttis aega, seal ei olnud kiireid lahendusi.
Jumala vastus Iisraeli päästepalvele ei olnud taevast tulev välk ja pauk, vaid beebi-Jeesuse sünd, ja seejärel 33 aastat inimesena oma rahva keskel, jagades nendega kõike. Tee näitamine ja selle tee tõeks elamine, tema surm ja ülestõusmine olid need, mis tõid lunastuse kogu maailmale. Väga paljud ei osanud selles näha Jumalat, sest nad ootasid teistsugust lahendust. Ka Vladimirile oli Jumala vastus teistsugune kui ta ise ootas.
Adventaeg olgu avatud muutustele
Olgu adventaeg meile julgustuseks olla avatud Jumala vastustele, mis võivad olla teistsugused kui meie ootused, saades alguse väikestest asjadest. Olgu advent meile muutuste aeg meis enestes, et näeksime ja mõistaksime Jumala vastuseid ja tööd oma eludes.
Aga advent ei ole ainult ootamise, vaid ka tulemise aeg. Ladinakeelse sõna adventus tähendus ongi tulemine – tulemine, mis kätkeb endas Jumala lihakssaamist ja astumist meie eludesse, jumalariigi tulekut siia maailma ja Kristuse taastulekut aegade lõpus.
Jumala rahvana oleme meiegi kutsutud olema need, kes tulevad ja kelle kaudu Jumal saab ligi astuda seal, kus on kannatus, ebaõiglus ja kurjus.
Seesama Peterburi Vladimir sai vanglamüüride vahel oma vabanemist oodates kindla teadmise, et kui ta välja saab, peab ta tegema midagi nende heaks, kes on oma eluga ummikus ning seega järgmised potentsiaalsed vangla-kandidaadid.
Kohaliku koguduse toel rajas ta esimese reahabilitatsiooni-keskuse alkoholi- ja narkosõltlastele. Sellel koosolekul, millest me EBF-i rühmaga osa võtsime, tõusid mitu meest püsti ja andsid oma tunnistuse sellest, kuidas nad olid keskuses Jumala leidnud ja oma sõltuvusest vabaks saanud.
Tänaseks on Vladimiri meeskond rajanud 10 rehabilitatsioonikeskust nii Peterburis kui ümberkaudsetes külades. Ja nagu öeldud, rajamisel on varjupaik neile tüdrukutele, keda on suudetud välja tuua prostitutsiooniärist. Nii on Vladimiri lugu üks väike lugu Jumala suures tulemise loos.
Meil igaühel on omamoodi ootamise ja tulemise lood, oma lood, osad minevikus, osad olevikus, osad alles ees. Jumala rahvana elame meiegi sellises ootamise ja tulemise pingeväljas. Ühelt poolt ootame me Jumala ilmumist ja kohalolu meie oma eludes, meie koguduses, meie ümbruskonnas. See on juba toimunud, aga samas on see ka protsess, mille jätkumise eest peame hoolt kandma.
Ja teiselt poolt oleme me need, kelle kaudu Jumal ennast ilmutab meie usukaaslaste, meie naabrite ja meie kogukonna elus. Me oleme Kristuse jalgadeks, käteks ja südameks. Meie tegude, sõnade ja olemise kaudu saab tema tulla argielu keskele ja vastata igatsevate hingede ootusele, kes küsivad, kus on Jumal? Aamen.
