12/2012 Enn Veevo, Palade Priikoguduse pastor
Kui olin väike poiss Hiiumaal, siis kulmineerus jõuluootus ikka selle päevaga kui isa tõi metsast koju jõulukuuse. Päev enne jõuluõhtut toodi see tuppa ja siis otsiti välja kast jõuluehetega, millest osa olid päris vanad, pärit veel minu vanaemalt. Kuuse ehtimisega tegelesid lapsed koos emaga ja see oli märgiks, et jõulud on käes. Jõulud olid üldse põnevad pühad – lauldi erilisi laule trükimasinal paljundatud roheliste kaantega vihikutest, tõsised vanad mehed süütasid palvemaja suurel jõulukuusel küünlad ja rahvast oli jumalateenistusel palju. Õhtul aga kogunesime oma perega kuuse ümber: laulsime jõululaule ja jagasime kingitusi.
Hiljem Tallinnas elades võtsin paljud jõulud vastu Oleviste kirikus. Suures katedraalis oli kaks uhket jõulupuud, nende vahel kesklöövis aga altar, kus küünlad valgustasid altarimaali ristipuule naelutatud Jeesuse Kristusega.
Nendest kahest puust – jõulupuust ja ristipuust tahaksingi täna mõtiskleda.
Jõulupuu
Paar aastat tagasi kirjutas Eesti meedia sellest, kuidas Tallinn ja Riia vaidlevad selle üle, kummale linnale kuulub esimese avaliku jõulukuuse püstitamise au. Ega täpset selgsust saadudki, kuid igal juhul võime väita, et Tallinna püstitati jõulude eel ehitud kuusk juba 15. saj algul. Mõne aastasajaga on kuusest saanud üks jõuludega lahutamatult seotud sümbol, mida küll Piibli jõululooga ei seo midagi.
Tänapäeval tundub, et linna jõulukuusk tuuakse oma kohale aina varem ja varem ning see on avalöögiks jõulukaubandusele.
Mu lapsepõlves kandis kuusk nääripuu nime ja seda ei tohtinud tuua enne kui jõulupühad olid läbi. Mäletan siiski Kärdla linnaruumis mõnd eraviisiliselt ehitud kuuske, millel värvilised tuled põlesid juba enne jõule. Veel enam, 24. detsembril korraldati kõikvõimalikke kontserte ja spordiüritusi ning mäletan üht eksamisessiooni, mil mul oli sellel päeval 6 arvestust ja 1 eksam. Nõukogude võimuorganites valitses jõuluootuse asemel jõuluhirm, mis puhuti muutus lausa naeruväärseks.
Puusepa poeg Naatsaretist on aga suunanud peaaegu igat elusfääri.
Nüüd, kui jõulud on jälle ametlikud ja oodatud, tundub sageli, et väline vorm on sisu üle võimust saanud. Kommertsedule ja meelelahutusele suunatud maailmas on nendest tehtud üks ilus ja magus muinaslugu. Vastsündinud lapsuke magab ilusates mähkmetes hälli meenutavas sõimes puhastel kollastel õlgedel, laudas ei ole vist kunagi viibinud ühtegi looma – see on niivõrd puhas ja hästi valgustatud. Lisaks põhitegelastele – Joosepile, Maarjale ja Jeesuslapsele, karjastele ning kaugelt tulnud tarkadele – on jõululoo lisandiks saanud üpris kirju seltskond jõuluvanast ja päkapikkudest, imelistest põhjapõtradest ja muudest metsaelanikest. Jõulude lõppedes poevad nad kõik aga peitu, ootama oma aega järgmisel aastal. Kohati tundub, et ka Jeesus jäetakse vaid vastsündinud lapsukeseks, kelle sünnilugu igal aastal meenutada.
Jeesuse Kristuse sünd, elu ja surm olid osa Jumala plaanist.
Jeesus – ajaloo mõjuvõimsaim isik
Mis on selle põhjus, et üle maailma tähistavad miljardid inimesed Jeesuse Kristuse sündimise päeva? Jeesus Naatsaretlane ei olnud kõrgest soost ega sündinud palees. Tema vanemad tegid pere elatamiseks rasket füüsilist tööd ja sirgudes pidi Jeesus tegema sedasama. Ta ei saanud käia tunnustatud õpetajate juures haridust saamas. Ta ei valitsenud ühtegi riiki, ei juhtinud ühtegi armeed, ei kirjutanud ühtegi raamatut, ei teinud ühtegi teaduslikku avastust. Mis siis oli see, mis teeb Jeesuse tänapäevalgi tuntumaks kui näiteks Aleksander Suur, Platon, Napoleon või Kolumbus? Tõenäoliselt on vaid käputäis inimesi, kes teab ülaltoodud ajalootegelaste sünnipäevi. Kahtlemata on nad kõik tugevalt mõjutanud maailmakäiku. Siiski ei saa aga ühegi inimese mõju ajaloole võrrelda Kristuse omaga. Puusepa poeg Naatsaretist on aga mõjutanud peaaegu igat elusfääri: eetikat ja moraali, kunsti ja kirjandust, haridust ja meditsiini ning veel palju-palju muud.
Jeesuse õpetuste ja tähendamissõnade mõju ulatub tänapäeva. Paljud asjad, mida ta rääkis, olid omal ajal revolutsioonilised. Mitmetest Jeesuse öeldud lausetest on tänaseks saanud kõnekäänud ja vanasõnad. Õpetused üksi aga ei tee Kristusest seda, kes ta on.
Ka arvukad imeteod, millel oli ta elus oluline roll, oleks jätnud ta üheks prohvetiks paljude hulgas.
Lepitus ristipuul
Jeesuse mõju tegelik põhjus on seotud ristiga. Rist on tänaseks tuntuim sümbol maailmas. Seda kantakse ehtena, see on enimlevinud tähis haudadel. Rist on paljude riikide lippudel ja Punane Rist on esmaabi ja halastuse sümbol.
Jeesuse kaasajal oli rist hukkamisvahend. Surm ristil oli häbistav ja alandav. Sellisel viisil hukati põgenenud orje ja kurjategijaid. Ka Jeesuse suri ristil kahe röövli vahel. Mees, kes ei olnud kellelegi halba teinud, kes kõneles rahust, armastusest ja hoolimisest, hukati kui mässaja.
Jeesuse Kristuse sünd, elu ja surm olid osa Jumala plaanist. Apostel Johannes on kirjutanud Piibli tuntuima lause: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)
Piibel ütleb Jeesusest, et ta oli Jumala Poeg. Piibel ütleb meie kohta, et „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest." (Rm 3:23) Selleks, et tuua inimesed tagasi enda juurde, pidi Jumal andma lunahinnaks oma kõige kallima. Jeesus surm sai lunarahaks iga inimese eest. Kõlab julmana, kuid Jeesuse elu tegelik eesmärk oligi surra ohvrina.
Jeesuse ristisurm muudab kristluse ainulaadseks usundiks. Enamikes religioonides on inimese oma ülesanne leida tee jumala juurde; olgu selleks siis teatavate reeglite ja kommete täitmine, palvetamine, mediteerimine, askees või veel midagi muud. Kristus pakub meile aga teed Jumala juurde täiesti meie oma saavutustest sõltumata. Ta ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." (Jh 14:6)
Ristist sai lepituse sümbol. John Bunyani bestselleriks kujunenud allegooriline raamat „Kristlase teekond taevalinna" kirjeldab risti kui kohta, mille all inimeselt võetakse teda rõhuv koorem ja kust ta saab edasi minna vaba ja õnnelikuna. Rist on väravaks teele, mis viib Jumala juurde.
Risti alla tulemine tähendab alandumist. Paulus kirjutab Kristuse kohta: „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani." (Fl 2:8) Ka meile tähendab risti juurde tulek tunnistamist, et me oleme eksinud Jumala vastu ja elanud lahus temast, kuid nüüd tahame jätkata oma elu koos Jumalaga ja olla talle kuulekad. Siit edasi algab aga teekond, mis on täis rahu, rõõmu ja julgustavat osadust Jumalaga.
Uskudes Jeesusesse kui Jumala Pojasse ja tunnistades, et tema on surnud ka sinu eest, saavad jõulupuu ja ristipuu sinu jaoks väga isikliku tähenduse.
Tulles tagasi alguses kirjeldatud pildi juurde jõulupuust ja altarimaalist ristilöödud Kristusega, usun ma, et need kaks puud – jõulupuu ja ristipuu – sobivad päris ilusasti kokku. Ilma jõuludeta – Jumala Poja sünnita maa peale – ei oleks ristil mingisugust tähendust. Tegelikult ei oska me ilma Kristuseta tänast maailma isegi ette kujutada. Teisalt – ka jõuludel ei ole ilma ristita tõelist tähendust. See oleks parimal puhul vaid ühe suure õpetaja sünnipäev.
Ma ei tea, milline tähendus on jõuludel sinu jaoks? Kas see on vaid aeg, mil pered ja sugulased saavad kokku, kas see on nostalgiline tagasivaade lapsepõlve, kas see on harjumuseks saanud komme käia kirikus, ehtida kuusk ja laulda koos jõululaule?
Minu jõulusoov sellel aastal on, et kui sa lähed kirikusse, vaatad tuledes säravat jõulupuud ja kirikus või palvelas olevat risti, siis sa mõtleksid, mida tähendab rist sinule. Uskudes Jeesusesse kui Jumala Pojasse ja tunnistades, et tema on surnud ka sinu eest, saavad jõulupuu ja ristipuu sinu jaoks väga isikliku tähenduse.
